Teisipäev, 19. märts 2024
Liiklusturvalisuse ja ajasäästu mõttes võiksid Eesti põhimaanteed olla neljarajalised – selle vastu ei vaidle ilmselt ükski autojuht. Ent liikluskultuurituse väljajuurimiseks ei piisa üksnes laiast teest, korralekutsuva meetmena võiks teha pop-up teooriaeksameid kõigile, kes sõidavad, nagu teisi ei olekski. Ylle Tampere toob välja viis levinud käitumismustrit maanteeliikluses, mis on ohtlikud nii juhile endale kui kaasliiklejatele.

Minu aastane keskmine läbisõit Eestis jääb 15 000 kilomeetri kanti ja valdava osa sellest moodustab maanteel kulgemine punktist A punkti B. Põhilised sõidusuunad on Tallinn-Tartu, Tallinn-Virtsu, Tallinn-Narva. Ent piisab ka Tallinn-Keila teelõigust, et mõista kui viletsad on meil lood liikluskultuuriga suurematel teedel.

Suur osa maanteel ette tulevatest probleemolukordadest on sarnased linnaliiklusele: autojuhid ei viitsi paarida nutiseadmeid, vaheletrügimine on inimõigus ja teeääri koristavad haldjad ja päkapikud, mistap kõik, mis autos üleliigne, võib aknast välja lennata. Lisaks on rida ohtlikke käitumismustreid, mis asulas väikestel kiirustel ehk nii palju tüli ei teekski, maanteel aga osutuvad eluohtlikeks.

Pimekurdid egoistid ja traktoristid roolis

Pole vahet, kas pimekurt istub mosse, moodsa linnamaasturi, sitapüti või traktori roolis: tal on kindel agenda ja esmärk jõuda igal juhul ja igal kiirusel sihtkohta.

Mis sellest, et suured põllumajandusmasinad ei peaks ega tohiks tipptunnil maanteel roomata, purgimismasina juht võiks tahavaatepeeglisse vaadata ning kõva kuulmise ja kehva nägemisega papid-mammid võiksid tõdeda, et on aeg autovõtmed varna riputada – nad liiguvad siiski! Suurel maanteel, kasvatades enda taha liiklusraevus järjekorda.

Räägime kaherajalisest maanteest, mida on kõige rohkem ning kus möödasõit on nagu vene rulett. Venimisest vaevatud raevus autojuht võib möödasõidumanöövri ette võtta piiripealsetes tingimustes, ja kui läheb tema, on tal ka järgijaid, kellele tundub, et ju siis on turvaline kui üks juba ees teeb.

Ma olen näinud kümneid üliohtlikke möödasõite; olnud ise rollis, kus pean tõmbama välgukiirusel teeserva või järsult pidurdama ning minu taga peavad äkiliselt piduripedaali sõtkuma veel mitmed autojuhid. See ei ole OK, see on ohtlik, ja kui lähebki õnneks, siis sapsud värisevad ehmatusest veel tükk aega. Jälle peotäis närvirakke, mis kunagi ei taastu…

Ei, me ei saa nõuda, et kõik autojuhid veniksid traktori, sitapüti või pimekurdi papi tempos. Papile ilmselt aitaks kui öelda, et tema kiirabibrigaad ei jõua kunagi kohale kui temasugused maanteid ummistavad. Traktoristidega on keerulisem: põld tahab harimist, hein pallitamist. Ja tahavaatepeegel paika sättimist, et sinna aeg-ajalt heita pilk ning taha kogunenud järjekord viisakalt mööda lasta.

Mis on selle pütijuhi vabandus? Ristilt Ääsmäe risti 60-70 km/h, seal kus tohtinuks sõita 90 km/h. Meid oli tema sabas kümneid ja keegi ei surunud mööda, sest vastu tuli pidev liiklusvoog ja kiiruskaameralt trahvi saada kah ei tahaks. Foto: Ylle Tampere
Kiiruskaameraga hirmutatakse kodudes lapsi!

Jah, me kõik oleme selles olukorras ju olnud: roomanud 50-60 km/h kiiruskaamerast mööda, sest eessõitjatest keegi hirmutab sellega kodus ilmselt lapsi. “Kui sa putru ära ei söö, tuleb kiiruskaamera ja teeb sulle trahvi!”

Palun selgitage mulle keegi, miks on vaja kiiruskaamera lähenedes sõidukiirus nullilähedaseks viia? Kas poleks lihtsam (ja ohutum) sõitagi õige kiirusega, ja mitte tekitada pundart kaamera läheduses!?

