Kollane Moskvitš 412 – ood vanaisade ajastule

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Selle suve lõpus viisid erinevad olmelised tegevused Uku kokku perekond Pruudeniga ning nende kaudu jõudis autohullu autoparki üks põrandavärviline Mosse. Olulisim siinjuures on Koplis asuvat garaaži sorteerides ning sellest välja vupsanud automobiili takseerides avanenud ajakapsel.

See jutustab värvikalt ühe peatüki ajaloost, mis ajalooürikute vääriline ei ole, kuid mälestuste ja nostalgiana on see hindamatu. Aga hindamatu kelle jaoks? Sellest räägibki tänane raamatumõõtu lugu.

Eellugu

Automobiil. Eraldiseisvana on see tugev sümbol, indiviidi tasandil ajaloo ning mälestuste kandja, et mitte öelda mälestuste looja. Ühiskonna tasandil on see leiutis, milleta me ei oleks ühiskonnana sellised nagu täna. Ei, see ei olnud raudtee ega rong. Just auto andis inimestele vabaduse ja avas silmaringi, sillutas tee mitte üksnes American Dream’ile vaid… tegelikult kõigele.

Täna on maailm oluliselt muutunud. Ma ei mõtle siin viirust, poliitikat ega isegi mitte teadussaavutusi, vaid inimeste mõtlemist ja ümbritseva tajumist. Umbes dekaadi jooksul on toimunud oluline paradigma muutus; inimeste mõttemaailma, prioriteetide ja väärtuste muutus. Peale tulevad põlvkonnad lihtsalt ei näe ja ei mõista maailma asju nii, nagu seda tegid minu vanaisad ja vist isegi isa.

Kätega tegemisest saab puutetundliku ekraani näperdamine. Raamatute lugemisest saab videote vaatamine, kusjuures kannatus katkeb, kui video on üle 20 sekundi pikk. Lugudest saavad tsitaadid ja piltidest meemid.

See olevat areng ja progress. Nii nad räägivad. Ja et nii on kogu aeg olnud ja nii jääbki olema ning vanuse kasvades ongi üha keerulisem taluda seda, kuidas mingid mälestused muutuvad ajalooks, rändavad ajaloo prügikasti ning ajalugu kirjutataksegi järjest üle.

Mind vaevav grafomaania ja vanaisal ning paljudel teistel küljes olnud kõige alles hoidmise ja kogumise maania on kaasaegsele alati kiirustavale inimesele lihtsalt tüütu. Selle kohta öeldakse täna, et peaks otsima psühholoogilist abi.

Paradigma muutus minu silmis ongi see, et üha kergekäelisemalt visatakse suures koristamise ja tuleviku suunas vaatamise tuhinas ära ka mälestused, mõtted, minevik, ajalugu… nagu NSVL ajal ei pidanud riigivõim paljuks koristada ära ajaloolised linnaosad, et sinna “progressiiv” asemele ehitada. Õnneks jäi meile Tallinna vanalinn alles, aga palju puudu ei olnud, et sedagi poleks…

Tõsi on see, et iga kodujuustutopsikut ei pea puhtaks pesema ja riiulisse koguma – äkki läheb kunagi vaja. Minu vanaema ja vanaisa kõige alles hoidmise ajend oli defitsiit. Täna meil defitsiiti ei ole ja seetõttu kuhjub ühekordsete pakendite laviin üle terve planeedi. Keskkonnaprobleem number üks.

Kuid mida aeg edasi, seda vähem näivad inimesed märkavat detaile. Üha rohkem näen inimesi, kellel puuduvad väärtused ja sellest tulenevalt ka sisu. Ei mäletata ega mõisteta ajalugu ja olnut ning vahest näib lausa, et sellele kõigele otsitakse põhjendusi, ehk isegi vabandusi. “Kes elab minevikus, elab tulevikuta” ja muud sellised motod palistavad sotsiaalmeediat, mis omakorda toidab pealiskaudset ja sisutut püüdlust unistuste suunas.

