Esapekka Lappi, kes uuel aastal Citroëni meeskonnas sõidab, on veendunud, et väikeste täiustustega on tegu MM-sarja kiireima autoga. Accelerista ajakirjanikud Maarja Vau ja Veli V. Rajasaar panid Citroën C4 Cactuse Leedu ralliradadel proovile ja veendusid, et mõnikord torkab “kuri kaktus” päris valusalt.

Tekst: Maarja Vau, Veli V. Rajasaar. Video- ja pildimeister Sten Ottep/Fifty Visual

Mis saab, kui lasta sadakond Baltikumi autoajakirjanikku viiekümnes autos kuueteistkümnele kiiruskatsele? Sekka veel ka külalisesinejaid klassikaliste autodega – ning ongi olemas hullumeelne kompott nimega Pressiralli.

Pressiralli on peamiselt autoajakirjanikele korraldatav kahepäevane üritus, mida nüüdseks on läbi viidud juba 23-l korral.

Accelerista ajakirjanikud on Pressirallil käinud ka varem – 2016. aastal moodustasid paarisrakendi Maarja Vau ja Gerli Ramler, Veli Rajasaar ja Margus Värton. Toomas Vabamäe, kes on Pressirallil mitmeid kordi osalenud, sõitis tookord aga Eesti-Leedu sõprustiimis.

Esimese korra muljeid andis pikalt seedida, nii jäi  2017. aasta ralli eri põhjustel vahele, ent seda asjakohasem tundus ekipaaži kokku panemine ning kohale ilmumine 2018. aastal.

Kuigi algne huvi oli suur, jäid lõpuks sõelale Veli ja Maarja, kes asusid esimese asjana autot otsima. Plaanid olid lennukad – küll me saame Focus RS-i, küll saame Civic Type-R-i, küll saame GT86, küll saame-küll saame…

Kaktusest ralliautoks

Kui eelmisel korral sujus võistluseks auto leidmine üpris valutult, siis sel korral maadlesime kaks kuud, enne kui lõpuks masina leidsime.

Läbi said käidud pea kõik proovitud ja proovimata keskklassi kähkusõitjad, kuid üsna kiirelt sai selgeks, et peamiseks takistuseks on ürituse toimumispaik – Leedu.

Lõpuks tuli meile appi Citroën, pakkudes meile võistlemiseks C4 Cactuse ning lisaks veel üritust kajastama tulnud videomeister Stenile C3 Aircrossi.

Kuigi C4 on oma olemuselt pehme mugavusele orienteeritud liikur, saime vähemalt käsikastiga isendi. Madal mass ning turbomootor tulid vaid kasuks… vist.

Kohe ilmnes esimene suurem tagasilöök – klassipaigutus. Kuna Cactuse 1,2-liitrine mootor on turboga, tõstis sellele rakenduv koefitsient meid kõige kõrgemasse klassi… ületades piiri tervelt 38 cm³-ga!

Seega paar päeva enne rallit ilmnes, et peame rinda pistma kahe Audi RS2, kahe Hyundai i30 N-i, VW Polo GTI ja veel mõne meist PALJU kiirema autoga. Mis muud, kui panustada puhtalt sõitmisele!

Selleks, et meid üldse rajale lastaks, tuli auto korraliku kleepsutuuninguga katta. Erinevate sponsorite logode autole paigutamine oli väga täpselt reglementeeritud ning kui käsitöötunni lõpetasime, oli punasest ja üpris silmapaistmatust Kaktusest saanud väike kuri ralliauto.

Lisaks oli aega ka rajalegendiga tutvuda – enamus eelseisvatest katsetest tundusid pigem täpsussõidule orienteeritud olevat.

Kuigi võiduvõimalus põhimõtteliselt puudus, tõi see meid konkurentidega natukenegi rohkem samale tasandile.

This slideshow requires JavaScript.

Esimene päev

Esimesel rallipäeval ootas meid kokku 10 rada, millest mõni tuli läbi sõita mitu korda ning mitut pidi. Kuna katsetevahelised ülesõidud olid sel korral pigem mõistliku ajalise varuga, jõudsime enne igat järgmist katset ka legendiga korralikult töötada.

Starti jõudmise ajaks oli segadust vähe ja sõidud said tehtud puhtalt ja probleemivabalt… Vähemasti enamusel kordadest.

Aps legendiga ja põnevad kässarikurvid

Päeva teise poolde olime jõudnud väga puhta sõiduga ning järgnevat katset legendilt vaadates tõdesime, et tundub kuidagi kahtlaselt lihtne…

kuni võistluskohta jõudes avastasime, et legendi ühele lehele oli trükitud väga üldine ülevaade, järgmisele aga väga detailne koonuste ja täpselt määratletud sõidujoontega legend.

Paanika, kiired märkmed, kiire sahmimine, veelkord paanika, start ja paanika! Miks just selle ühe katse puhul oli otsustatud teha NII üldine kui detailne vaade, jääbki selgusetuks…

Kruusaga kaetud asfaldil toimunud katse ise aga oli üks lõbusamaid. Kuivõrd Kaktusel oli täiesti funktsionaalne kangiga käsipidur, otsustasime tihedamates kurvides seda ka sihipäraselt kasutada.

Kõik oleks väga tore olnud… aga mingil põhjusel võttis auto pärast käsipiduri rebimist gaasipedaalilt umbes kaheks sekundiks funktsionaalsuse.