Liiklusmärgid 50, 70, 90 on kaugele näha. Liiklusseadus ütleb, et märgi juures peab kiirus olema vastav, see ei ütle, et lendad 50 alasse sisse 100 km/h ja siis pidurdad järsult või pidurdad kui kiiruskaamerat näed.

Uuematel autodel on peal süsteem, mis loeb märke ning korrigeerib kiiruse vastavaks. Minu Berlinks näiteks on nii seadistatud, et pakub aegsasti võimaluse ühe nupuliigutusega sõidukiirus vastavaks sättida. Isegi kui ma ei kasuta ühtegi sõiduabi, siis näen ma kiirusepiirangu märki ja tõstan jala gaasipedaalilt. Ah õige, meil on ju teed täis pimekurte… ja kiiruskaamera kapp on piisavalt kobakas, et seda karta, tõesti-tõesti…

“Kui sa kohe jalga gaasipedaalilt ei tõsta, tuleb kiiruskaamera ja teeb sulle trahvi” – lisaks võiks olla ka “Kui sa liiklust oma ootamatu roomamisega häirid, tuleb kiiruskaamera ja võtab juhiloa ära.” Lõpetage nõksutamine!

Lahendus on lihtne: seadusemuudatus, mis lubaks kasutusele võtta keskmist kiirust jälgivad kaamerad. Siis ei oleks kaamera juures peatumisest enam abi, teelõik tulebki läbida lubatud kiirusel, et rahakotis tuul ei uluks.

50 km/h ala ja meie roomame 25 km/h. Sest kiiruskaamera on kole koll, millega lapsi hirmutada ja igaks juhuks tuleb hiilida! Foto: Ylle Tampere
Rekade mõõduvõtt: uus maanteevõidusõidu trend

Teate neid suuri rekasid, mille kiiruspiirang on 90 km/h? Sõidavad üldjuhul 93-94 km/h. Nüüd kujutage ette, et maanteel sõidab 5-6 täishaagisega rekat järjestikku. Ja aeg-ajalt vahetavad nad “juhtoinast”, mis tähendab, et üks reka peab tegema möödasõidumanöövri ja asuma autorongi etteotsa.

Kes koolis baasmatemaatikat õppinud, saab välja arvutada, kui kaua võtab aega möödasõit kui rekade kiirused on praktiliselt võrdsed.

Kes liikluseksami teinud, võib hinnata, kui ohutu on säärane möödasõidumanööver, mida tehakse kaherajalisel maanteel ja mis võtab terve igaviku.

Paneme ühe muutuja juurde: väljakutsele kiirustav reanimobiil, mis on sunnitud ummistunud maanteel hinnalisi minuteid kaotama.

Paneme veel ühe muutuja juurde: vastutulijad, kes on sunnitud kiiruse maha võtma ning teeservale tõmbama, et veokid saaksid oma “võiduajamise” rahulikult lõpetada.

Piiripealseid olukordi tuleb ette kahjuks pea iga kord kui maanteel sõidan. Enamasti on tegu PL või LT märgiga veokitega, aga see polegi tähtis, sest ohuolukord ei küsi nimest, rahvusest, soost ega muust.

Lahendus? Nõme, aga ilmselt töötav lahendus on sõiduradade vahele panna postid püsti, et need kuradid oma võidusõitu keset päist päeva või tumedat ööd ei harrastaks. Juhivahetusi tehku taskutes (see ei tähenda, nagu võiks taskus paremalt mööda siksida – olen sedagi näinud).

Nagu allpool fotol näha, saab rekade võiduajamist edukalt (ülejäänud liiklust takistades) teha ka neljarajalisel – kiirustabloo näitab 110 km/h ning üldine liiklusvoog selles tempos ka kulgeb. Nemad kahekesi on võtnud nõuks sõita 90 km/h (sest rohkem ei tohi, noh!).

Vägev minuteid väldanud vaatepilt neljarajalisel maanteel: kes võidab selle võiduajamise? Mõlema veoki kiirused on enam-vähem võrdsed. Go-go, vasakpoolne, me siin taga elame sulle häälekalt kaasa! Foto: Ylle Tampere
Neljarajalise maantee vasakpoolne rada on ju vaba!

Liiklusseaduse järgi tohib neljarajalisel maanteel vasakpoolset sõidurada kasutada üksnes möödasõiduks. See pisiasi on suurel osal autojuhtidest ilmselt kahe kõrva vahelt välja kukkunud – iga kord kohtan vasakpoolse raja peal uimerdavaid autojuhte.

