See ei saa nii jätkuda: elektritõuksidest on saanud kaasliiklejate hirmuunenägu

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Jaaninädalal toimus Eestis 15 avariid e-tõuksidega, Pariisis tappis naine tõuksiga jalakäija. Seitse kümnest helsinglasest ja viis kümnest pelgulinlasest tajuvad kergliiklejates suurimat ohtu elule ja tervisele. Elektritõuksidest on saanud liiklusstiihia keskpunkt, midagi tuleb kiiresti ette võtta.

Mõni nädal tagasi kukkus kolleeg Eesti Päevalehest elektritõuksiga nii õnnetult, et murdis jalaluu ja peab seitse nädalat kipsis veetma. Eelmisel nädalal takerdus pereliige kergliikuriga Tallinna kesklinna äärekivisse ja põrutas selja ning murdis sõrmeluu. Need on vaid kaks paljudest “tavalistest” juhtumistest tõuksidega, kus (õnneks) on vaid üks vigastatu.

Jõledaid juhtumisi võiks olla rohkemgi, sest jalakäijana tuleb üsna sageli ootamatult ilmuvate tõukside eest end põõsasse heita – tihtipeale liiguvad tõuksijad kambakesi nagu metsseakari ja seal polegi muud kui põgeneda.

Üks rumal harjumus on elektritõukside kasutajatel veel – nad seisavad rattal kahe- ja isegi kolmekesi. Lõbu palju… kuni mõne suurema mügariku või äärekivini. Kiivriga tõuksijaid näeb vähe, rendiratastel praktiliselt üldse mitte.

Autojuhina olen linnas liigeldes valmis üllatusteks: suvaliselt üle tee sööstvad elektritõuksijad, punast tuld ning keelumärke mitte märkavad “särtsutajad”, sõiduteel justkui auru all vonklevad kergliiklejad… see on Tallinna ja küllap muudegi linnade autojuhtide argipäev. Roolis olles ei hakka ma nendega “vaidlema”, pigem kaotan aega ja venin mööda teed nagu kaamelitatt kui tekitan võimaluse, et keegi saab viga, olgugi et mul võis olla õigus.

Jalgrattasadulas olen oluliselt ettevaatlikum, ja see ei tulene ealistest iseärasustest, vaid just elektritõuksidest, mis liiguvad hääletult ja kiiresti ja tihtipeale karjakaupa ning mille juhtide jaoks pole olemas teisi liiklejaid. No enamasti pole meid olemas…

Olukord on loll ja praegusel ajahetkel üpris lootusetu. Pole harvad need ööd, kui näen õudusunesid e-tõukside rünnakust. Ometi ei peaks see nii olema, sest me kõik oleme ju liiklejad niipea, kui koduukse selja taga sulgeme, ja meilt kõigilt oodatakse üksteisega arvestamist.

2020. aasta sügisel võttis Riigikogu vastu liiklusseaduse muutmise seaduse, milles “kergliikur” on uus mõiste, mille alla käib ka elektritõuks. Maksimaalne kiirus piirati kergliikuritel 25 km/h-ni. Paraku ei taga seadusemuudatus kaasliiklejate turvalisust, sest tõuksidega on lubatud liikuda nii jalg- kui ka jalgrattateedel. 

Elektritõuks on ahvatlevalt odav ja kiire

Ei saa salata, et olen isegi kaalunud elektrilise tõukeratta või monoliikuri soetamist: linnas on sellega praktiliselt igale poole kevadest lume tulekuni kiire juurdepääs olemas. Hind on taskukohane, hoiustamine lihtne.

Kodumaine Tuul oleks mu esimene valik: suured ja pehmed rehvid, millega saab sõita ka kruusateel ning kasvõi murul, mugav kodulaadimine, piisav sõiduulatus – mis sa hing veel tahad!? Tuule kõrval on veel ka Äike, ja neid nimetab tegija ise hellitavalt “sähkudeks”. Oma sähkut ei ole ma siiski soetanud. Veel.

Renditõukside olemasolu on tervitatav: Tallinnas saab suvel neid kasutada ööpäevaringselt. Üks probleeme, rataste suvaline vedelema jätmine, on tõuksiparklate tekkimisega natuke leevenenud. Kõigepealt rendiks ning siis otsustaks, kas ostaks päriseks või mitte. Sest džungliseaduste aegu tuleb valmis olla üllatusteks.

