blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Masinaehitaja on tulevikus tehtud mees: küsimustele vastab Rakett69 võistleja Gert Lees6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Gert Lees on üks kolmest kangest, kes seitsmendal hooajal Rakett69 telemängu veel püsima jäänud. Tasuta ülikoolikoht on juba käes ning unistus füüsikaõpingutest seega täitumas. Mida aga arvab Tartu Kutsehariduskeskuses mehhatroonikat õppiv noormees elust üldisemalt?

Gert on pärit Viljandimaalt, väikesest Õisu külast. Tal on 2 vanemat ja 1 noorem õde – peres kasvab seega neli last! Suure pere poeg elab Eestis aga päris üksinda, sest moodsale ajale kohaselt on kogu ülejäänud pere välismaal: 1 õde Inglismaal, teised Soomes.

“Olen viimased aastad üksi Eestis olnud. Vahest muidugi käin mina Soomes ja pere ka Eestis, kuid olen harjunud üksi elama,” räägib Gert ega lase sealjuures igatsusel suuremat välja paista. On ju olemas kaasaegsed sidevahendid, mis lähedased koos pildiga kasvõi taskusse toovad.

Räägi lähemalt, kus sa oled õppinud ja kuidas jõudsid otsaga Tartu KHKsse?

Haridustee on mul kujunenud kirjuks. 9 aastat õppisin Viljandimaal, Halliste Põhikoolis, edasi läksin Abja Gümnaasiumisse ja peale seda käisin ka pool aastat Eesti maaülikoolis.

Sealne eriala valik – tehnika- ja tehnoloogia valdkond – ei olnud üldse see mis ma lootsin ning pärast kaalutlemist võtsin paberid välja ja otsustasin minna ajateenistusse, et järele mõelda kuhu edasi.

Peale ajateenistust olin suure valiku ees, kas minna uuesti ülikooli või hoopiski kutsekooli. Kuigi ema oli alguses vastu kutsekoolile, siis otsustasin võtta ikkagi riski ja vaadata, kuidas õppimine kutsekoolis toimub.

Mõtlesin endamisi, et vajadusel saan alati peale kutsekooli ka ülikooli suunduda ja ega mulle ametikooli haridus liiga ei tee. Kuna Tartu KHK on kõige suurem kutsekool, siis olin üsna kindel, et siit võib saada head tutvused tööturul läbi praktikate ja nii on see ka olnud.

Mehhatrooniku eriala tundus kohe väga ahvatlev ja lai eriala ning see pakub edasiõppimiseks palju erinevaid võimalusi.

Mida sa end tulevikus tegemas näed?

Kellena ma tulevikus töötan, seda näitab ainult aeg. Mulle endale meeldib väga oma teadmisi edasi anda ning olen ka palju õpetaja ameti peale mõelnud. Üks on aga kindel, tehnika ja teadus mulle edaspidi võõraks ei jää.

Mis on Sinu meelest kutsekooli eelised?

Üks asi mis kutsekoolides meeletult meeldib on see, et peale teooria läbivõtmist saab ise proovida ja katsetada, mis annab head kogemused. Elu on näidanud et enamus vigu tuleb välja just siis, kui reaalselt millegagi tegeled. Mina usun, et kutsekool annab mulle väga hea aluse ülikoolis õpingute jätkamiseks.

Sa oled juba Rakett69 kolme parema seas ja võitnud tasuta ülikoolikoha. Mida õppima lähed? Saatest saime teada, et oled unistanud füüsika erialast. Kas mõtled jätkuvalt samamoodi?

Mehhatroonika eriala on väga lai ja seetõttu tegelikult ma polegi veel kindel, et ma Tartu Ülikooli füüsikat õppima lähen. Tõsi, füüsika on mind alati huvitanud ja huvitab ka edaspidi, sest ma alati tahan teada miks ja kuidas miski toimib ning füüsika on see, mis annab vastuseid.

Tegelikkus on aga see, et huvitavaid tehnikaga seotud alasid on nii Tallinna tehnikaülikoolis kui Tartu ülikoolis ja lõplik otsus tuleb langetada alles järgmisel aastal, kui TKHK kooli lõpetan. Nii, et mul on aega mõelda veel.

Sa paistad loomult üsna tagasihoidlik. Ometi julgesid tulla Rakett69 võistlusele proovima ja said sisse. Kes sind julgustasid ja kas suurde mängu pääsemise teekond kulges ladusalt või jõnksudega?

Raket69 võistlusele kandideerima sattusin kooli õppejõudude ja sõprade soovitusel. Olin ise täiesti kindel, et saatesse ma ei pääse. Konkurents oli ikkagi meeletu ja rajale pääsesin ma alles viimaste seas. Pealegi ei olnud ma harjunud kaamerate ja tähelepanu all olemisega.