“Unistused muudavad maailma” oli ka minu kooli moto. Kuid kindlasti ei õpetatud meile seda, et seda võiks teha vahendeid valimata. Ajalugu ei paku meile üksnes teiste vigadest õppimise tarkust ning mineviku lood ei ole lihtsalt põnev ajaviitelugemine.

Ajalugu on ka soojad mälestused ning lohutus ja ma kujutan väga selgelt ette seda üksindust, mida võib tunda see vanaema, kelle lapsed igapäevakiire vahel tülpinult oma esivanemale psühholoogilist abi otsivad. Lapsed, kellel pole kunagi aega ja kes vestlusi arendavad nutiekraanilt pilku tõstmata. On see üldse vestlus?

Uku Mosse

Keegi ei kuula enam

Ja selline on ka selle Mosse lugu. Ta räägib, näitab pilte ja on pungil täis mälestusi. Mitte selliseid ühe inimese mälestusi, vaid terve põlvkonna omi. See kõneleb meie vanaisade ajastu lugu. Ja tegelikult keegi ei kuula.

Sest täna on autost saanud olmevidin, teatud maailmavaatega inimestele isegi vihkamise objekt. Ja see kuradi 46 aasta vanune Mosse on prügi! Vanaraud! Jalus! Keskkonnavaenlane kah lisaks kõigele muule.

Nii on lihtne kisendada, aga kui kaasaegne inimene viitsiks ühegi grammi mõelda ja oma ninaesisest kaugemale vaadata, siis kõneleks see Mosse hoopis loo sellest, milline võiks olla meie maakera kliimaprobleemide lahendus.

Veel 25 aastat tagasi leidis pea iga eramaja ja suvila juurest garaaži, magalate vahel on veel tänaseni säilinud garaažikooperatiivid, kus omal ajal kees usin elu. Sotsialiseeruti ja nokitseti auto kallal, et mitte öelda – autosid hoiti ja poputati. Sündisid legendid, lood ja mälestused igale maitsele.

Eestis putitati kopikaid ja sapikaid, Soomes ja Rootsis Saabe ja Volvosid, aga põhimõtteliselt oli tegemist sama asjaga, lihtsalt armastajate võimalused ja objektid olid erinevad. Ja siis on meil veel BMW, Audi ja MB kultus ning pikemat tutvustamist ei vaja ka VW põrnika ja “hipibussi” armulood.

Kollase Mersu lõhna lugu

Minu autohuvi tärkas juba kolmandal-neljandal eluaastal ja sellega seoses mäletan oma elust eelkõige autodega seotud seikasid. Näiteks seda, kindlasti meie pere elu ühte tähtsündmust, kui isa ja vanaema 90ndate alguses maad mööda sõites Saksamaalt kollast värvi W115 kerega Mercedesega Pärnusse jõudsid. See olnuks nagu eile.

Ja mäletan seda, kuidas ma lapsepõlves võtsin eraldi aega, et ümber auto käia. Selles sees istuda. Vaadata, uurida, imestada ja imetleda – ma võisin tundide kaupa autot vaadelda. Raudpolt parem meelelahutus, kui… mida iganes need tänapäevased kuue-seitsme-kaheksa-aastased teevad.

Mäletan diiselkütuse tünni vanaisa hoovis kompostikasti kõrval ja Mersu kõrgsurvepumpa, mille tõttu meiega Saaremaa praamil pahandati, sest kulunud pumba tõttu ei läinud mootor soojana uuesti käima ja sel pidi laskma kogu praamisõidu aja tühikäigul tiksuda.

Eelkõige mäletan kollases mersus olnud lõhna! Ja tean 952AGM Sierra, 797MAH Kadeti ning isegi 80ndatel mind korduvalt maale viinud “hõbehalli” mosse lõhna. Mersus oli võtmekujuline plastmassist, mingit õrnalt kollakat vedelikku täis “lõhnakuusk”… ülejäänud teadliku elu olen auto lõhnatoodete letti sattudes püüdnud seda lõhna leida!

