Ratta rongis sõidutamine tasuliseks ehk Mis on pildil täiesti valesti?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Juuli viimasest nädalast muutub ratta rongis sõidutamine tasuliseks. Pahameeletorm on tõusnud nii ratturite kui poliitilise profiidi lõikajate hulgas. Elron põhjendab otsust jalgrataste rohkusega ja sellega, et ratturid takistavad teiste reisijate liikumist rongides. Ylle Tampere tõdeb, et toimuv on üks pusletükk suures, täiesti pilla-palla “Eesti rattarikkaks” pildis.

Alates 26. juulist muutuvad Elroni rongides jalgratastega reisimise tingimused: edaspidi tuleb suvehooajal ratta rongis sõidutamise eest maksta pool tavareisija piletihinnast kuid mitte vähem kui 1 euro.

Elroni pressiteates põhjendatakse otsust tekkinud olukorra lahendamise vajadusega: jalgrattureid, kes tahavad ratast rongiga sõidutada on suvel massilisiselt, sest “üha rohkem inimesi valib keskkonnasõbalikuma liiklemise viisi”.

Kui keskkonnasõbralik on jalgratta rongis sõidutamine, on eraldi teema, aga jalgratturite rohkus paistab rongis tõepoolest silma ja Elroni põhjendus, et rattad ummistavad vahekäike ja takistavad kaasreisijate ja teenindajate liikumist on asjakohane.

Nõmmekana olen sel suvel rongiga liikumisest loobunud ja valinud selle asemel…auto. Isekeskis viskame nalja, et tänavu on erakordselt palju sääski, parme, puuke ja jalgrattureid. Jalgrattaga teen Nõmme-siseseid otsi ning niisama lustisõite loodusse, maakodus on velo muidugi asendamatu liikumisvahend, aga maal on mul ka eraldi “maaratas”.

Palun rattureilt kergemat karistust, võrdlus putukarohkusega ei olegi meelevaldne, sest jalgratturitega on sama tülikas rongis ruumi jagada kui puukidega aias võidelda: kui hästi läheb, jääd terveks, ei saa puugilt nakkust või pealekukkunud jalgrattalt obadust.

Järjekordne möödalask “Eesti rattarikkaks” pildis

Uudistevaesel ajal vajame ühist vaenlast, kelle peale oma kurjameelsus valada, saada kätte adrenaliinilaks ning kinnitus, et “eestlane olla on raske ja õudne”. Sel nädalal leiduski selline sihtmärk: Elron.

Nagunii on Elroniga üks häda ja viletsus: rongid on kas liiga täis või liiga tühjad, sõidugraafikud pidevate rikete- ja teeremontide tõttu pekkis, tipptundidel tuleb oma koha eest rongis küünarnukkidega võidelda… ja nüüd nad tulevad ja teevad ratta rongis sõidutamise ka veel tasuliseks.

Poliitik, Nõmme aktivist Rainer Vakra kutsus ühismeedias linnavalitsust üles tallinlastele ka rattapiletit tasuta kätte jagama, teisisõnu kompenseerima kaherattalise kohamaksu rongis. Tallinna-siseselt oleks summa euro per ots.

Vakra üleskutse ajendas kohalikke tegema omalt poolt ettepanekuid, et rongide koosseisu võiks lisada eraldi rattavagunid. Käidi välja “pargi ja sõida” idee ehk jalgrattaga rongini, ratas parklasse, ise asju ajama. Arvati ka, et rongid olgu suuremad ja laiemad, et rattaga lahedalt ära mahuks.

Häid mõtteid nagu kuivanud kukeseeni metsas, aga mitte ükski neist ei tegele põhiprobleemiga: korraliku infra rajamise vajadusega.

Õnneks on leitud vaenlane, kelle pihta kõigist torudest tulistada ja hoidku, et lapsevankri- või ratastooliga (kah) liiklejad sõna sekka ütlevad, jalgrattur on praegu jumal, tema õigusi peab kaitsma!

