Laupäev, 25. märts 2023
Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!

Täna kuulame suurejoonelist jazzi, psühhedeelset folki, synth popi ja üht Marju Kuudi coverit. Rohkem polegi tarvis lisada! Eelmise nädala leidude kohta saab lugeda siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – 7/2023, kogu sõidumuusika leiab siit: KOGU SÕIDUMUUSIKA

Marynile / For Maryn, Maris Pihlap, Sander Mölder “People”
Juba päris tükk aega tagasi lükati veerema projekt teha Marju Kuudi auks üks korralik plaaditäis töötlusi tema lauludest. Nüüd on erinevad Eesti bändid ja artistid mitu kuud oma vabast ajast nende uusversioonide kallal nokitsenud ja valmis said 10 coverit – soovitan väga soojalt kuulata, seal pole vähemalt minu arvates mitte ühtegi halba või keskpärast lugu, “No fillers, only killers,” nagu öeldakse. Siia esitusloendisse otsustasin pika vaagimise järel panna Maris Pihlapi ja Sander Mölderi versiooni Marju hilisemal perioodil ilmunud palast “People” – Sandri käekirjaks saanud rütmipillid, Marise alati imelised vokaalid ja pehmed viiulid teevad kokku ühe kauni komplekti, mis originaali päikeselise slow jami tõeliselt ellu äratab.

Mälu värskendamiseks saab originaali kuulata siin.

Mingo Rajandi “How It All Began”
Jätkame värske ja elava Eesti muusikaga! Veebruari alguses ilmus ka voogedastusplatvormidele täies mahus plaat heliloominguga, mis Eva Kolditsa ja Mingo Rajandi möödunud sügisel lavale tulnud kontsert-etenduse “Elajannad” jaoks sai tehtud. Seitse instrumenti, domineerivad madalad basspillid ja naiselikkus antiiktragöödiates kohtub klassika ning jazziga. Kuigi kogu see muusika on valdavalt tume ja müstiline, kohati peadpööritavatesse kuristikesse kalduv, valisin seekord ühe helgema teemaloo plaadi algusest, mis on väga mõnus kuulata ka näiteks ühest paigast teise reisides.

Ethan P. Flynn “Superstition”
Soovitan kuulata kõrvaklappidega, nii lahe on jälgida, kuidas helid ühest ruumi nurgast teise veerevad, tekitades korraliku akustilise kosmose.

RAKEL, JóiPé, CeaseTone “Ég var að spá”
Nüüd lendame otsejoones Islandile, kus toodetakse imehead popmuusikat. Kui tõlkida selle pala sõnad ära, saame klassikalise kujutluspildi sellest, kuidas soe suvetuul puhub läbi juuste ja kalli inimesega koos olles pole ükski probleem lahendamatu. Lisaks soov lasta liiga kiiresti mööduvast ajast lahti ning minna tagasi lapsepõlve. Klišee, aga teeb tuju väga heaks!

JóiPé “Lófaklapp”
Ma ei saanud jätta lisamata veel üht pala eelmise laulu peal figureerinud JóiPélt – tüüp, kes juba aastaid on vedanud koos artistiga Króli ülimalt edukat hiphop-duot, jõudis oktoobris oma esimese sooloalbumini ja selle plaadi produktsioon on tõsiselt tasemel. Samamoodi ka “Lófaklapp” ehk “Aplaus”, kus kohtuvad orkester, lihtne jazz ja laulusõnad, mis maalivad pildi kuningapaleest, kus naeratused on võltsid, hullunud hobused traavivad ringi, peekrite sisu mürgitatakse ning nuge lüüakse selga.

Mazzy Star “Five String Serenade”
Nüüd puhkame natuke kõrva ja läheme tagasi 90ndatesse. Mazzy Star on kõige enam tuntud loomulikult ta suurteose “Fade Into You” pärast, kus psühhedeelne alternatiivrokk kohtub folgiga, kuid pärast aastaid selle hiti korduse peal mängimist leidsin viimaks julguse kuulata ka kogu ülejäänud 1993. aasta albumit “So Tonight That I Might See”, kahetsedes nüüd sügavalt, et ma pole varem seda lähemalt avastanud. Tõeliselt kaunis.

Sufjan Stevens “Video Game”
Lõpetuseks üks süntesaatori-rännak Sufjan Stevensi 2020. aasta plaadilt “The Ascension”. Sellel autoril polegi varsti vist enam ühtki stiili, millega ta poleks eksperimenteerinud. Kui Stevensi kõrghetk saabus arvatavasti 2015. aasta plaadiga “Carrie & Lowell” (selleks momendiks oli ta juba kuskil 12 albumit teinud), mida kuulas tol hetkel ilmselt iga endast lugupidav noor kampsuniga hipster ja ta edu eskaleerus veelgi lugudega auhinnatud filmi “Call Me By Your Name” soundtrackis, siis viimastel aastatel on asi eriti hulluks läinud. 2020. aasta “The Ascension” on läbivalt suurejooneline süntekapopi-karussell ja siis 2021. aasta “Convocations” – 2 ja pool tundi ning 5 plaati pikk orkestraalne ambient-teos. Ma ei julge mõeldagi, kuhu edasi. Sellega tõmbame ka tänasele rubriigile joone alla!

blank

Eik Erik Sikk (alias EiK) on eesti luuletaja, muusik, lavastaja ja montaažirežissöör. Viimase 8 aasta jooksul on ta avaldanud 6 plaati, neli neist koostöös plaadifirmaga TIKS rekords. Ta on teinud koostööd erinevate kodumaiste autoritega nagu Jarek Kasar, Sander Mölder, Maris Pihlap ja Stig Rästa. Acceleristas on Eik senini töötanud peamiselt just monteerijana, luues klippe koos klientidega nagu TalTech, Transpordiamet ning Toyota. 2022. aastal ilmub ERR-i "Eesti lugude" sarjas tema lavastatud ning monteeritud dokumentaalfilm, mille tiimi kuulus muuhulgas mitu Accelerista ajakirjanikku. Autorina keskendub Eik kultuuri-, keskkonna- ja teadusteemadele.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.