Kauplus Volga – Eesti vanim autovaruosade pood

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Mõni aeg tagasi kirjutasin vanaisade ajastust, paradigma muutusest ja sellestki, kuidas üha kiirema elutempo juures saavad meist pealiskaudsemad inimesed.

Volga kaupluse lugu on justkui sama asja teine peatükk, mis kõneleb sellest, et nn vanaisade ajastu ei ole veel päris läbi. Veel täna saab igaüks sellesse ajamasinasse sisse astuda Tallinnas, Videviku tänaval, kus on kauplus “Volga”. Just selles poes Mossele juppe otsides hakkas juba sügisel mu peas kokku saama ood vanaisade ajastule.

Seoses Mosse ettevalmistamisega tehnoülevaatusele minekuks sattusin Volga poodi lühikese aja jooksul mitmel korral. Ühel päeval hankisin summuti ja veel muud pudipadi, vajaliku hankimisega kaasnenud jutustamisele kulus umbes tund. Õhtul läksin järgi maha ununenud kojameeste luudadele, aega läks jälle ligi tund.

Pool tundi enne sulgemisaega autot Videviku ja Kristiina tänavate nurgal parkides tundus, et pood on juba uksed sulgenud – välja tänavale ei paistnud ühtegi valgust. Kuid ust katsudes see siiski avanes ning mõni lamp sees põles.

“Täna on elekter väga kallis,” selgitas väga hämara poe tagumises otsas kassa juures õhtuse võileiva tegemisest alles jäänud vorsti kilekotti pakkiv mees. Mehe nimi on Peeter Volt ja seda poodi võib ilmselgelt nimetada tema elutööks.

Veebruaris tähistas Volga pood oma 54ndat aastapäeva selles kohas. Kui Volga pood 1967. aastal Pärnu maanteelt Videviku tänavale endise toidukaupluse ruumidesse kolis, oli tegemist Eesti ainukese autovaruosade kauplusega, mis praeguseks on Eesti vanim.

Pole väga keeruline ette kujutada, mis oli selle poe roll ja tähtsus pool sajandit tagasi. Ja tol ajal oligi kõik hästi – Volga kauplus andis tööd enam kui kolmekümnele inimesele, nende hulgas ka Peetrile, kes töötas juba Pärnu maantee asukohas, siis käis vahepeal ligi kolm aastat Vene kroonus ja sealt naastes jätkas töötamist Videviku tänava kaupluses.

Alguses oli Peeter lihtsalt müüja, 1992. aastast alates on see kauplus olnud põhimõtteliselt tema vedada ja pidada. Vanade heade aegade mälestuseks näitab mees kunagi kassa rolli täitnud kuubikust mitmeid pilte. Pildid on tal käeulatuses ja iga pildi kohta on vesta üks lugu. Kui küsisin poe ajaloo kohta, vupsasid need pildid muu tohuvabohu hulgast välja sekundite jooksul.

Koroona ja kaasaeg

Kõik selles Volga poes toimuv on mõneti elav tõestus sellele, millest ma oma eelmises loos kirjutasin.

Ajad on seitsmepenikoormasaabastel tuleviku suunas kihutanud, inimeste huvid ja vajadused on muutunud ja Peetri rahulikku toimetamist ja jutustamist peetakse lihtsalt tüütuks. Aja kulgemisega sammu pidamiseks on vaja tajuda ja aru saada tänapäeva maailmast ja muutunud ärimudelitest.

Mehed ja naised, kes kunagi tegid suurt asja, on vanaks jäänud, aeglasemaks jäänud ja maailm läheb edasi. “Kellele seda vana puhvaikat ikka vaja on – see on ju rõve ning vanaisa kogumismaania on lihtsalt tüütu.”

Ja siin ei ole mitte üksnes mälestus, varuosad, lood ning ühe mehe peas olev otsatu teadmiste varasalv. Piisab vaid autot nimetada ja ta juba enam-vähem teab, mida vaja on.

Näita talle pidurisadulat ainult kaugelt ja juba teab ta, mis mõõdus mansetid sinna sobivad. Kaasajal ei kiputa teadma sedagi, misasi on mansett.

Kauplus Volga

Volga pood vaagub hinge ja vajaks hädasti reformi, kuid vana mees, kes peaks tegelikult rahulikku pensionipõlve veetma, lihtsalt ei suuda, ei taha ja ilmselt ka ei raatsi poest lahti öelda ega suuda seda ka vajalikul moel reformida.

Ma mõistan seda ängi – samamoodi ei ole mina suutnud 11 aastat lahti lasta oma Inglismaa transpordiliinist, Brexitiga saabunud sundseis oli justkui sundlõpetamine ja nüüd ma lihtsalt pean ümber orienteeruma.

