Omast kogemusest: Kolm käitumismustrit linnaliikluses, mis räigelt kettasse ajavad

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Linnas autoga liiklemine on kohati vaevaline: aja- ja närvikulu on tihtipeale suurem kui isiklikust liikumisvabadusest saadav kasu. Kui lisada siia osa autojuhtide hoolimatus ja oskamatus, polegi liiklusraev kaugel. Ylle Tampere toob välja kolm levinud käitumismustrit linnaliikluses, mis närvi ajavad ja kaasliiklejatele ohtlikud on.

Teeme paar asja kohe selgeks: ei, ma ei ole ilmeksimatu autojuht, aga ma teen liigeldes kõik endast oleneva, et kaasliiklejatele rumaluse või hoolimatuse tõttu mitte põhjustada peavalu ja põhjendamatuid kannatusi.

Jah, need asjad, mis mind liikluses närvi ajavad, ei ole kaugeltki originaalsed, vastupidi, need käitumismustrid on kahjuks levinud ning arvata, et tekitavad paljudele frustratsiooni.

Ehk võtaks siis end kokku – keegi meist pole maailma naba ega ammugi ilmasammas – sekundi murdosaga võivad pisiasjad nagu Iittala mariskoolide sakid kokku klõpsuda, käib pauk, keegi lõpetab haiglavoodis või isegi morgis. Kui süüdlane jääb ellu, siis läheb kinnimajja kah või vähemalt maksab valuraha.

Kui sa ei oska paaritada, siis ära näpi!

Kule ma olen roolis, saan küll sinuga rääkida,” (telefon risti käega kõrva juures või õla ja kõrva vahele surutud), “Kui ma praegu kohe sellele kõnele ei vasta, siis tuleb maailmalõpp!”, “Mis sa tõmbled ja kiirustad, ma vastan siin rohelise tule all oma töömeilile!”

… saate aru, kuhu ma sihin. Kõige nõmedam, mis üldse olla saab, et linnatänavad on täis autopiloodil sõidukeid – ammu selgeks tehtud, et autojuhtimine ja samal ajal telefoniga rääkimine või selle näppimine ei käi kokku!

Mul on kaks korda üle varvaste sõidetud ja loendamatu arv kordi peaaegu otsa põrutatud, sest juht oli hõivatud telefonikõnega. Ja need ei ole mosse- ega siglajuhid, kes lõdva randmega mitmikrüselevad – mida vanem auto, seda rohkem on selle teel hoidmisega tegemist, loogiline!

Epideemia, mis ei näita taandumise märke, ehkki sõidukid on järjest moodsamad ja telefoni “paaritamine” käib pärast esimest tutvumist automaatselt. Mistahes tänapäevasesse autosse istudes kulub hetk, et oma seade ja kogu seal olev sisu infolustiga ühendada.

Mis on sinu vabandus, et sa oma käru ja käe külge kasvanud telefoni ära ei paarita? “Äää, ma ei viitsi,” “see on nii ebamugav”, “kui autos on teised ka, siis ma ei taha, et nad kuulevad”, jne.

Vaata, sellega on väga lihtne: on olemas säärane asi nagu viisakus. Kui sõidad teistega koos autos ning telefon heliseb, siis ütled helistajale: “Tere, ma olen roolis, aga helistan mõne aja pärast tagasi.”

Ja siis on olemas tervemõistuslik lähenemine oma võimekusele. Kui ikka telefoni paaritamine või nn kõrvaussi või minu poolest kasvõi nutikellalt kõnedele vastamine käib üle mõistuse, kannata ära, et sõidu ajal ei räägigi!

Pane telefon kaugemale. Eriti linnas ringi rüsades on rohkem tõenäoline see, et sa paned pusarasse kui see, et maailm kokku kukub põhjusel, et sa oled paarkümmend minutit levist väljas.

Räägi nagu seinale – tühjagi sellest arvamusavaldusest siin muutub! Kaasliiklejatel ei olegi just palju võimalusi nuhvlinugistajaid ja autoroolis akuutset logorröad põdevaid juhte korrale kutsuda.

Ja nugilised teavad seda. Linnas pole “kõksud” enamasti katastroofilised, tüübid lasevad kindlustuses auto(d) korda teha ja panevad samas vaimus edasi.

Kas sa sõid koeratoitu, et mu tagumikku nuhutad?

Telefon kõrva juures ja nina tagumikus! Mis pagana komme see on p..ses sõita? Tundub, et anekdoot mehest, kes koeratoitu sõi ja seepeale tagumikke nuhutama kippus, on lugu elust enesest.

Vihalehekesena eessõitja tagaossa kleepuvad autojuhid on linnaliikluses teine pandeemiline nähtus, mis täiega närvi ajab: eessõitjana pean üliettevaatlikult pidurdama ja pööret tehes kõiki tulesid vilgutama, et tagumine mu autot (ja mu kaela, mis ka väikese tagantkõksuga kõvasti viga saada võib!) ära ei äestaks. Tüütu, vastik!