Probleemi ei oleks kui nad kasutaksid rada möödasõiduks, aga tolknejad sõidavad tihtipeale alla lubatud kiirust ja ainus võimalus nad teelt eest koristada, on natuke sigatseda.

Tuledega selja tagant märguandmine, nii kaua tahavaatepeeglis rippumine, et tüüp märkaks – ühesõnaga, elu ebamugavaks tegemine. Suuremale osale meenub, et kulgemiseks on parempoolne rada ja nad koristavad end eest, osa (minu pikaajaliste bongamiste tulemusena paraku naisjuhid) lasevad mööda, puhisevad ning istuvad “oma kohale” vasakpoolsel rajal tagasi, sest “mis te õiendate, siin ei ole ju kedagi!”

Kui aga tagant tuleb seesama reanimobiil millest enne juttu oli!? Või tuleb suure lauluga mõni liiklusdebiilik? Vot siis on nutt lahti ja läheb rapsimiseks. Kehvemal juhul pole kusagile rapsida, sest parempoolses reas on kohad hõivatud. Tekib järjekordne ohtlik olukord, et ennast kuskile vahele pressida.

“Tiksujatega” tekib ohtlik vahelitiminemine ka neis kohtades, kus neljarajaline “äkki otsa lõpeb”. Eee… mis ma nüüd tegema peaksin? Laske mind vahele, ruttu! Tee saab otsa ju…

Kellest see bemmijuht küll mööda sõidab!? Peale klõpsu tegemist võtsime parempoolsesse ritta tagasi ja sõitsime talle kõrvale ning… mööda. Naisterahvas bemmiroolis ei pannud midagi tähele, sest oli hõivatud telefonis surfamisega. Foto: Ylle Tampere
Peatage arendamine, isejuhtiv auto on juba valmis!

Kõik neli eelnevalt välja toodud ohuolukorda mahuvad üldnimetaja “ajudeta autojuht” või uuemal ajal “isejuhtiv inimloom” alla.

Autotootjad võiksid igasugu juhiabiarendustele jõuliselt pidurit tõmmata, sest juba täna on tänu kõikvõimalikele turvalahendustele, vidinatele, kelladele ja viledele liikluses massiliselt nime poolest autojuhte, kes on tõsimeeli veendunud, et nende auto oskab nende eest mõelda ja tegutseda.

Kui veel 20 aastat tagasi õpetati sõiduki käsiraamatus, kuidas vahetada autoratast ja karterikaant, siis tänased juhised näevad välja nagu “värvi ise” pildiraamatud, korrutades igal lehel papagoina “pöördu teenindusse!” Ja hoiatus “ära tegele sõidu ajal kõrvaliste tegevustega”.

Rehv läks puruks? No mida siredam säärejooks, seda kiirem abi. Aknapesuvedelik sai otsa? Kannatame ära ja läheme teenindusse. Lambid põlevad armatuuris? Eeh, pole hullu, teibime üle, et silma ei paistaks…

Kõik hoiatused ja soovitused kukuvad paljudel juhtudel viljatule pinnasele. Nutirevolutsioon on meist teinudki töllid, kel peaaegu puudub iseseisev mõtlemisoskus, sest “seadmed on nii targad ja mõtlevad meie eest.”

Lahendus? Kiiruskaamerate asemel üles liikluslolle tuvastavad masinad, mis suudavad lollid teelt ära võtta ja panna kohapeal teooriaeksamit tegema. Kui viiest viit ei vasta, kustutatakse andmebaasist juhtimisõiguse jälg ja kõnnid jala koju. Auto konfiskeeritakse, telefon ka ja räme trahv tuleb veel pealekauba.

Mõnda aega oleksid meie teed päris tühjad, aga siis – ime küll! – hakkaks iseseisev mõtlemisoskus naasma ja saaksime rääkida Eestist kui eeskujuliku liikluskultuuriga maast.

Ja ärge muretsege, ehkki ma sõidan aastas arvestatava hulga kilomeetreid, siis suurema osa neist kõrvalistmel meistritelt liikluskäitumist õppides. Vot selline puänt.

Sõiduoskus ja liikluskultuur on asjad, mida iga päev liiklejana õppida, õppida ja veelkord õppida! Foto: Ylle Tampere

Liiklusseadust saab lugeda siit

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

2 kommentaari

  1. Pingback: วิเคราะห์บอล

  2. blank

    Päris kurb artikkel. Pole ime, et meil liikluskultuur nagu ta on kui ühelt poolt on egoistid ning teiselt poolt neid sõimavad “tublid” poisid ja tüdrukud.

