Uus Citroën C4 Cactus on küll kaotanud mõnevõrra välist omapära, ent jäänud kindlaks valitud joonele olla lihtne ja mugav igapäevaauto. Ka hind ei võta silmist pimedaks: 13 500 euro eest saab päris palju autot.

70 aastat tagasi näidati Pariisis avalikkusele Citroëni toonase peadirektori Pierre Boulanger’i rahvaauto idee kehastust. Inetuks pardipojaks sõimatud Citroën 2CV oli odav ja lihtne sõiduriist, mille kandvaks ideeks oli toimetada korvitäis mune ilma neid lõhkumata kasvõi üle küntud põllu turule.

Kuvand mugavast ja pehmest sõiduriistast on Citroënil küljes olnud alates nende esimesest autost aastal 1919. Mugavusse puutuvas on “sidrunid” olnud pioneerid ja automargi panus igasugu mugavusalastesse uuendustesse on märkimisväärne.

Iga autohuviline peaks teadma legendaarset Fantoomi autot – Citroen DS-i, mis oli omal ajal autonduses sõidumugavuse ja tehnoloogia kehastus ning mida tootja on nüüdseks pidanud omaette brändistamise vääriliseks.

TAGASI JUURTELE

Kaasajal on konkurents automaailmas karm ning kõik tootjad tunduvad otsivat oma nurka, milles eristuda ja parem olla. Turundus on tootnud krossovereid ning erinevaid elustiiliautosid nagu seeni pärast vihma.

Seda rõõmustavam, et üha rohkem peetakse vajalikuks pöörduda tagasi juurte juurde. Igava jura tootmise aeg näikse lõpukorral olevat, ehkki sõidukeid, mille kohta küsida “miks ometi!?” jagub teedele veel kauaks, põhjuseks tõenäoliselt ostjate margitruudus.

Uus Citroën C4 Cactus on võtnud (taaskord) ülesandeks viia mugavus automaailmas (tagasi?) täiesti uuele tasemele.

Citroëni turundusosakond kirjutab: “Uus C4 Cactus on esimene Euroopa turule toodud Citroën, mis kasutab Progressive Hydraulic Cushions™ vedrustust. Selle eesmärgiks on luua C4 Cactusega sõidust „lendava vaiba“ kogemus, triikides rataste alla jääva teest välja viimse kui ebatasasuse.”

Kogu see segane plära peaks eesti keelde ümber panduna tähendama, et munadel on senisest rohkem võimalusi jõuda tervena sihtkohta.

ÕÕTSU NAGU EMA SÜLES

Esimesed kilomeetrid Cactusega tekitasid elevust – auto õõtsus ja oli ülipehme! Ununes mõte tagaistmest, kuhu ma oma pikkuse tõttu kunagi pead kallutamata ei mahu – roolis oli mõnus!

Kuna kogu selle mõnu juurde käis jutt “uuel tasemel mugavusest,” sattusin elevusse ja kujutasin elavalt ette seksikaid vedrustuslahendusi, nagu eelmainitud klassikalisel DS-il.

Osa elevusest kadus, kui auto alla piiludes vaatasin endiselt tõtt klassikaliste vedrude ja amortisaatoritega. Kuid teine osa elevusest jäi, sest Progressive Hydraulic Cushions vedrustus on konkurentsitult kõige pehmem, mis mind viimastel aastatel proovisõitudel on õõtsutanud.

Mõneti pettumusena on Citroën C4 Cactus küll õõtsuv ja pehme, kuid teravates aukudes kostavad vedrustuse tööhääled kabiini ikkagi tüütute plärtsatustena.

Selge on see, et auto hinnatase ning klass ei luba siin liiga palju nuriseda, aga kui Citroën tahab uuesti tõelist Citroëni tegema asuda, siis tuleks lisaks õõtsutamisele ja kallutamisele midagi teha ka teravate läbilöökidega.

Kui see pisike virin kõrvale jätta, siis on tegemist Tallinna tänavatele nagu rusikas silmaauku sobiva masinaga, sest enamus ebatasasusest jääb siiski auto veermiku teada. Väga tervitatav üleüldise “nii sportlik, kõige sportlikum” moevoolu kõrval.

VÄIKE AGA TUBLI MOOTOR

1.2 liitrine kolmesilindriline mootor ei tundu kirjelduses just väga erutav. Seda suurem on üllatus nullist maanteekiiruseni kiirendades. Teise käiguga saab kiirendada peaaegu sajani ning tõmme on jõuline ja ühtlane.

Hoolimata mikroskoopilisest töömahust ei pea kartma, et ta liikluses jalgu jääb või mööda sõita ei jaksaks. Täislastis peab küll rohkem planeerima, aga pisike mootor toodab sel määral pöördemomenti, et jaksab pikkade käikude kiuste autot vedada küll.

Ka käikude lappamise vajaduse vähendamine teenib selgelt mugavuse suurendamise eesmärke. Selle auto puhul eelistan manuaali automaadile!

Sportlikku tõmmet ei maksa Cactuselt oodata, sest see ei ole ei liiga kiire ega liiga täpse juhitavusega. Aga me räägimegi kahest äärmusest – mugavus või sportlikkus.

Enamasti ongi küsimus selles, millise suuna autotootja valib ja kui õnnestunud on kompromissid kahe äärmuse vahel. Cactuse puhul on valitud sihiks selgelt mugavus ja rahulikkus. Ja mulle see suund meeldib.

MÄNGULINE VÄLIMUS

Nagu mugavus, on ka välimus ja disain olnud Citroëni pärisosa. Julge ja mänguline disain on maitseküsimus, ent ka kõige lihtsamad “sidrunid” suudavad mingis aspektis oma välimusega muudest autodest erineda.

Cactus on  kujustuses Citroëni juurte juurde tagasi suundunud, tõsi, eelmise generatsiooni “mullid” on kadunud ning mõnegi detaili juures tahaks küsida, mida disainer söönud on, aga väljapoole avanevad tagaaknad, kohvrit meenutav kindalaegas ning sisemised uksekäepidemed on disain selle heas tähenduses.

Praktilisust vähendab pakiruumi kõrge laadimiskünnis. Ühtlasi ei hiilga pagasiruum ka erilise mahutavusega. Ka on ununenud keskmist ja pikemat kasvu reisijate pearuumi lisamine. No eks ole seegi osa disainist.

STIILNE IGAPÄEVAAUTO

Kindlasti on inimesi, kellele meeldib Cactuse välimus ja disain ning see eraldivõetuna on kaasajal täiesti pädev põhjus autovalikut põhjendada: ootused autodele ongi muutunud. Me ostame emotsiooni. Cactuse puhul koos kuueaastase garantii või 120 000 km läbisõiduga.

Ühe kuni kolme inimese siia-sinna liigutamisega saab sidrunimaitseline kaktus täiesti okeilt hakkama. Kui sellesse komplekti lisada vedrustusmugavus – tõsine argument keskmisel Eesti teel ja eriti Tallinnas – küllalt mõistlik kütusekulu ja korralik ühenduvus, saamegi pädeva igapäevaauto, millega on lootust munad tervena sihtkohta toimetada.

Citroën C4 Cactus hinnakirja leiab siit

Pildistas: Ylle Tampere

Jaga

AVALDA ARVAMUST!