Oluline samm Eesti vesinikuriigiks saamisel: liiklusse lubati iseliikuv Liisu

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tartus esitleti 5. juulil teadaolevalt maailma esimest iseliikuvat vesinikusõidukit, mis on ehitatud Eestis Tartu ülikooli teadlaste ja ettevõtte Auve Tech koostöös. Liisu – see on esiklapse nimi – on oluline samm suunas, et Eesti võiks olla vesinikuriikide esirinnas.

Norra on tuntud elektriautode maana. Kõige rohkem elektriautosid on neil, kõige kiirem taristu areng on neil, ja nüüd ka kõige esimesena julgus otsustada, et e-autod on täiesti tavalised sõidukid ja tuleb maksustada.

Vesinikumaa-tiitlit ei ole seni maailmas välja jagatud, praegu võiks nominatsiooni anda Jaapanile, kus valmimas mh vesinikulinn. Toyota on maailma edukaim (ja suurim) vesinikusõidukite tootja – neile pole seni vastast.

Ent Eesti, nullindate teise kümnendi alguse imelaps elektrisõidukite laadimistaristu rajamisel, on positsioonidelt taganenud ja sörgib elektrifitseerimise tagareas. Kas ongi vaja juhme juhtmeid, kolakaid laadimisposte ja ehkki moodsaid, siiski piiratud sõiduulatusega e-autondust iga hinna eest edendada? Ehk võtaks kohe vesiniku?

Poliitikute seas idaneb mõte Eestist kui vesinikuriigist visalt, alles käis tagatubades tõsimeelne biogaasi-promo ja soovitati panustada surugaasitanklate ehitusse. Kõik kena, ainult tootjaid, kellel CNG-autodega oleks pikema perspektiiviga plaani, pole. Volkswagen Grupp olemasolevat tehnoloogiat enam ei arenda, tulevik on… elekter.

Elektriautodele on jagatud taas kord näpuotsaga toetust ja müüginumbrite põhjal paistab pilt kena, e-autodele on antud roheline tuli rendikatena ning fleet-sõidukitena.

Keskmine eestlane hääletab rahakotiga, heal juhul on selle sisu piisavalt toekas täishübriidi ostmiseks. Mõistlik ka, sest hübriid ei jäta suvalisel momendil kasutajat ju laadimisjärtsu.

Vesinikutehnoloogia on enamuse jaos ulme(kallis) ehkki võimekas ja mugav kasutada. Julgust vesinikupöörde otsustavaks tegemiseks napib, nokitsetakse siin ja seal ja vaadatakse ootavalt suurematele otsa.

Selle asemel, et öelda: teeme ise, teeme kohe, hakkame juba minema! Iseliikuva Liisu vesinikusõiduki ehitajad näitavad teed.

Teadlased ja ettevõtjad panid seljad kokku

Juuni alguses edukalt esimesed katsekilomeetrid läbinud ning Transpordiametilt avalikus liikluses osalemiseks loa saanud vesinikubuss on sündinud veebruaris 2020 alanud koostöö tulemusena. Koostöö fookuses on kahe olulise tulevikusuuna – autonoomsete liikuvuslahenduste ja vesinikutehnoloogia ühendamine. Teadaolevalt on eestlased esimesed, kes selle väljakutse vastu võtnud ja jõudnud avalikustatava tulemuseni.

Tegu on kuni kuus sõitjat mahutav nn viimase miili sõidukiga, mis sobib suurepäraselt linnasüdame liikuriks, ka linnakute sees vahemaade läbimiseks jne., lausa bussiliini sellega teha ei saa. Isiklikku autot asendama ei sobi ka, neile, kes autot kasutavad pikemateks sõitudeks.

Positiivne on aga, et Eestis ehitatud kuuekohaline iseliikur võib olla pidevalt sõidus, see ei vaja parkimiskohta ja suudab kiirelt reageerida kutsele, ehk siis olla seal, kus seda päriselt on vaja. Esialgu poolsuletud aladel, valvsa operaatori silma all, kes vajadusel sõiduki trajektoori korrigeerib.

Sõiduk liigub Tartu Ülikoolis välja arendatud madalatemperatuurilise vesinikuelemendi jõul, mis toodab elektrit vesinikust otse Auve Techi loodud iseliikuvas bussis

President hakkas vesinikubussi ristiemaks

5.-6. juulil toimuvad Tartus suurejoonelised vesinikupäevad, räägitakse koostööst, näidatakse saavutusi. Auve Techi ja Tartu ülikooli teadlaste koostöös sündinud autonoomse vesinikusõiduki piduliku kattetõmbamise ning nimetseremoonia viis läbi Vabariigi President Kersti Kaljulaid isiklikult.