Ometi läks kõik ootamatult hästi. Pärast saatesse saamist olen ma justkui iga saatega arenenud, ma tunnen, et loeb just see, milline sa ise oled, mitte see kust koolist sa tuled. Ma loodan, et annan see hooaeg oma looga nii mõnelegi kutsekooli noorele mõtte, et järgmine aasta Raketti kandideerima tulla.

Esimest saadet filmides ma ei oleks elu sees arvanud, et nii kaugele jõuan kuid enne viimast saadet uskusin ma, et mul on reaalne võiduvõimalus. Arvan, et saates läks mul hästi, ja olen rahul, sest ülesannetega saan ma hakkama.

Hakkamasaamises on oma roll kindlasti selles, et ma suudan pingeolukorras jääda rahulikuks, aga ka selles, et mu käed suudavad aru saada, mida pea tahab. Igasuguseid asju võib mõelda, aga kui sa keskenduda ja oma mõtet teostada teha ei oska, ei ole sellest suurt midagi kasu.

Sind lahutab superfinaalist vaid üks saade ning kui uskuda fännide ennustusi, on päris reaalne, et just tänu oma pea ja käte koostööle võidki sa lõppheitlusse pääseda. Seal tuleb valmis ehitada Goldbergi masin ja sellega vastast lüüa. Kas sa oled juba ette mõelnud, et kui finaali uks avaneb, siis mismoodi sa viimast ülesannet lahendaksid?

Muidugi ma väga loodan lõppmänguni jõuda. Ja jah, muidugi olen ma mõelnud, mismoodi ma seal seda ülesannet lahendaksin. Minu Rube Goldbergi masin peab tulema suur ja võimas. Ma võtan sellega küll riski, aga usun, et koos õige ja oskusliku meeskonnaga ma suudan midagi ägedat valmis ehitada.

Kuna oma ühe eesmärgi siin saates ma olen täitnud, et jõuda 3 parima hulka, siis Goldbergi masinal ma ei lähtuks just sellele, et selle masinaga kindlasti võidaks, vaid sellele, et see näitaks kui võimsa masina võib valmis teha üks hea meeskond 24 tunniga.

Üks korralik klišeemõõtu küsimus ikka ka: millised on Sinu tulevikuunistused?

Ma ei oska ühtegi erilist unistust esile tõsta, loodan lihtsalt, et saan kuidagi tulevastele põlvkondadele kasulik olla. Ükskõik mis mu amet ka ei oleks, kas siis õpetajana oma teadmisi edasi andes või insenerina või füüsikuna midagi uut või innovatiivset luues – ma tahan, et minu tegevusest oleks kasu.

Accelerista ei saa jätta tulevaselt insenerilt/füüsikult/õpetajalt ometigi küsimata, mis suunas läheb tehnika areng? Kas masinad võtavad üle?

Maailma tulevikku ennustada on raske, kuid usun et tehnika ja elektroonika osa inimestel elus ainult suureneb. Seega kasvab ka nõudlus inimeste järgi, kes oskavad neid masinaid hooldada, parandada ja vajadusel ka kokku panna.

Mina leian, et maailm mõtleb hetkel liiga vähe tulevaste põlvkondade heaolu parandamisele. Kuigi viimastel aastatel on see teema aktuaalsemaks muutunud, siis loodan et edaspidi pööratakse tähelepanu veel rohkem ressursside mõistlikule kasutamisele ja hakatakse mõtlema, mis me endast maha jätame.

Usun, et lähitulevikus hakkavad elektrienergial töötavad masinad järjest rohkem tähtsust koguma, kuid kindlasti sellega asi ei lõpe. Tehnika areng on lõputu ja kindlasti leitakse uusi lahendusi ja võimalusi.

Ja lõpuks, milline on Sinu suhe autodega?

Mul on autojuhiload, ajateenistuses tegin ka C kategooria veoautoload. Tehnikahuvi on mul alati olnud ja näppe õliseks teha ei karda.

Mingeid kindlaid automarke ma ei eelista ja see on alati olnud mu jaoks lihtsalt sõiduvahend, kuid kahjuks mul hetkel autot ei ole. Seega kasutan ma ühistransporti või sõidan koos sõpradega.

Aitäh muhedate vastuste eest, Gert! Seda, kuidas noormehel teadusvõistluse Rakett69 finaalieelses mängus läheb – kas ta jõuab finaali või pudeneb eelviimases saates kärult, saab näha reedel, kell 20:30 ETV ekraanil.

Pildid ja meedia: Rakett69

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com