Rattahullu reisipäevik: legendaarse Indian Fire Trail XT sadulas Itaaliat avastamas

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Turundaja ja väikeettevõtja Jüri Paltser veedab oma vaba aega tihtipeale jalgrattasadulas sportlikult pedaalides ja reisides. Sel suvel pani ta kaks asja kokku – reisis Itaaliasse, ja sõitis legendaarse Marin Indian Fire Trail rattaga Riminist San Marinosse. Jüri jagab Acceleristaga oma kogemusi, julgustades kõiki rohkem jalgrattaga matkama.

Nii kõva mees ma ei ole, et kogu tee Eestist San Marinosse jalgrattaga läbida. Aga siiski, palju teadmatust ja hilisem õnnelike juhuste kokkulangemine viis mind mõnusale rattasõidule Riminist (Itaalia idarannikul) Villa Verucchiosse, San Marino naabermäele.

Kõik sai alguse küsimusest – mida ma sooviksin teha oma Itaalia-puhkuse ajal? Traditsiooniliselt kingib õe pere mulle sünnipäevaks Tartu Rattamaratoni osaluse ning selleks tuleb treenida. Nõnda pakkusingi Itaalias meid võõrustanud perele välja, et võtan nende maastikuratta laenuks ja treenin kohapeal ühtlasi Tartu jaoks.

Võõrustajate vastus oli esialgu ebalev, ratas on seisnud pikalt garaažis ning hammasrattad kulunud, ei tea, kuidas õnnestub. Soovitasid siiski rattapüksid kaasa võtta ja eks siis kohapeal vaatame.

IMG_20160612_121709

MARIN INDIAN FIRE TRAIL – NAGU PÄRISELT?

Kohale jõudes selgub, et kõik on väga viis – ratas tehti korda, särgi, kindad ja kiivri laenasin; püksid olid kaasas. Ratas ise on nagu unistus –  14 aastat ja umbes 10 000 km läbinud Marin Indian Fire Trail; täislaks XT, Ritchey torud, Manitou Mars õhkamordid, Sanyo kompuuter, klipid… klipid!!!

Rattakingad ei ole minu repertuaari seni kuulunud. Veel enam, ma pole nendega enne Itaaliat kunagi sõitnud. Kõige lähem kogemus sellele on olnud korvidega Scott kunagi eelmisel sajandil. Minu probleem saab lahenduse – improvisatoorselt keeran klippide asemele linnarattalt siledad pedaalid. Sanyo kompuuter saab uue patarei ja pudel veega täidetud ning sellega võib lugeda lõviosa tehnilisest ettevalmistusest tehtuks.

Meenutades hiljutisi Sardiinia ralli sündmusi Ott Tänaku auto DMACKi rehvidega, on mul hea kindel tunne rajale minna – minu ratta tagumist velge ehib Michelin XC rehv. Pererahvas siiski hoiatab, et tagumisel jooksul on kuskilt äärekivist saadud jõnks sees ja kuna pidurid on n-ö vanamoodsad ehk veljele suruvad V-pidurid, siis pidurdamisel tuleb olla ettevaatlik –  jõnksutab nagu ABS.

Teine hoiatus – või õigemini käsk – lõunasöögi ajaks kindlasti tagasi olla – ei peaks Itaalias üllatusena tulema. Aeg teha sporti, aeg süüa!

Marin Indian Fire Trail XT

SAN MARINO EI OLE JU NII KAUGEL!

Juhised raja leidmiseks on lihtsad – mine siit (mõnisada meetrit) kanali äärde, siis teise silla juurest üle kanali ja sealt algabki rada. 17 kilomeetri pärast on park, kus saad vett ja siis tuleb ots ümber pöörata ja  tagasi tulla. Kokku 34 kilomeetrit. Tundub tehtav.

Olen siiski realist; oma 43 eluaasta juures suudan jalad maas oma võimeid hinnata. 89-kilomeetrisel Tartu Rattamaratonil olen enamasti 3000+ kohtadel ning võitlen 5 tunni piiriga. Nii siis mõtlesingi, et näe, San Marino paistab aknast selgelt kätte, teed mööda 68 kilomeetrit, teiselt poolt minnes veelgi lühem – äkki jõuangi San Marinosse välja? Ja õhtusöögi ajaks kenasti tagasi.

Ilm on palav, sooja 28 kraadi ning kella üheks näitab ilmakaart paduvihma. Sätin sadulat kõrgemaks. Marini ratastest räägitakse, et nende geomeetria on eriliselt hea ja ergonoomiline; ja see vastab tõele. Isteasend on väga mugav.  Ega midagi, mis sellest hommikust raisata, start!

BON GIORNO JA TUJUKAS KOMPUUTER

Marin Indian Fire TrailEsimesest asfaldiliitest üle sõites saan aru, et amort on lukus. Lukk on kinni kiilunud ja mul on tunne, et tegelikult on vist amordist hoopis õhk väljas või veel midagi tõsisemat… ühesõnaga mitte ainult hard tail vaid ka hard nose.