Tõsi ta on, et Volga poest autovaruosade hankimiseks tuleb varuda tavapärasest rohkem aega, sest kaasaegses mastaabis valitseb seal tohutu segadus ning vahest tundub, et Peeter on isegi oma varuosade lattu ära eksinud.

Kuid sellegipoolest leiab ta pärast viieminutilist tuhnimist kusagilt teiste asjade vahelt, tagant, seest, pealt, alt üles need õiged summuti kinnitamise klambrid ja kuigi viimasel ajal on ka laost varuosade saamisega tuuga, leidub ikkagi ühest neist kuhjadest õige Moskvichi summuti keskmine pütt.

Otsimise muudab vaevalisemaks see, et protsessi jooksul tahab Peeter väga ka jutustada! Enamasti räägib ta sama lugu ning seetõttu paljud sinna poodi varuosi hankima ei lähe. Kuid kui anda talle võimalus rääkida ja esitada küsimusi, saab tema monoloogist põnev dialoog.

2020. aasta oli paljudele raske. Kindlasti on enamus andnud endast kõik, mõned rohkemgi veel. Mõned on pidanud keerulistele aegadele alla vanduma ja kindlasti oleme me kõik selle kogemuse võrra tugevamad.

Volga pood tegeleb Vene päritolu autodele varuosade müümisega. Kõik need tuntud nimed – GAZ, VAZ, Izh… Volga, Žiguli, Moskvich leiavad varuosi sellest poest ja nagu loogiline arvata, tulevad need jupid kõik Venemaa avarustest.

Üle maailma pühkinud viirus aga pani need kanalid kinni ning niigi kaasaja lämmatava pitsituse all ägav pood sai veel teise hoobi – mitmetel varuosadel on tarneraskused, sest Venemaalt ei ole neid enam nii lihtne tuua.

Seega juhtub tihti sedagi, et küsitud osa lihtsalt ei ole, minevam kaup on ammu ära ostetud ja seda tuleb laost juurde tellida, aga koostöö laoga ilmselt ei suju ka nii, nagu peaks. Ja Peeter poetab moka otsast, et ostetagu poes olevat kaupa, siis saaks ruumi juurde ja oleks võimalik elada ka.

Kliendi vaatenurgast ajab naerma ja paneb pettuma. Kui mõtlema hakata, siis see on pinnavirvendus. Just selle mitmepoolse pettumuse sees on peidus hoopis teine maailm. Paralleelmaailm kindlasti, kuid eelkõige on see vanade aegade peegeldus. Ajapeegel?

Kui pensioni ei oleks, siis oleks asi päris hapu

Volga pood on veel alles ning nagu kellavärk saabub igal argipäeval sinna tööle Peeter, kes võiks hoopis vabalt kodus perega koos pensionipõlve pidada. Sest seal poes on tõenäoliselt veokikoormate kaupa varuosi ning Peeter vist ei taha lõpetada enne, kui need müüdud on.

Kui sa Volga poodi sisse astud, siis tuleb selge häälega tere öelda, sest alati ei pruugi kohe arugi saada, millise hunniku taga Peeter parajasti askeldab.

Kõrgematest kohtadest asjade kätte saamiseks on täpselt õiges kohas mõni aste, kast või pink, millele täpselt jalga toetama mahub.

Klient peab poes ettevaatlik olema, sest käigurajad on erinevate uute ja kasutatud varuosadega palistatud ning ega nende varuosakuhjade vahel manööverdamine eriti lihtne ei ole.

Kauplus Volga

Ja kui Peeter ise räägib kehvemaks jäänud mälust, siis ilmselgelt on tal mälu siiski väga hea, sest sellise hoomamatu koguse varuosade vahel mingilgi tasemel navigeerimiseks peab ikka väga hästi teadma, kus miski on.

Probleem on aga selles, et kui mõnel päeval ei käi kaupluses ühtegi inimest, siis parematel päevadel käib paar-kolm ja needki ostavad karburaatori düüse või otsivad mingit polti-mutrit.

Täna on kaubandus kolinud suuresti internetti ja inimesel on mugavam vastavasse Facebooki kommuuni oma osasoov postitada ja kuna NSVL aegsete autode juppe armastasid koguda ka meie isad-vanaisad, siis leidub neid lisaks Volga poele lademetes ka erinevates Eesti garaažides ja kuurides.

Selge on see, et niimoodi ühtegi kauplust ära ei majanda, kui ajaga kaasas ei käi. Kommunaalkuludest, olmemuredest ning oma korteriühistust, samuti ka tütardest ja Inglismaal elavatest lapselastest räägib mees, sära silmis.

Aga ikka ja jälle jõuab jutt selleni, kuidas kunagistest hiilgeaegadest on alles jäänud tegemise rõõm ja üritus midagigi tagasi saada, sest lõviosa poes olevatest varuosadest on mees välja ostnud.