Kui raske saab olla pikivahe pidamine? Kui sõidukil on olemas kohanduv kiirusehoidja koos ummikuabiga, tuleb neid kasutada. Kui ei ole, tuleb ise see autopikkus eessõitjaga välja pidada. Ja kui silmamõõt on nigel, siis päris tõsiselt mõelda, kas on üldse autorooli asja, päriselt ka!

Pikivahe hoidmine on üksiti turvalisuse ja viisakuse küsimus. Kui keegi soovib ümberreastuda, on tal seda üsna mugav teha tingimusis, kus hoitakse pikivahet. Kui teel liigub operatiivsõiduk, jääb talle ruumi kiirustada jne.

“Kõksu” puhul jääb valdavalt süüdi taganttulija, kes ei jätnud adekvaatselt reageerimiseks ruumi. Jah, keegi ei saa tõsisemalt viga, sest kiirused on väikesed; ja kindlustus teeb auto(d) korda, aga närvi-ja ajakulu on suur.

Aitäh, ma olen juba söönud ja seksinud!

Niipea kui päevane keskmine õhutemperatuur on +5°C rikastavad meie tänavapilti avatud katuseluugiga autod ja lahedad kabriod. Viimastes, tõsi, on sõitjad kui peo peal ning oma söögiaegu ja suitsupause teistega ei jaga.

Ent mida soojemaks päevad, seda rohkem paistavad silma avatud autoaknad, kust lendab tänavale igasugust elulist, halvast mussist hambavahelt kistud burksini. Kõige rohkem on konisid ja… andestage mu prantsuse keel, kondoome.

Miks sa arvad, et ma tahan sinu diskost, odavast võileivast või kähkukast osa saada? Isegi kui tänav oleks vaid sinu päralt, ei käi kasutatud asjad aknast välja. Või kas sa oma kodus loobid ka kondoomid kapi otsa ning konid topid naabrinaisele ninna!? Minu auto esiklaas või rattaalune ei ole prügikast ega teemeäratajad sinu orjad.

Kui raske on panna autos uksetaskusse prügikott või paar; konid ja kondoomid susata kasvõi topsihoidikusse, et need autost tõustes kaasa võtta? Või OK, minu poolest las loovad seal kultuurikihti, kui sel on emotsionaalne väärtus. Kunagi ei tea ju…

Teenindustest olen küsinud, kelle autod on räpasemad, kas naiste või meeste omad? Anonüümsust paludes on mulle mokaotsast vastatud, et naiste autod.

Teate, miks? Me sööme, suitsetame ja seksime nagu mehedki, kuid ei viska oma rämpsu aknast välja, selle asemel “paneme käest”. Näiteks põrandale või uksetaskusse. Ning siis unustame, sest kellelgi on meid rohkem vaja. Sorri, noh, aga aitäh kah, sest see “asi” ei takista su vaatevälja esiklaasile kleepudes.

Linnas ongi jooned ja märgid ja ratturid ja…

Viimase piisa karikasse tilgutas tänane hommik kui Nõmmel, valdavalt parema käe reegliga tänavavõrgustikul surfates jõudsin ristmikule, kus mul oli peatee ja paremalt tulijal vastav märk nina all.

Muidugi ta ei näinud seda, mis sellest, et see on seal olnud vähemalt viis aastat. Parema käe reegel vaheldub erineva raskusastmega ristuvate teedega… õudne ju! Miks ei võiks igal pool olla ühtemoodi?

Mind päästis ettenägelikkus. Olen harjunud, et osa autojuhte ei ole kunagi kuulnudki parema käe reeglist, teine osa ei näe liiklusmärke, kolmas ei saa joonimistest aru (see tuleb andeks anda, ongi päris segane kohati) ning üldiselt on neil väga palju õigustusi, miks neil on alati eelisõigus. Ühesõnaga, ma jäin seisma. Igaks juhuks.

Parkimiskohale jõudsin ma mingil imelikul põhjusel ikka enne kui märki eiranud Yarise juht. Tema otsustas oma auto minu oma ette… tagurdada. Hooga. Napikas! Oleks olnud kõks kui ma poleks (taas ettenägelikult) autot eest ära tagurdanud…

Linnas ongi liiklusmärgid ja joonitud tänavad ja ratturid ja lapsed ja loomad mõnikord ja.. Kui aga roolis sõitmise ajal telefoniga rääkida, süüa, suitsetada või seksida, jääb see kõik mõistmatuks, kaugeks ja tähelepanuta.

Ja see ajab minusuguseid “ennetajaid” närvi, sest tee, mis sa teed, vimple, mis sa vimpled, ikka on keegi kuskil veel lollim kui kõik su targad ennetusmeetmed kokku.

Lahendus on täiesti lihtne: ma sõidan autoga nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik; planeerin oma sõite ajale mil liiklus on rahulikum ja võtan 15-20 minutit varuaega. Nutikas on paaritud, autos juttu ei aja, muusikat kah ei kuula. Ühesõnaga, teen kõik, mis minu võimuses, et ühes tükis kohale jõuda, lootes salamisi, et veel lollim täna mu teele ei juhtu.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.