Nostalgia, seda kindlasti. Igatsus? Ilmselt natuke ka seda, kuid eelkõige on siin ikkagi kogemused ja mälestused ehk pakett sellest, mis on loonud pinnase minu tänastele oskustele ja võimetele. Ja kui ma seda kõike ei mäletaks, siis oleksingi ilmselt… saamatu. Ja küündimatu.

Selle kollase Mersu saabumise mälestuse juurde kuulus ka tohutu ootamine vanavanemate kodus. Üks päev, kaks päeva – nad peaksid varsti jõudma! Akna peal istumine, tundide kaupa. Ja ootamine oli uue auto pärast, vanaema ja isa olid ju “tavalised”… Aga kas teate, see kasvatas ja õpetas kannatlikkust. Jälle üks väärtus, mida tänases maailmas ringi vaadates üha vähem välja paistab.

Kui 90ndate alguses ilmus kusagile mõni Lääne päritolu masin, käisid kõik küla lapsed akendest sisse piilumas, et mis see kõige suurem number seal spidomeetril on. Ühine nimetaja on elevus ja põnevus ning seda sõltumata autohuvist – kõik uudistasid. See kasvatas meist inimesed, kes oskavad märgata asju ning olla uudishimulikud.

Kas kuuled või kuulad, selles on küsimus

Ning sellesama loo jutustab ka too põrandavärviga üle värvitud 412 mudelinimega Iževski tehase toodang. Killuke ajalugu, mis räägib meile elust 50 aastat tagasi, pluss-miinus. See auto on näinud elu ja aegu.

Piisava tahtmise korral näed, kuidas auto räägib ajast, kui ka muud asjad ei olnud lihtsalt asjad – neid oli raske asendada ja asjad olid olulised. Nii sündis vanaisa asjade kogumise maania, mis “oh ei, mul on kiire, Zoomi koosolek algab” järeltulijal tuju ära viib.

Aga põlgus on muidugi valikuline, sest mõni retroasi on ka cool. Riia kohviveskit ja VOLTA vahvlimasinat teab ka tänane noor hipster. Tarbeklaasi vabriku toodangut aetakse hullunult taga ja makstakse selle eest kõva hinda, sest see on praegu trendikas ja trendiga kaasas käimine on kogu aeg olnud jõukuse ja edukuse märk.

Isegi kui see on nagu isase paabulinnu sabakergitus, tuuritab nõuka-nostalgia vahvamalt kui varem, kuid vanaisade (väljalaskeaasta enne II MS) ja isade (vla pärast II MS) ajastu lood kui sellised ikkagi hääbuvad, sest trendi lainele satuvad need mõned üksikud asjad.

Muu ununeb seda kiiremini. Ning meelest läheb, et vanaisade ajastu loo üks oluline komponent on just nimelt põrandavärv, Jaan Tatika ideed ja muu selline. Ja neid asju räägib nii mulle kui ka veel paljudele teistele näiteks seesama kollane Mosse.

Aga meie olemegi viimased, järgmiste jaoks on see kõik lihtsalt… “OK.”

Kollase Mosse lugu

Aasta oli 1975, kui Tarbeklaasi vabrikus töötav Olev Pruuden sõitis kodumaja ette tuliuue Moskvitš 412-ga. Toona lapsena aknal isa saabumist vaadanud Kalle-Priit mäletab enda sõnul tänaseni teda tookord vallanud tunnet.

Kollasest Moskvitšist sai oluline pereliige, millega seotud mälestusi ei ole ilmselt võimalik kaasaja lastele edasi anda, sest Kalle-Priidu mälestuste olulisim komponent on kogemus ehk see tunne, mis sündis just tolles kontekstis ja tollel ajal.

Uku Mosse

Kogemust viimistles koos veedetud aeg ja näiteks see, kui Viljandi maanteel Mossel mingit võtmetähtsusega varuosa tuli vahetada või kuidas 18 m² suuruses Kopli garaažis keretöid tehti.