Kus on meie multimodaalsus?

Olen Euroopas, sh nn rattariikides palju rongiga sõitnud ent mitte kuskil mujal kohanud säärast anarhiat kui on viimastel aastatel valitsenud Eesti rongides.

Ratturid pargivad oma kaherattalise ja astuvad rongile, sihtkohas liiguvad jalgsi või rendirattaga või kasutavad ühistransporti. Rongis võib ratast vedada, selleks on enamasti eraldi vagunid. Kehtivad kindlad reeglid, millal ja mismoodi ratast sõidutada. Näiteks on tipptundidel rattaga ühistransporti sisenemine keelatud jne.

Sellist terviklahendust, kus punktist A puntki B on võimalik kiiresti liigelda eri sõiduvahendeid kombineerides, nimetatakse võõrapäraselt multimodaalsuseks.

Euroopa Liidu toel on näiteks Nice`i linnas välja arendamisel lahendus, mis hõlmab kõiki transpordivahendeid, lennukist ja purjekast elektritõuksini.

Multimodaalne mudel ei näe ette, et inimesed oma rattaid rongiga sõidutavad. Seda võib ja saab teha erandlike olukordade puhul. Rongi võib kaasa võtta ratta, mis piltlikult öeldes mahub käekotti. See põhimõte kehtib varsti ka Elronis: kokkuklapitavatelt ratastelt või minitõuksidelt piletit ei küsita.

Multimodaalsuse suurem eesmärk ei ole mitte keskkonnasääst vaid linnaruumi tühjendamine mõttetutest neljal rattal liikuvatest plekkpuuridest, mis liigutavad edasi enamasti ühte-kahte inimest. Isikliku auto omamine linnas ei peaks olema vajalikki kui mudel hästi toimib. Kogu muusika!

Tahad sõita rattaga, paned kiivri pähe, kontrollid, et rehvid on täis ja kell töötab ja kulged mõnusalt jalgrattateid pidi kuhu vaja.

Tahad sõita teise linnaotsa, pargid ratta, hüppad rongile või bussile ja sihtkohas haarad renditõuksi ning tehtud ongi.

Tahad sõita teise linna, pargid ratta jaama, sõidad teise linna, rendid ratta ja teed oma sõidud. Koju jõudes on su oma velo sind rõõmsalt ootamas.

Tahad minna reisile, pargid ratta, hüppad rongile, sõidad lennujaama, hops! lennukile ja edasi nagu ülalpool on kirjeldatud. Kui on suured kohvrid ja pikem komandeering, tellid äpitakso lennujaama. Sihtkohta saad rendiauto samuti ette tellida.

Tehke need jalgrattateed ometi valmis!

Loodan, et lugejad saavad mu mõttest aru ning ratturid mind ei lintši, olen üks “omadest”, ehkki mitte häälekas vaid lihtsalt kaherattalist oma loomulikuks kehaosaks lugev inimene.

Suvehooajal ratta rongis sõidutamise tasuta võimaluse kinnikeeramine ei ole maailmalaiune katastroof vaid üks appikarje paljude seast: Elron ei saa ehitada rattateid ega arendada üksinda multimodaalsust, ent püüab piirata rongides valitsevat anarhiat kõige lihtsamal viisil, minnes meie tundlikema organi, rahakoti kallale.

Tallinnas tõenäoliselt ei muutu midagi. Arusaam, et rattaga või tõuksiga peab igale poole pääsema, on jõudnud nüüdseks ka kolmeaastasteni – lärmi on palju. Üks euro ratta eest maksta ei ole mitte ülejõukäiv vaid on pigem häiriv, sest ratta rongis sõidutamiseks tuleb teha mitu (tülikat) lisaliigutust. Äkki on lihtsam sõita ise!?

Tartusse või Narva jalgratta kaasa vedamise mõistlikkus sõltub kohapealsetest tingimustest. Taaralinnas ei ole rendiratastega probleemi, Narvas tunduks mugavam isikliku veloga ringi vurada.