Ja nii ta tulebki iga päev jälle oma poodi, kuigi sinna leiab oma tee üha vähem ja vähem ostjaid – käive on järjepidevalt kukkunud juba viimased umbes viis aastat. Ja ostjad kipuvad pigem minema Veerenni tänavale, sest kaasaegses kiires elus ei ole lihtsalt seda aega ja eelkõige viitsimist Peetriga jutustada või oodata, kuni ta oma rahulikus tempos varuosi välja otsib.

Kõik käib ikka selles taktis, et soovitud varuosa otsimine algab ja vahele kõlavad lood sellest, kuidas Mustamäele omal ajal korteriühistuga garaažikooperatiiv ehitati. Keskküttega ja puha. Frustratsioon tekib, kui sobivat asja ikkagi ei leidu.

Ja veel jutustab ta lugusid sellest, kuidas inimesed tellivad jupi ja ta ostab selle välja ja siis jäetakse jupile järele tulemata. Ja nii ongi tekkinud olukord, kus mees elab oma pensionist, aga nagu kellavärk käib ikkagi poes tööl. Tööl, mis mitte midagi sisse ei too, ainult viib. Ka kaardimakse võimalust enam ei ole.

Hirmus on see, et ma mõistan teda täiesti, eriti nüüd, kus minu enda “elutöö” sai kah aegade muutumise tõttu lihtsalt otsa.

Minu näite puhul tuli vahele Brexit, tema puhul jätavad oma jälje riigiasutuste kampaaniad romusõidukite kokku korjamiseks ning kaasaegse inimese vähenev huvi Vene päritolu tehnika vastu.

Tõsi, huvilisi on küll veel omajagu, aga neil on esiteks omad varuosavarud, teiseks seesama eelmainitud internetis asjatamine ja kolmandaks – kui autot enam igapäevaselt ei tarbita, siis on ka varuosavajadus väiksem.

Ühine nimetaja on aga see, et oma asjast, eriti kui sel on elutöö mekk manu, ongi väga keeruline lahti lasta.

Kauplus Volga

Kui lisada lahtilaskmise probleemide juurde veel kübeke liiga jutukas Peeter, kes grammi võrra liiga rahulikult toimetab ja kes on tänaseks liiga vana, et nii tiigrihüppe kui digimaailmaga kohaneda, siis avanebki meie ees selline kurbmäng, millest sai inspiratsiooni ood vanaisade ajastule.

Pilt, millest olmekiire vahel lihtsalt mööda vaadatakse. Mõnes mõttes kaastunne, mõnes mõttes imetlus. Kuid kahtlemata on see kunagi legendaarne kauplus loonud oleviku, kus Peeter tangib autot 20 liitri kaupa ja sööb õhtul pea täielikult pimedas poes varuosade vahel võileiba, sest ta lihtsalt ei saa ja ei taha seda poodi, oma elutööd maha jätta. Kas peakski?

Mõned kliendid ei toida ära suurt kauplust, mis umbes 240 ruutmeetril Tallinna kesklinna üsna magusas piirkonnas alles püsida üritab, samas kui maailm, mis nn vanaisade ajastu kõige ehedamatest esindajatest lihtsalt mööda on vuhisenud.

See on allakäigu trepp või nõiaring, millest välja saamiseks oleks vaja tegemised kolida internetti, täpsemalt Facebooki ja sotsiaalmeediasse.

Üsna otsatu teadmiste varasalv

Iseküsimus on see, et kas meil kõigil ikka peab pidevalt nii kiire olema, et ei võiks võtta seda aega ja päriselt korraks kuulata? Sest lood ja jutud on tüütud ainult siis, kui neisse ei süvene. Jutt jääb monoloogiks ainult siis, kui teine pool vestlusesse ei asu. Monoloogid on muidugi tüütud, kui üht ja sama lugu räägivad.

Jah, minu kaks käiku Volga poodi võtsid ajaliselt kokku umbes kaks tundi minu päevast. Ma oleksin saanud summuti mujalt 10 eurot odavamalt, aga mööda linna ringi sõites kulub see hinnavahe nagu niuhti. Ning minul kui vene keele mittevaldajal on teistes poodides väga keeruline asjatada.

Ja ma ei tunne, et ma oleks liiga palju kulutanud, sest lisaks Peetri juttudele korteriühistust, kommunaalidest, poe ajaloost ja muudest teemadest, on tema peas küll paarikümne aasta tagune, aga see-eest üsna ammendav leksikon Vene autodest.

Ning kui osata küsida, siis lipsavad hindamatu väärtusega vastused muu jutu hulka mängleva kergusega. Probleem ongi ehk selles, et närviliselt jalalt jalale tammudes ei oska me oma olmekiires seda kõike ära tunda, kuulata.