    Alustagem siis natukene aeglasematest juhtidest. Probleem ju arusaadav kõigile aga kui keegi nüüd elab kilomeetrite viisi seljas, hoides 10cm pikivahet, siis pigem tekib soov – turvalisuse mõttes – sõita veelgi aeglasemalt, et rahutule taga anda mingigi võimalus reageerida juhul, kui eespool peaks miskit toimuma. Ei saa aru, kõigil nagu moodsad ning võimsad masinad all aga ühtäkki on probleem normaalse pikivahe vahemaa katmisel, kui möödasõiduks tekib võimalus. Isegi mõni 1.2’ne oma turboga saab kenasti hakkama.
    Kõige parem on muidugi see, kui kõvad mehed ja poisid sõidavad pikalt taga otsides võimalust ning selle tekkimisel lasevad sel käest minna. Ehk peaks natukene peeglisse vaatama ning mõtlema kui kõva tegija oled ning siis liikluses käituma vastavalt ja ohutult või – nagu mitmeid kordi mainitud – anda load ära.

    Samuti sooviks artikli autorilt kuulda, kui mitmeid kordi on ette tulnud, kus on vaja istuda sadu kilomeetreid kellegi taga selle 15k kilomeetri jooksul. Jah, vahel tuleb ette kus tõesti polegi erilist võimalust ning tuleb ehk 70-80 tiksuda 90 alal aga üldjuhul harv nähtavus, kus tegelikkuses pole ju selline massiivne probleem.
    Samuti tuleks ehk võimaluses kaaluda aegu, mil liikuda. Tihtipeale, olenevalt kellajast, on teed praktiliselt täiesti tühjad. Siinkohal tuleks veel kaaluda alternatiivseid marsuute. Kahjuks tuleb selleks laiskusest lahti öelda ning natukene juhtimisel ja marsuudi otsimisel ning kaalumisel vaeva näha.

    Põllutöömasina juhtidega suuremalt jaolt sarnane lugu. Kui elad tal tagumikus siis jäädki võimalust lootma, sest ka nemad samasugused inimesed, kes vihaks ja raevuks võimelised ning piisavalt togides ja närvi käies…edu.
    Koheldes neid kui kaasliiklejaid ja mitte sinu “tuju rikkujaid” siis üldjuhul, vaata aga, tulevad vastu.
    Muidugi eks iga inimene erinev. Mõned ei kavatsegi end liigutada ja praktiliselt tõmbavad mõne kitsama tee täielikult kinni aga jällegi, kui tihti tuleb seda tegelikult ette?

    Siinkohal tuleks meenutada mida autokoolis õpetati – kui üldse seal käidud ja load ostetud pole – et aega tuleks osata planeerida. Kui on tapvalt pakiline, et pead viimasel minutil teele asuma ja kohal olema sekundi pealt siis ehk tuleks mugavusest loobuda ja liikuda pigem rongiga.

    Tsiteerides, “olnud ise rollis, kus pean tõmbama välgukiirusel teeserva või järsult pidurdama”, huvitav küll miks. Huvitav mis juhtuks, kui hoida kinni liiklusseaduses ettenähtud pikivahest või rohkemgi – eriti kui on küllaltki selge, et möödasõidu võimalust nagunii ei tule. Sellisel juhul peaks vastavalt reageerimiseks olema terve igavik. Kohe niivõrd palju, et kellegi ohtliku möödasõidu manöövri probleem laheneb iseenesest ja pole vaja isegi jalga gaasipedaalit tõsta.

    Papide ja mammidega kipub olema sedasi, et tihtipeale sõidavad paremini ja targemini, kui mõned noored poisid ja tüdrukud. Just hiljuti oli olukord, kus kurvilisel teel tuleb vastu väike Golf ning imestan, kus poiss julgelt paneb. Lähemale jõudes tuli aga välja, et tegu vanema mammiga.
    Vähe sellest, et ilusti oskab sõita, oskab veel arvestavalt käituda ka. Tee oli kitsas ning leidus lahtist kruusa. Lähemale jõudes vähendas memm kenasti kiirust ning hoidis vastava tee äärde. Midagi, mida paljud “nooremad ja tublid” tihtipeale ei kavatsegi teha.
    Paljud ülejäänud oskavad väga ilusti hoida tee paremasse serva, eriti pimeda ajal. Samuti tulevad tihtipeale vastu ning puht lihtsalt lasevad mööda, kui sellest soovist korra võiks kaks anda kenasti teada, samas jätkates normaalse pikivahega ning oodates võimalust.
    Tublid on need, kes oskavad hinnata oma võimed olgu siis raskuseks kas nägemine või lihtsalt teatud kahtlus reageerimiskiiruses. Eelistan seda, et nii nemad, kui ka mina jõuaks tervelt koju, kui seda, et saabun kohale kas 5min varem või…kiirabiautos.
    Ärgem siinkohal unustagem, et realistlikult tuleb väga harva ette olukordi, kus on vaja sellist “tapvalt aeglast sõitu” kannatada tundide viisi.