Ja nii juba maast madalast. Kõik tööd tehti kodus ja teostas auto omanik Olev, kellesuguseid maamunal väga palju ei leidu – tema on see tubli mees, kes 1975-2015 sellesama ühe autoga sõitis… remontis, hoolitses ja aretas sinna asju juurde.

Vot see on tegelik keskkonnategu – rohefanaatikud ja muud tegelased, sellest peate eeskuju võtma. Ja siis ta remontis ja sõitis ja sõitis ja remontis. Auto kallal putitamine oli sama elementaarne nagu külmetanud lapse palaviku alandamine.

Tänaseks enam kui 45 aastat tagasi oli Olevil valida kahe masina vahel. Kas osta kopikas ehk VAZ 2101 või Iž 412. Mosse kasuks langes valik seetõttu, et pika mehena leidis ta Mosse juhikohalt oma jalgade jaoks rohkem ruumi.

Tänases mastaabis on 412 miniatuurne auto. 2004. aasta Renault Thalia on enam-vähem samas mõõdus ning too viimane on tänases maailmas nii pisike, et keskmise linnamaasturi rehvi ülemine serv ulatuks küljepeeglit maha sõitma.

Ja selle mossega sõitis ta seni, kuni tervis lubas. Umbes viis aastat tagasi jäi Mosse Koplisse garaaži seisma ja seisis seal ka siis, kui omanik maikuus 2020 siit ilmast lahkus.

Aga Olev mitte ainult ei sõitnud selle masinaga – tema põlvkonna inimesed tegid kõike ise, ja oskasid seda teha. Õnnelikud on need inimesed, kellel on olnud see võimalus 30-50 aastat tagasi oma isade ja vanaisadega koos nokitseda.

Loomulikult ei olnud nii pikaajalist kooselu autodega kõigis autodega peredes, aga Mosse loo juures ongi see seik pigem “fun fact“, mis vürtsi annab. Ülejäänud lugu on siiski universaalne ja olles nüüd viimaste kuude jooksul mõnekümne inimesega neist kogemustest rääkinud, siis kõik jutustavad sarnast lugu, mis sündis sarnastest tegevustest.

Olgu see nokitsemine siis garaažis auto kallal või näiteks maja ehitades. Või pesumasinat parandades või näiteks raadio elektriühendusi üle jootes. Asjad olid kaaslased, mille eest kanti hoolt, mida ikka ja jälle üles putitati.

Nii õppisid poisid-tüdrukud oma vanaemadelt-vanaisadelt või emadelt-isadelt. Need on päris oskused, mis iseloomustavad seda, mis ahvist inimese tegi. Jah, loomulikult kilkasid ka tol ajal lapsed mööda hoovi ringi ning pakkusid tõestust Darwini teooriatele.

Aga see oli ikkagi teisiti ja sellist meelenõtrust nagu näeb täna näiteks TikTokis või YouTube’is kõige populaarsemaid videoid vaadates, ei osanud ilmselt ükski 1920-1960ndate inimene uneski näha. Jah, ma tirisin omale telefoni TikToki, et ise näha.

Ja see on hirmus ning tekitab tahes-tahtmata küsimuse, et mis on see, mida 21. sajandil teismeea läbinud tulevastele põlvedele pärandavad.

Vähemalt selles keskkonnas, kus mina üles kasvasin (1980ndad ja 90ndad), ei imestanud keegi selle üle, kui 12-aastane naabripoiss prügimäelt leitud võrriraami (ise) teise naabri keevitusega kokku keevitas ja järgmisel suvel sellega juba ringi sõitis. Kõik ise tehtud.

Või noh, üks päev sõitis ja nädal aega putitas.

Kalle-Priit võibki loetlema jääda neid kordi ja mälestusi, kui isaga koos Mosset putitati. Ja need oskused on tal tänagi alles – vahetada karpat, bensiinipumpa või teha keretöid. Ning need mälestused on alles.