Linnad ei ole e-tõukside pealetungiks valmis

Mulle tundub, et linnad – mitte ainult Eestis, vaid üleüldiselt – ei ole elektritõukside massiliseks tulekuks valmis, ja praegu ei oska keegi ennustada, kui kaua peataolek kesta võiks.

Soome Liiklusturvalisuse keskuse värskest uuringust selgub, et koguni 68% soomlastest peab e-tõukse jalgsi liikujatele suurimaks ohuks. Elektritõuks lihtsustab ja kiirendab liiklemist, kuid seda vaid kasutajale – kaasliiklejatel ei ole neist just palju rõõmu, küll aga rohkelt ohuolukordi.

Eelmisel nädalal tegime koos PPA ekspertidega kokkuvõtte Pelgulinna usaldustsoonist. Üllatuslikult tuli välja, et nii autojuhid kui jalakäijad tajuvad üha suurema ohuna kergliikuritega sõitjaid.

PPA Põhja-Tallinna piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik Maianžely Uutar tõdes pelgulinlaste seas tehtud uuringu kokkuvõttes, et autojuht, jalgrattur ja tõukerattur on Pelgulinna elanike jaoks murekohad.

“Politsetööd tehes tunnetame, et “mina vastutan” ongi esialgu keeruline vastu võtta. Autojuht, rattur, jalakäija – kõik nad usuvad enda vaadet liiklusele, nõrgemat tähele panna ei taheta,” leidis Uutar võimaliku põhjuse.

“Peaksime jõudma selleni, et arvestame üksteisega, seda saame ju ise ainult muuta. Ja kui suhtumine on õige, siis keskkond tuleb alati järele,” lisas politseiametnik.

Enamus meie linnade tänavavõrgustikest on planeeritud pool sajandit ja rohkem tagasi ning toona ei osatud ei autostumise ulatuslikkust ega ka kergliikurite populaarsust ette näha. Polegi ime, et muresid jagub.

Soome Liiklusturvalisuse keskuse uuringut kommenteerinud teadlased leiavad, et linnades tuleb kiiresti muuta liiklemise reegleid ja kergliiklejatele tugevalt päitsed pähe panna. Ei piisa ainult kiiruse piiramisest, sest kontroll on nõrk ja tegu on vaid järjekordse reegliga, millest kinni ei peeta.

Soomes küsitlustele vastanutest iga neljas on ise kogenud kas väga ohtlikku või ohtlikku vastasseisu liikuriga, olgu selleks siis ootamatult ülekäigurajale sööstnud või jalakäijate vahel süstiv tõuksija. On olnud otsasõite ja jõudemonstratsioone – nõrgemal positsioonil jalutajal pole kuigi palju võimalusi tõuksijaga vaidlemiseks.

E-tõuksid sõitku sõiduteel ja juhid kandku kiivrit!

Isegi kui kiirus on maksimaalselt 25 km/h, on see jalakäija keskmisest kiirusest 4-5 korda suurem. “Pea hääletult liikuv ratas võib isegi tavalisel möödumisel inimest ehmatada ning tekitada ohtliku olukorra,” teab Liiklusturvalisuse keskuse projektijuht Tomi Niemi.

Tema soovitab nõuda tõuksijatelt käemärkide kasutamist nagu teevad seda ratturid. Ka kell ei teeks paha: mida rohkem on tõuksid nähtavad kaasliiklejatele, seda lihtsam on ohuolukordi ennetada.

“Elektrilisi tõukse tuleks käsitleda ratastega samaväärselt. Need ei ole mänguasjad, vaid sõidukid. Õigem oleks tõukerattad jalgratta- ja kõnniteedelt sõiduteele sõitma tõsta. See tekitaks sõitjates vastutuse- ja ohutunde,” ei jäta Niemi ettepanekut tegemata.

PPA operatiivjuht Tago Trei selgitab jaaninädala avariidest kokkuvõtet tehes, et kaherattaliste mootorsõidukite ja kergliikuritega juhtuvad liiklusõnnetused on ka kõige traagilisemate tagajärgedega.

„Kaherattalistega liikudes peab olema kaine ja ettevaatlik ning kandma kaitsevarustust. Kui autojuhti kaitseb liiklusõnnetuses turvavöö ja auto kere, siis kaherattaliste juhid on selle kõrval küllalt kaitsetud. Seetõttu peab iga jalg- või mootorrattur ja tõukerattajuht ise ennast võimalikult hästi kaitsekiivrit, aga vajadusel ka -riietust kandes kaitsma,“ kutsub Trei üles.