    Ka veokid siinkohal ei erine. Tiksud sabas ja käid neile närvidele viisil, kus nad sind isegi ei näe siis jah, loota, et nad sulle mingil moel vastu tulevad on puhas debiiliku fantaasia. Veel vähem eeldada neilt vastavat käitumist nagu see oleks kohustus.
    On normaalseid ning vähem normaalseid juhte, nagu kõigi puhul ning tõesti, vahel tuleb ette huvitavaid seiklusi kus nad oma kiirusepiirajaga võidusõitu teevad. Hoides adekvaatset pikivahet on see pigem huvitav olukord, mida jälgida.

    Rääkides neljarealisest, siis ei ole beibed ainukesed süüdlased meil. Leidub ka “tublisid”, kes panevad seal oma 110 aga ignoreerides seda teist osa seaduses täheldatud punkti, kus, nagu juba mainitud, vasakut rada kasutatakse möödasõiduks. Meie poisid aga lihtsalt istuvad seal kilomeetrite kaupa ajal, mil parem rada on kas praktiliselt täiesti tühi või üldjuhul liigub samal kiirusel.

    Roolis muu tegevusega tegelevad tegelased on nüüdseks elu fakt ja võin garanteerida, et ka artikli autor on olnud selles süüdlane. Välja vabandada sellist käitumist muidugi ei saa ja on kategooriliselt vastuvõetamatu aga samas on see hea põhjus miks üleüldisesse ohutusse veelgi kriitilisemalt suhtuda. Ikka selleks, et kõik tervelt koju jõuaks.
    Eks muidugi meil kõigil load ja peaksime ju teadma mis on aktsepteeritav ning mis mitte ja teiste eest tööd ära teha võib tunduda nagu löök vastu…eneseuhkust? Ei oska öelda aga kui nüüd hetkeks mõtleme, et beibede kõrval meil teel ka juhte, kes liiguvad laste ja peredega siis ehk polegi niivõrd halb see, kui võtame enda kanda ka teise juhi ohtlikud tegevused viisil, kus vähemalt saame vältida olukordi, mis võimendaks olukorra tõsidust.

    Viimaks, ei ükski moodne tehnoloogia tee ühest või teisest tölli. Ikka inimesed ise kaevavad endale augu olenevalt kuidas siis keegi vastavat tehnoloogiat kavatseb kasutada. Ei anna sulle ajusid – kui neid ikka pole – ka see, kui oskad käsi õliseks teha. Vähe sellest, et tänapäeval enamus autosid n.ö. drive-by-wire nagunii ja suure tõenäosusega teed asja hullemaks aga see juba omaette teema.

    Samuti pole asi selles, kes kui palju teooriat teab ja mäletab. Pigem ikka selles mida inimesed aktiivselt otsustavad ignoreerida nagu näiteks artikli autori poolt pikivahe kohustuse ignoreerimine küllaltki tühistel põhjustel või veelgi ohtlikum, teisele juhile närvidele käies mis tõmbab tema tähelepanu kõrvale ja võib lõppeda päris kurvalt.
    Eks transpordiamet ning ka politsei ikka eeldab ja loodab, et inimestele on edasi antud mingi elementaarne ohutunnetus ja et ikka juhid oskaksid oma emotsioone kontrolli all hoida “tolknejate” tõttu, arvestades, et me kõik juhi mitme-tonniseid sõidukeid. Autos on ikka ainult üks vastutav aju. Ei auto vali kas sõidab otsa mõnele debiilile või võtab endaga hauda terve perekonna.

    Ütleme nii, et on üllatav näha sellist artiklit, mis kõlab nagu mõne teismelise sõim olles põimitud absurdse fantaasiaga kuidas liiklus peaks toimima. Soovitan tungivalt mõtiskleda enne, kui uus ring ette võetakse.

KOMMENTEERI SIIN