Siinkohal pideva rongisõitja tähelepanek: pikamaarongides rattaprobleemi sellisel kujul nagu Tallinnas ei olegi, ja kui, siis ummistavad vahekäike lühikeste “sõidutan siin oma ratast” otste tegijad.

Asja lahendaks korralik rattateede võrgustik ja sellega kaasnevalt tekkiv jalgrattasõidukultuur. Praegu on meil kummalised “kergliiklusteed”, kus pead-jalad koos peavad ellu jääma jalakäijad, rullitajad, ratturid, tõuksijad.

Vaja on selget joondust: siin teepoolel sõidavad ratturid, siin kõnnivad jalakäijad. Elektritõuksijate teemal olen hiljuti arutlenud ja nemad võiksid samuti liigelda rattateel või sootuks sõiduteel kuni “njuhh ninna tuleb”, ja nad kaasliiklejatega ning suurte kiirustega kaasnevate ohtudega arvestama õpivad.

Kokkuvõtteks: vähem vastandumist, rohkem mõistust!

Abstraktne “riik” ega veelgi abstraktsemad “poliitikud” meie liikumismuresid ei lahenda – viimased istuvad kas kabinetis või plekkpuuris ja hakkavad higistama ja kokutama kui meenutada neile aega, mil maailmas oli autode kõrval ka muid liikumisvahendeid. Muidugi on erandeid, aga nemad juba “kaitsevad meid”.

Hagu tuleb alla visata neile, kes peavad otsustama, aga seda ei tee. Ja seda tuleb teha mõistlikult, mitte kära ja õiguste taganõudmisega.

Plaan peab olema, plaan! Otsustajatele puust ja punaseks, miks on hea, kui me linnadest korjame plekk-kuute vähemaks, aga mitte teede joonimise ja maksudega, vaid rohkemate kultuursete ratturite teedeletoomisega.

Elroni tasuline rattapilet on selge märk sellest, et “rattastumine” on alanud. Järgmine samm on harida sadulas istujaid teistega arvestavateks liiklejateks (jah, isegi rongis on nad liiklejad!), sest (hea) eeskuju on nakkav.

Minu retsept on lihtne: kõige nõrgemal on alati õigus. Ka rongis, kuhu ma rattaga ei trügi, sest C ala, mille ustel on küll rattamärk, on ennekõike ratastooli- ja käruinimeste jaoks. (Ehk peaks Elron ustel märgistust muutma ja panema sinna ainult ratastooli ning lapsevankri sümbolid!?)

Monstrumil nimega “kergliikustee” annan nõrgematele eelisõiguse, isegi kui see on mulle ebamugav. Sõidutee ületamiseks võtan ratta käekõrvale.

Olen muidu ka rõõmus ja rõõsa (ja elus, sest kannan kiivrit!) ning jagan meelsasti “sadulalugusid”, sest velo on ja jääb kõige mõnusamaks liikumisvahendiks veel aastakümneteks, kui ma ise ehk enam väga krapsakas pole.

Eeskuju, mu sõbrad, eeskuju nakatab, ja olgu see siis ka väärt eeskuju. Linnasiseselt rattaga rongi trügimine ei ole seda teps mitte vaid räägib “keskkonnasõbralikust jalgratturist” sootuks kahepalgelise loo.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

1 kommentaar

  1. blank

    Probleem tekib pigem linnast väljas elanikele kes sõltuvad jalgratta ja rongiga liiklemisest. 5-10km ikka naljalt ei jaluta igapäev.. Ja auto ka mõttetu sellise sõidu jaoks. Ja näiteks tervet otsa a la 30km ei sõidaks ju mutikesed maal elusees maantee kõrval ära igapäev, et poes käia näiteks. Ratta rongijaama jätmine väljaspool linna on ka riskantne kuna seal tihti varastatakse rattaid just jaamadest kuna vargad on haisu ninna saanud ja teavad, et rattaid jäetakse ilma valveta mitmeks tunniks.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.