Kõrvalt võis see päris naljakas välja paista – uljalt lendav Kaktus rihtis nina koonuste juures paika ja keeras kurvi sisse, tagarattad blokeerusid, saba libises koonuste vahelt läbi…

Aga mida ei järgnenud, oli kurvist välja kiirendamine. Auto lihtsalt seisis. Üks… Kaks… Niiviisi, nüüd hakkas järsku jälle väga kiire! Boost! Kiire-kiire, laske läbi!

Lisaks õnnestus esimesel läbisõidul ka mõned koonused enne lõppu ära eksida. Et valesti sõitmise tõttu mitte veelgi suuremaid trahvipunkte koguda, jäime seisma ja konsulteerisime korra legendiga, et veenduda, et lõpu õigesti sõidame.

Kuigi teistkordse läbimisega võrreldes olime 20 sekundit aeglasemad, ei läinud vähemalt kirja võistlejate kõige aeglasem aeg pluss 30 trahvisekundit valesti sõitmise eest.

Väga ootamatu tulemus

Päeva lõpetas tippkiirusele orienteeritud katse lennujaamas. Leppisime, et see polnud meie autole kõige sobilikum paik – kauguses möirgas vähemalt kahesajaga katse lõpu poole üks RS2. Mis seal ikka, ärme vigu tee!

Katse sai puhtalt läbitud, Kaktus kräunus ja üle 160 km/h spidomeetrile ei tulnud. Seda suurem oli meie üllatus, kui õhtul tulemusi lapates avastasime, et olime selle katse arvestuses sõitnud välja 20. ja 26. tulemuse – ja see kahekümnes jäi koos eelneva, väiksema lennujaamakatse kahekümnendaga meie parimaks positsiooniks kõikidel katsel. Hämming… Kuidas?

Vahekokkuvõttes olime oma klassis eelviimased, üldarvestuses aga 25. kohal 40-st. Arvestades seda, et meist paberil aeglasemates klassides oli täisverelisi sportautosid ning pea tänavakõlbmatuid rajaautosid, võis isegi rahul olla, et nii mõnedki neist puhta sõiduga seljatanud olime.

Teine päev

Teise päeva hommikuseks käesoojenduseks oli keset linna parklasse üles sätitud kiire vasak-parem-vasak-parem jne stiilis rada, mida pidi läbima kaks korda kaks ringi üht- ja sama palju teistpidi.

Pärast seda oli roolilappamise osakond igatahes eelseisvaks päevaks valmis ja hommikusöögi kõhuspüsimine ainult natuke kahtlane.

Sellele järgnenud autodroomikatse puhul oli tähelepanuväärne vaid asjaolu, et katse läbimise järel anti lõunat.

Meie miskipärast seda memo (ja seega ka süüa) ei saanud, vaid navigeerisime end kohe kiiresti tutvuma terve ralli vaata et meeleolukaima rajaga – kaks ja pool ringi rallikrossirada, kus hea tahtmise korral sai auto isegi hüppesse.

Kuigi tegemist ei olnud just Kaktuse stiihiaga, oli see kindlasti lõbusate katsete top kahes, mida kinnitab ka kaardilugeja Maarja käele tekkinud arvestatav sinikas.

Viimasele katsele sõites hingasime kiiruga sisse ka teistkordselt autodroomikatselt kaasa haaratud lõunajäägid, ja järsku seal ta oligi – ralli viimane katse.

See oli suur, ohtrate koonustega vürtsitatud parkla, kus tundus, et midagi ei saa valesti minna… aga läks. Esimesel läbimisel selgus, et legendile on jäänud midagi joonistamata, ja nii meie puhas sõit lõppeski.

Meid korjati kiirelt (liigagi, kui meilt endilt küsida) rajalt maha, ja kuigi teine läbimine õnnestus juba korralikult, jäi täielikust eduelamusest selle viimase tõrvatilga tõttu natuke puudu.

Ralli lõpp-punkti liikudes mõtlesime end kohviga premeerida. Tehtud-mõeldud, aega ettenähtud saabumisajani näis ka jätkuvat, ja pärast mõningast ekslemist erinevate remondisolevate või muidu kõlbmatute bensiinijaamade vahel jõudsime suure kaubanduskeskuse juurde.

Seal ju ikka kohvi antakse? Anti, aga järjekord oli pikk. Vaatasime, kuidas väärtuslikud minutid halastamatult kaovad, ja otsustasime jaguneda – kes enne saab, see… saab.

Muidu oli kõik väga ilus, aga me oleksime võinud kokku leppida ka taasühinemise ja mõlemad meist oleks võinud telefoni kaasa võtta ja…

Igatahes oleks-poleks, ükskord auto juures me kohtusime (nüüd juba nelja kohviga varustatult) ja oma sihtpunkti jõudsime ka ainult natuke vajalikust hiljem. Aga siis oli õnneks juba puhkus ja pidu ja keegi kella enam ei vaadanud.

Epiloog

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et viimase katse eksimus maksis meile koha üldarvestuses – lõpetasime 26. kohal, oma klassis ei ohustanud meie uhket eelviimast kohta keegi.

Positiivne on ka see, et selja taha jäi autosid igast klassist, kogemust on jälle natuke rohkem ja mis peamine – meil oli äärmiselt lõbus. Sinikadki paranesid ära, ja Kaktusega saab rallit sõita küll, kui ainult tahtmist on.

Citroen C4 Cactuse proovisõidulugu loe siit
Esapekka Lappi
lühikest sõnavõttu loe siit

Jaga

AVALDA ARVAMUST!