Ja seesama kollane auto – sellega õppis Kalle-Priit sõitma ja sõitis mõnda aega nooruspõlves igapäevaselt ringi. Just selliste mossede ja sigullidega tehti “tõelised mehed”, kellel tööriistad käes püsivad ja kelle pöial ei kasva keset peopesa.

Kusjuures ma ei usu, et ma autodele noorte oskuste ja kogemustepagasi kasvatamisel liiga suurt tähtsust omistan, sest seos “garaažis putitamise,” tehnilise taibu ja oskuste vahel on olemas.

Ja see on ka mõistetav – kui 21. sajandi noorte inimeste teadlik elu käivitus, oli auto muutunud juba kõigile kättesaadavaks suvaliseks tarbeesemeks ning autotootjadki olid võtnud kasutusele “kaasaegse” turunduse, mis näeb ette kiirmoodi ning asjade vahetamist moodsama ja ägedama vastu hiljemalt viie aasta möödumisel.

Nii ongi noortele AD 2021 olulisem selle autoga külksi lasta ja üritada äri teha, sest sisulised teadmised isegi nii elementaarsete asjade kohta nagu mida mingi märgutuli tähendab või kuidas õli vahetada ei ole kaasajal olulised.

Maale minek kui protseduur

See konkreetne Mosse on käinud Peterburis turul, kui tema pere seal köögivilju müüs. See kollane 412 on viinud perekonda loendamatu arv kordi maale, kusjuures erinevalt tänasest oli maale minemine omaette protseduur.

Autot hoiti pea eranditult garaažis. Pelgulinnas elanud pere garaaž oli Koplis, Tarbeklaasi tehase kõrval. Igapäevaselt käidi tööl ühistranspordiga, autot kasutati pikemateks sõitudeks.

Maale minek algas seetõttu sellest, et isa läks bussiga Koplisse, ajas seal auto garaažist välja, teostas sõidueelse tehnokontrolli ning sõitis siis korteri juurde.

Seal pakiti auto, kusjuures asju pandi katuseraamile ja tagaistmele, sest pagasiruumis sõitis kaasa “mobiilne töökoda” – ports elementaarseid tööriistu ning varuosi. Näiteks leidus auto pagasiruumis karburaator, selle remondikomplekt ning mosse puhul kindlasti ka kütusepump. Pirnidest-küünaldest-teibist-traadist ja muust sellisest rääkimata, kõik veel eeskujulikult sorteerituna.

Uku Mosse

Garaažis omakorda leidusid kõik varuosad ja Olevi garaaž ei olnud selles osas erand. Kõik need kooperatiivid Õismäel, Mustamäel – veel umbes 14 aastat tagasi, kui ma ise ühe suve jooksul arvestatava osa töövälisest ajast Osman kebabi juures garaažides veetsin, kees seal sootuks erinev elu ja melu. Garaažid olid needsamad ajakapslid, mis rääkisid oma ajastu lugu.

Mina (napilt, aga kindlalt) tajun, mäletan, mõistan ja jagan seda ehedat emotsiooni ning mälestuste tulva, mis Kalle-Priitu liigutas, kui me 2020. aasta sügisel Mosse koos garaažist välja ajasime ja seda aastakümnete jooksul kogunenud varuosaladu takseerisime.

See konkreetne auto on kõige ehedam ajakapsel – kõik täpselt nii nagu Olevi kasutuse ajal oli. Tööriistad, kõik sorteeritult ja korrastatult. Erinevad varuosad, nii uued kui vanad – karbis, kohvrikeses, kotis. Ja see ilgelt must ja tänaseks hallitav puhvaika – et kui tee peal on vaja remontida, siis…

Mina olengi see “onu”

Kellelegi teisele arusaadavalt edasi anda ei saa enam mitte kunagi, sest nagu öeldud – autode tähtsus, tähendus ja roll inimeste elus on hoopis teine. Uus põlvkond viskab selle vanaisade elu, võibolla isegi elutöö, aga kindlasti mälestuse lihtsalt prügisse, sest “fuih, see puhvaika on hallitanud.”