Purjus pea on kere nuhtluseks ka tõuksijatel

Elektritõuksidega juhtus jaaninädalal 15 avariid, enamusel juhtudest sõideti kas vastu posti või äärekivi. Mitmel juhul oli tõuksijuht joobes. Tänavu on juhtunud tõuksijatega aga ka selliseid avariisid, kus inimene on kriitilises seisus haiglasse viidud.

PPA operatiivjuht Tago Trei on mures: „Kui enamus inimesi teab, et alkoholijoobes mootorsõiduki rooli istuda ei tohi, siis tõuke- või jalgratta rooli minnakse purjuspäi julgemalt.”

Kergliikur ei tohi olla alternatiiv sõiduautole, sest joove mõjutab igal juhul inimese ohutaju ja reageerimisvõimet ning tagajärjed võivad olla samamoodi rasked.

Lahendused on seaduse kaugusel

Elektritõuksidest on saanud kaasliiklejatele nuhtlus, selles on nüüdseks enamus ühel nõul. Liiga lihtsalt saadav, kontrollimatu, pealtnäha ohutu ja “keskkonnasõbralik” – lisada siia nooruse uljus, joove või väsimus ja tulemus ongi stiihia.

Lahendused on seaduse/seadustamise kaugusel:

  1. Tõuksijad peavad kandma kiivrit. Kuidas ja kes seda aga teeb ja kas ma rendiratturina tahan eelmise sõitja täitanud peakatet kasutada!? Või kannan kiivrit kaenlas?
  2. Tõuksijad tuleb jalgratta- ja kõnniteedelt tõsta sõiduteele. Seal tunnevad nad oma haavatavust ja mõistavad, et seadus kehtib kõigile.
  3. Tõuksijatelt tuleb nõuda käemärke, kellasid ja vilesid. Seda, kui mitu neist valesti veheldes autorataste alla jääb või tõuksilt tasakaalu kaotades maha pudeneb, näitab aeg.
  4. Linnaplaneerijate prioriteet võiks olla selliste rattateede ehitamine, kuhu mahuksid jalgratturitega kõrvuti tõuksikasutajad. Seda seadusesse sisse ei kirjuta, aga mõtlemise koht see on.
  5. Koos jalgratturi juhiloa tegemisega võiks väikesed inimesed ära teha ka tõuksijuhi eksami. Nii kasvaks peale uus ja mõistlik põlvkond.
  6. Tõuksirendifirmad aga peaksid nõudma rentijalt vähemalt jalgratturi juhiloa olemasolu. See omakorda eeldab uut lisa meie registriarvestusse, et oleks võimalik kiiresti kontrollida juhiloa kehtivust. UK näitel on sellise nõude kehtestamine täiesti võimalik.

Praegu on see kõik paras muigutamine ja teoretiseerimine, kuni esimese süütu ohvrini nagu juhtus Pariisis. Kas peaks aga passima ja ootama, kuni juhtub, või võiks nüüd ja kohe lahendusi leida? Sest elektritõuksidest on juba hirmu rohkem kui rõõmu ja see ei saa nii jätkuda.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

2 kommentaari

  1. blank

    Autod on aegade algusest kuni siiamaani linnas suurim õudusunenägu. Ma usun, et surmade ja tõsiste vigatuste statistika ei anna võrrelda tõuksidega vms. Tänu autokesksele poliitikale jätkub kahjuks see tõusutrendi ja kuna teiste liiklejate osas lihtsalt silmad kinni pigistatakse ja jätkatakse ainult sõiduteede arendamist, siis pole ime et õnnetusi juhtub kui pole eraldi ohutuid jalgrattateid kus ei sõidaks tõuksid ja lapsevankrid läbisegi..

  2. blank
    john.somethix on

    elektritõuks on tegelikult parim alternatiiv linnas autoga siiberdamisele. saad valge särgiga tööle erinevalt jalgrattast. kiiremini tööle erinevalt autost või jalakäiast. mõnusamalt ja õhurohkemalt, erinevalt bussist. ülejäänud maailm ei ole personaalsete elektriliikuritega veel kohanenud, aga neil ei jää suurt midagi üle. sellised kergliikurid on tulevik.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.