Käigud vahetuvad nagu vaja. Juba hakkab tuul kiivririhmades vihisema, vaatan kiirust – 0 km/h… No ju siis kuskilt ei anna kompuuter ühendust.

Kanali äärt mööda edasi liikudes imestan, kui vastusõitvad ratturid hõikavad „Bon giorno!“, viipavad, noogutavad, naeratavad… väga tore, proovin ka ise olla viisakas ja tervitan vastu. Samas paneb imestama, et paljudel ei ole kiivreid peas.

Sildade leidmine on lihtne. Sõidan mööda 70 meetrit laia kanali äärt. Tuleb olla täpne, sest rada on vaid kaks meetrit lai. Teise silla juures näen, et kanali keskele on pandud paneelid. Tahan minna sinna alla. Tunne on vahva, olla kanali põhjas ja mõelda, et siitkaudu liigub mägedest alla tulvav vihmavesi mere poole. Uuesti üles sõites saan sellele rajale, mida olin otsinud.

Kompuuter on ellu ärganud ja näitab kiiruseks 14 km/h… hmm, oma kogemusest pakuks umbes 20-25 km/h. Kahemeetrine ahtake rada on kaetud tuhakillustikuga, mõlemat äärt palistab ligi neljameetrine ürgkõrge pilliroog, täpselt selline, millest saaks suusakeppe teha. Rada ise on sujuv,  kurvid on pehmed ja tee lookleb mõnusalt üles-alla.

JAHILASKETIIR KESET PIMEDAT METSA!

Autostrada alt läbi tuhisedes on tunne nagu oleksid sattunud lennuväljale, kus lennukid oma mootoreid soojendavad – selline undamine kostab alla! Edasi muutub teekond eriti tuttavaks: nagu Lõuna-Eesti laantes kerkivad kahele poole teed kõrged puud ja kisub hämaraks. Puude vahelt väljudes viib rada esimese põneva atraktsioonini, millest mul aimugi polnud – mu ees avaneb jahilasketiir.

Ma polnud elus sellist asja n-ö lives näinud. Päris lahe! Ja see mees seal pildil paugutas neljast kolm neoonvärvilist lendavat taldrikut kaevikrajal kildudeks. Väga boss meelelahutus! Vaid kilomeeter eemal on ootamas juba järgmine üllatus.

Siin kohas olen ma enne ka olnud, piknikul! Olen oma teekonnal sattunud mudellennukite lennuväljale. Need mudelid, mida siin lennutatakse, on väga erinevad – on tillukesi ja “hiigelsuuri”, 2-meetrise tiivaulatusega mudellennukeid; vanade lennumasinate koopiaid ja ultramoodsaid helikoptereid. Popid on raadio teel juhitavad plaanerid ehk purilennukid, need lendavad mootori abita kõrgele ja teevad seal trikke.  Täna on lennuväljal vaikne, sest tööpäev kestab.

IMG_20160614_105025

SAN MARINO, TA JUBA PAISTAB!

Tee muutub konarlikumaks, siin seal on juba munakivisid. Ratas on jäik, nagu tõeline võistlusratas olema peab. Jäikus annab eriti heasti tunda, kui on vaja võtta väikeseid tõusukesi – jube kerge on minna. Nagu päris sportauto, mitte mõni Golf GTI. Avastan, et olen tarbinud juba enam kui poole pudeliga kaasa võetud veest.

Paremal on kogu aeg loogelnud kaunis jõgi – Fiume Marecchia. Praegusel hetkel on seal vett vähe, aga näha on, et tegelikult võiks jõgi olla kordi laiem. Teele ilmub silt – ümbersõit. Kedagi pole ümbruses näha, teen näo, et ei saa aru ja keeran julgelt märgi taha, seiklusi otsima. Varsti selgub ümbersõidusoovituse põhjus – osa rattateest on langenud jõe uuristavasse voogu. Sellest pole õnneks miagi, uus rada on valmis ja lookleb kaldast kümne meetri kaugusel, põõsaste vahel.

Vasakul, kuskil kauguses paistab San Marino. Enne seda järv ning selle ümber aedik. Tundub, et tegu on looduskaitsealaga (hiljem saan teada, et see on vana, suletud kruusakarjäär).  Loodus on siin võrratu, elukaid on palju. Rohelised sisalikud, liblikad, maod. Näen roomamas meetripikkust või pikematki nastikut. Räägitakse, et suuremad isendid on lausa käsivarre jämedused.

Ja äkki on tee jälle väga kitsas. Jälle pillroog ja midagi pole kurvi taha näha. Pidurdan ja „ABS“ toimetab, nina ei vaju maha, kuna amort on kinni ja esimese piduri kasutamine kergitab väheke tagumist ratast maast lahti. Aga kõik möödub rahulikult. Jään püsti. Ratas on eriliselt sõnakuulelik.