Üks “fuih-otsus” ja tähenduse puudumine ning vanaisa mälestus kaob igaveseks. Kuid tõenäoliselt oli nii see sorteeritud garaaž kui ka “uunikum” sinu vanaisa jaoks üks äärmiselt oluline asi, isegi kui ta oli näiteks kunstiinimene, haritlane või hoopis midagi muud.

Osale mälestustest antakse uus elu “vanade asjade” grupis. Vanavara huvilisi on palju ja vana vaas, vana raamat, imelik vana lamp ja vanad tööriistad ostetakse järgmist riiulit kaunistama.

Kuid hiljemalt minu ja mu eakaaslaste kadumisega maamunalt saab otsa emotsioon, mälestus ajast, kui vaimustumist oli võibolla vähem, aga see oli kirglikum. Saab otsa kogemus ehedatest, siirastest ning kõike teha oskavatest isadest-vanaisadest.

Sest isegi minust vaid viis aastat “uuemad” lihtsalt ei ole seda kunagi näinud, kuna sündisid juba kapitalistlikku ja “vabasse” maailma. Kui selle aastatuhande sees sündinud ei oska isegi kettaga telefonil numbrit valida või paberlennukit voltida, siis millest me räägime?

Tänases maailmas on see aianurgas või omaniku vanuse tõttu garaazi seisma jäänud auto üks kohutav romu, mis tuleb ühiskonnast ära korjata.

Klaasplastiga sealsamas Kopli miniatuurses garaažis lapitud uste alumised servad ning Buvanoli, kahurimäärde ja muu kangema kraami pintseldatud jäljed kõnelevad järeltulijale veenvalt sellest, et masin on risu, et mitte öelda rahvavaenlane. Ning see kuradi puhvaika on endiselt lihtsalt rõve.

Selge on see, et kõike – sh hallitanud puhvaikat – ei saagi alles hoida ja nõukaaja inimesed hoidsid alles ka sõna otseses mõttes prügi. Selge on seegi, et kõike ei peagi alles hoidma ning mälestused elavad tihtipeale meis endis.

Kuid selle ühe subkultuuri, või peaks ütlema ajaloo peatüki hävimine on teistest kiirem ja äng on seotud sellega, et tahaks, aga ei oska seda tunnet ja kogemust edasi anda.

Kahepalgeline keskkonnapoliitika otsib vaenlasi nagu Helmed süvariiki ning seetõttu ongi kõik vanad autod pandud keskkonnavaenlaste patta ja ilmselt pole palju neid (peale minu), kes tunnevad end halvasti ja isegi kurvastavad, kui roostes 1975. aasta mosse metallihunti läheb.

Ringmajandus, keskkonnategu – seda ühest nurgast. Teisest küljest ei kahjatse keegi, kuna selle mosse majanduslik väärtus ongi vanaraua väärtus. Ja tänase maailma moto on materiaalne väärtus.

Kui koos Kalle-Priiduga mosse garaažist välja kaevasime ja sotsiaalmeediasse selle väärtuse kohta küsimiseks postitasin, siis täpselt nii öeldigi – vanaraud.

Oluline paradigma muutus

Minu vanaisade ja Kalle-Priidu isade põlvkonna jaoks oli auto pereliige. See on sama väärtuslik ajalugu kui teada, mis toimus Teise maailmasõja ajal, kes Ameerika avastas ja kes selle hiljem pekki keeras.

Miks “kulutati” 50-70 jne aastat tagasi väärtuslikku filmilinti selleks, et omanikust ja tema autost pilti teha. Miks leiab pea kõigist vanadest pildialbumitest poseeritud fotosid koos autodega. Ka nende perede albumist, kus autot ei olnud, sest kui mõnel sugulasel oli, siis tuli seda pildistada – see oli kõva sõna.