Et pidada vana mehe mälestusi ja lugusid muistsetest aegadest omaette väärtuseks, on ilmselt palju tahetud.

Mind jäi juba sügisel poodi külastades kripeldama ja nüüd veel enam, et kui kõik need inimesed, kes seal poes ise oma automuresid kurtmas ja küsimusi küsimas käivad, maksaksid väärt nõu eest õiglast hinda, mis siis olla võiks?

Sügisel nägin seda oma silmaga, kuulsin oma kõrvaga, kuidas inimene küsis restaureerimiseks abi – Volga uksetihendite kohta. Vastuseks sai ta loengu tihendite kujudest, materjalidest, erinevustest ja näidati lausa näpuga teise asja peal ette.

See mees sai oma info, tänas ja lahkus poest midagi ostmata. Tasuta konsultatsioon.

Mine Volga poodi!

Toimetamise vahele räägib Peeter veel lugusid sellest, kuidas lugupeetud koolijuhil on senimaani rehvide eest arve maksmata. Juba mitu aastat. Ja kuidas odavaid aknaid pakkuv ettevõte Kopli kandis ei ole juba mitu aastat suutnud ostetud klaasi tarnida – osta kaks, saad ühe!

Aga sellegipoolest jaksab Peeter väsinult, ent innukalt otsa vaadata igale inimesele, kes poodi sisse astub ja tere ütleb. Imelikul kombel aga paljud ei ütle teregi. Ning kui oled avatud, siis silma vaatab mees sügavalt ja uudishimulikult, ootavalt, otsivalt.

Küsimus ongi selles, et kas sa oled see kiirustav läbituhiseja, kes ei saa hetkekski aega maha võtta või saab mingit vestlust arendada.

Kui vaja ja seda soovi Peetrile selgelt väljendada, siis leiab ta soovitud varuosa ka päris kiiresti, eriti kui oled enne ette helistanud. Kojameeste luuad saanuks ostetud mõne minutiga, kuid nüüd olin mina see, kes jutustama jäi.

Kui vaja, siis kohati isegi graatsiliselt haarab ta tollele täpselt jalasuurusele vabale pinnale pingil jalga toetades karpa nõelad, õhufiltri või näiteks summuti tihendi, läbib takistusriba leti juurest “kassani” ning arvutab hinna vanakooli meetodil – pastaka ja kalkulaatoriga.

Kauplus Volga

See kõik käib nii nagu see kunagi ammu käis, kui kassas oli eraldi kassiir ja poes mitu müüjat. Nüüd jookseb ta ise ühe leti tagant teise leti taha. Ning kuigi välisukse alt ja sellest ühekordsest aknast, kuhu odava akna pakkujad klaasi ei toonud, õhkab päris tuntavalt külma, on poes sõbralik ja soe.

See protsess ongi tema mälestus vanadest headest aegadest, mida ta ikka ja jälle mängib, kuigi nüüd võiks teisiti toimetades ka äri päästa.

Ning endiselt on seal virnade viisi uusi ja kasutatud varuosi Vene masinatele. Ja kui sul Vene masinat ei ole, siis miks mitte lihtsalt minna ja uudistada seda, kuidas asjad kümme ja rohkem aastat tagasi käisid.

Kui tekib mõttepaus, siis räägib Peeter ennastunustavalt ameerika õlilisandist. See lisand on palju parem, kui kuulus Hado (Xado) ning üks mees olevat tänu sellele sõitnud õlita Tallinnast Keilasse ilma, et midagi oleks juhtunud. Kuigi seda enam tellida ei saa ja saada ei ole. Aga jällegi on see üks mälestus, mis kauamängivana seal hämaravõitu poes ketrab.

Enne kui poest lahkud, jõuab ta sulle veel ka superliimi pakkuda, mis kõik asjad hetkega ja jäädavalt kokku liimib. Ja kui asju vaja ei ole, siis mine küsi nõu, aga ära unusta väärt nõu eest maksta.

Ja kui üldse midagi vaja ei ole, siis mine poodi ja lase tal rääkida poe algusaastatest ning näidata pilti, kuidas nad varuosade poe müügisaali uue Moskvich 401 välja panid või Mustamäele garaažikooperatiivi ehitasid. Keskküttega. Maa-aluse.

Nii naljakas kui see ka pole, on selles seisma jäänud ajaga poes käimine tegelikult meeldiv ja värskendav kogemus. Aga ainult siis, kui kuulata jaksad, viitsid ja oskad. See pood on samasugune ajakapsel nagu minu kollane Mosse – lausa pulbitseb mälestustest, ole vunts ja võta info vastu.

Mine vaata Kauplusesse Volga, see on veel alles ja töötab. Igal argipäeval kuni kella kuueni. Laupäeviti natuke vähem.

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.