Kompuuter on uuesti tööle hakanud, aga näitab kiirust, mis sobiks mingi muu rehvimõõduga. Õhus on söögi hõngu. Mõnus, keegi nagu hakkaks kohe liha praadima. Tegelikult ei prae keegi midagi, see on pune, mis õitseb ja söögilõhnu levitab. Tee teeb veel paar järsku nõksakat ning sellele järgnevad istandused- lõputult viinamarju. Hiljem saan teada, et neid on seal erinevaid sorte ja need valmivad erinevatel aegadel. Eks need veiniks kõik pressitakse.

Siis avaneb paremal ilus vaade jõele ja vasakul golfirajad. Nende järel tuleb võsast välja pesapalliväljak. Muide pesapalli Euroopa liiga finaalis oli Itaaliast Rimini võistkond, kuid kaotas seekord Hollandi klubile. Selle idüllilise vaatepildi järel tuleb esimene tõsisem tõus.

IMG_20160614_110140

VÄIKE MUNAMÄGI KESET ITAALIAT

Tõus on päris raske. Umbes nagu Väikse Munamäe suusanõlvast raiuks üles. Kruusateele on vesi uuristanud sügavad vaod, aga ikka imestan kui kergelt Marin Indian Fire Trail neid tõuse tegelikult võtab. Võistlusratas on ikka mõeldud tegema asju, mida sa tavaliselt ei tee; ja on selles hirmus hea.

Olen eneselegi märkamatult jõudnud jõe äärest mäe küljele, peaaegu tippu. Aga see ei ole San Marino vaid naabermägi, Villa Verucchio. Võtan telefoni välja ja saan aru, et kompuutri näidatud napp 10 kilomeetrit retke on tegelikult Endomondo GPS põhjal 400 meetrit vähem kui 20 km. Otsustan otsa ringi keerata.

Tagasi tulebki minna, sest lõunasöögile hilineda ei lubatud. Itaalias süüakse lõunat täpselt kell 1 päeval ja mitte minutitki hiljem. Mu veepudel on nüüdseks praktiliselt tühi. Veepuuduse probleem saab lahendatud tänu paduvihmale, mis kukub taevast alla pool tundi ilmaennustuse lubatust varem ja kastab mind kassipojana märjaks enne garaaži tagasi veeremist.

IMG_20160614_105655

KOGEMUS, MIS ON VÄÄRT MILJONIT

Itaallased on toredalt ebausklikud. Kui räägin ratta omanikule, et nägin teel kopsakat nastikut, ütleb ta, et on 10 aastat ja rohkem seal sõitnud ja on näinud vaid korra pisikest madu. Lisab, et kui esimese korraga nii suur õnn sülle langes, tuleb minna ja osta loto. Teengi seda. Uskuge või mitte, Milliardario 5 eurot maksev kraapeloto toob mulle võiduna tagasi 10 eurot! 5 eurot koos nastikuga nagu maast leitud.

Tegelik võit on aga rahas mõõtmatu. See tunne, mis sa saad rattaga sõitmisest; või pigemini – see tunne, mis  m i n a  sain  s e l l e  rattaga sõitmisest. Ma mõistan, et tänapäeval on süsinikkiud ja täisamortidega raam, 29″ rattad ja ketaspidurid, tubeless ja alla-kümne-kilo kaalu ja veel tuhat muud asja, aga Marin Indian Fire Trail XT… see on unikaalne kogemus!.

2002. aastal oli Marin Indian Fire Trail XT üks parimaid, mida lihtsurelik osta sai. Kui ma nüüd sügisel Tartu Rattamaratonil mingi valemiga esimese 2000 sisse peaksin mahtuma, siis hakkan endale just sellist võistlusratast otsima. Kuni sinnamaani olen rahul oma 26“, 3 aastat vana Deore klassi ja 13+ kg rattaga ja ei tunne kaasa Pulleritsule, et ta ei võitnud Tartu Rattarallit, vaid oli 226.

IMG_20160612_132455

KOKKUVÕTTEKS Itaalias on rohkelt võimalusi rattaga seiklema minna. Olemas on spetsiaalsed bike-hotellid, kuhu sa saad nii oma rattaga tulla, kui  kohapealt ratta rentida; sõita maanteel või maastikul. Tihti korraldatakse gran fondosid või laustreeninguid või lihtsalt matkatakse. Oma vormi on võimalik füsioterapeudi juures timmida ja rattaga võtab mehaanik jutule.

Võimalusi on tõesti palju ja ma soovitan neid igal juhul ära kasutada. Ja kui jääb silma legendaarne Marin Indian Fire Trail, siis tasub kaaluda ka legendi kojutoomist.

Tekst ja pildid: Jüri Paltser

Uuri Marini rataste kohta lähemalt siit

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.