Tinglikult hakkas ta Liisu ristiemaks. Liisu nimi tuleneb Auve Tech rajaja, Väino Kaldoja lapselapse nimest, ja kui tulevad järgmised sõidukid, saavad ka need ilusa ja tähendusega nime.

President Kersti Kaljulaid pidas Tartu Ülikooli peahoone ees kõne, milles rõhutaski, et vesinikubussi arendus ei ole oluline verstapost mitte üksnes kahe paljulubava tulevikuteholoogia lõimumise poolest, vaid tähistab suurt sammu uue reaalsuse poole, kus igapäevaelus kohtuvad elus inimene ja uudsed teaduslahendused.

„Maailmas pole mitte keegi raatsinud kulutada aega ja ressurssi sellele, et panna kaks paralleelselt liikuvat uut arendust transpordis kokku. See näitab, et need mõlemad tehnoloogiad on katsetusjärgus.”

“Me tegelikult ju ei tea, milliseks meie tulevik täpselt kujuneb ja kui kiiresti ta kohale jõuab. Nagu ikka, ei ole probleemiks teadus ega tehnoloogia, vaid inimene,” rõhutas Kaljulaid ettevõtjate julgust tunnustades.

„Eestlased on teinud 30 aastat palju asju, mille kohta teised on öelnud, et teeks ka, aga ei julge. Selles mõttes sobitub Auve Techi vesinikuauto täpselt sellesse maailmapilti, mis eestlastel on,“ lisas president.

Üliõpilaste kasvu- ja katselava

Iseliikuva vesinikubussi projekti juures on saanud “käe valgeks” poolsada noort tulevast teadlast ja inseneri, ja tuleviku seisukohalt on see märkimisväärne teadmiste ja kogemuste kasvulava.

Tartu Ülikooli füüsikalise keemia professor ja keemia instituudi direktor akadeemik Enn Lust on tänulik, et Auve Tech otsustas oma isejuhtiva auto üleviimisel vesinikuenergiale kaasata Tartu ülikooli teadlased:

„Meie jaoks on oluline näidata initsiatiivi, et välja töötada kütuseelemente, mis muundavad vesiniku elektriks. Vesinik on ainuke jätkusuutlik lahendus olukorras, kus 2030. aastaks peab vähemalt 12% transpordist liikuma Eestis taastuva kütusega. Tõestasime, et koostöös erasektoriga suudame leida sellele lahenduse,“ ütles Lust.

Lusti sõnul tuleb vesinikupoliitika riiklikult fookusse võtta: „Eesti on väike riik, kus saaks kiiresti välja ehitada üleriigilise vesinikutaristu sarnaselt Saksamaaga, kus vesinikutanklate suurim vahemaa on alla 150 km,“ leidis akadeemik.

Liisu võiks olla vesinikuriigiks saamise lipulaev

Keskkonnaministeeriumi vesiniku ressursside kasutamise analüüsi raportist selgub, et kliimaeesmärkide täide viimiseks oleks vajalik investeerida järgmise 30 aasta jooksul 45 mlrd eurot.

2020. aastal avaldas Euroopa Komisjon vesinikustrateegia, mis näeb ette taastuvallikatest vesiniku tootmise tehnoloogia laialdast kasutamist juba kümne aasta pärast. Kui praegu on EL energiatarbimises vesiniku osa u` 2%, siis 2050. aastaks oleks reaalne 13-14%. Vesinikku võib toota vaid taastuvenergiast.

Ja see on koht, kus Eesti saaks teistel eest ära minna: nimelt on siin piisavalt piisavalt tugevaid tuuli ja ranniku joon sobiv uute tuuleparkide rajamiseks. Tuuleenergiaga toodetud vesinikku kasutame ise ja ekspordime.

Eestil on väga head eeldused olla eeskujulik vesinikutootja ja -tarbija. Vesinikku looduses vabalt ei leidu, seda on vaja toota. Elektrolüüsi teel 1 kg vesiniku (33,32 kWh) saamiseks on vaja 10 l vett ja 50 kWh elektrit – ja see peab olema taastuvallikatest toodetud.

Niisiis on iseliikuv Liisu praegu üsna üksik oma vesinikuihaluses, samas tore algatus ja manifestatsioon, et veel on Eestil võimalik hüpata rongile, joosta vedurini ja panna see vesinikuga kiiremini tööle. Teeme ära!

Pildid: Paula Johanna Adamson

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.