Loomulikult tehakse selliseid pilte täna ka, aga pildil kuvatav on devalveerunud, selle taga ei ole lugu, sest auto kui sellise roll on ühiskonnas muutunud ja auto on mis, mitte enam kes. Kaasaegsed noored paistavad silma hoopis sellise saastaga, et “laike” püüda:

Uku Mosse TikTok

Sama lõdvalt klõpsitakse McDonaldsi peldikus totraid selfisid – pilt on, väärtus nullilähedane, eriti kui “laikide” arv tagasihoidlikuks jääb.

Auto on täna (kiir)moekaup ning asjade maailma iseloomustab üleküllus. Nagu hilp, mis moest välja minnes uue vastu vahetatakse, sest nii on lihtne. Kui soki sisse tuleb auk, siis läheb see musta pesu korvi asemel prügisse. Kuid ilmselt sinu vanaema ja võibolla emagi nõelus auguga soki kokku ja nii ilmselt mitu korda.

Sellest ka loo pealkiri, mis peegeldab nukra alatooniga nostalgilist igatsushüüdu olnu suunas. Pealkirja taustal on kõik need meemid sellest, kuidas 80ndatel sündinud lapsed peaksid iga tänapäevase standardi järgi juba ammu surnud olema.

Süvenemise defitsiit, kas ka edasiviiv jõud?

Ning äratundmine, et kuigi minagi pole teab mis vana, tunnen ma ennast vähemalt tänaste autohuviliste (pealiskaudses) maailmas vanurina ning ei leia tihtipeale mõistmist või ühist keelt minule järgneva põlvkonna autohuvilistega.

Ma olin väga aktiivne autofoorumite külastaja 15-20 aastat tagasi, aga tõsised tegijad kadusid järjest ära – tööellu, pere-ellu ja nö uus, peale kasvanud põlvkond on hoopis midagi muud. Eranditega ja kindlasti ka omade nüanssidega, aga siiski erinev.

Kuigi süvenemise puuduse ja taipamise defitsiit on ühiskonnas üsna üldine, sündis minu peas ühe ajastu lõppemise äratundmine hilissügisesel hetkel, kui Facebooki postitati pilt, kaasas küsimus: “mis see on?”

“Mdea, minngi vene masina vist” – oli esimene kommentaar. Pööratagu tähelepanu ka keelelisele nõtrusele, kuid küsimus oli käigukangi nupus, kus läbipaistva plastmassi sisse on valatud väike hõbedane auto. Tundub imekspandav, et aastal 2001 (!) sündinud väidetavalt autohuviline ei suuda sellist 70ndate ja 80ndate ihalusobjekti ära tunda.

Ja üks varasem postitus oli kah äratundmise küsimus kategooriast “mis auto see on?” Kes on see, kes nimetab end autohuviliseks, aga ei tea Mati Leivategijast, “Mägrafarmist,” Estfieldist või Rexist mitte midagi! See on häiriv! Ja see ei ole autohuviline!

Need olid vaid kaks põgusat näidet. Neid imestamise hetki mitteteadmise, lühikese mälu, pealiskaudsuse ja üleüldse taipamise defitsiidi kohta on veel ja veel ja veel.

Erinev aeg, erinevad defitsiidid – kui 30+ aastat tagasi sundis defitsiit leidlikkusele, siis ajaliselt hilisem ehk kaasaegne defitsiit ei ole just eriti edasiviiv jõud, kas pole.

Nii olemegi olukorras, kus isetegemise kunst on ka autoharrastusest ning sellega seoses ka ühiskonnast üldiselt suuresti kadunud. Teenus ostetakse sisse spetsialistilt ja autohuvilise maailmas tundub tähtsam osta kohe kasutuskõlblik “talvepeeter”, et sellega natuke ringi paarutada.

Rehvi põletamine ja parklas sõõrikute tegemine – kumbki nimetatutest ei vaja ei oskusi ega osavust – näita suvalisele ahvile ette ja ta oskab. Aga keevitada, karpat seadistada ja isegi õli vahetada neist “autohuvilistest” lõviosa ei oskagi.

Fotod: Uku Tampere, Jorven Rang, kuvatõmmis. Moskvitš 412 Vikipeedias

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.