Nõudepõhise transpordi areng Eestis on takerdunud eri põhjustel

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Nõudepõhise transpordi arengut piiravad Eestis eelkõige andmete ja tarkvara puudulikkus, selgub SEI Tallinna läbiviidud uuringust. Tasuta ühistransport osas maapiirkondades ainult süvendab segadust.

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus uuris rahvusvahelise projekti RESPONSE raames nõudepõhise transpordi kogemusi Põhjamaades ja Balti riikides, et kaardistada teenust soosivad ja vastustavad tegurid.

Inimeste liikumasaamise vajadustele tugineva teenusega on ettevaatlikult ka Eestis algust tehtud, 2019. aastal alustati neljas maakonnas sotsiaaltranspordi ühistranspordiga ühendamise mudeldamist.

SEI Tallinna uuringust selgus, et vajalik algatus takerdub eelkõige andmete ja tarkvaraga seotud probleemide rägastikku, lihtsamaks ei tee asja ka turuolukord ja hankeskeemid. 

Nõudepõhine transport (demand-responsive transport ehk DRT) on inimeste vajadustele reageeriv paindlik ja mugav liikumisviis, mida on võrreldud ka äpitaksondusega. DRT on kaugetes maapiirkondades tihtipeale ainus liikumapääsemise võimalus seenioridele, puuetega inimestele ja autota inimestele.

Eesti ei ole ideaalmaastik

Ideaalmaailmas oleks nõudepõhine transport abiks juhtudel kui memmel-taadil on vaja minna arstile või kasvõi pakki posti panema – väikebuss või ka rutiinsel ringil ühistransport leiab soovija juurde tee just õigel päeval, et viia ta vajalikku kohta. 

Praegune olukord on ebavõrdne: kui linnades on võimalik aastaringi hakkama saada isikliku autota, siis kauges külas on isiklik sõiduk hädavajalik, et maailmaga ühendust pidada. Linnastumine olukorda paremaks ei tee, ka interneti jõudmine igasse koju metsa taga ei ole reaalne ja pruugib olla inimese jaoks kulukas. 

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse ekspert Kerli Kirsimaa kommenteerib DRT olemust KOV-ide vaatenurgas:„Nõudepõhine transport peaks aitama lahendada tavapärase olukorra, kus transpordifirma või ka omavalitsus hoiab liikluses väheseid busse, mis sõidavad tühjalt, sest kasutajaid on vähe või ajad reisijatele ei sobi.“ 

Tuleviku jagamismajanduse nurgakivi

Riikides, kus nõudepõhine transport on juurdunud, on seda kasutatud eelkõige nende reisijate transportimisel, kel puudub või on piiratud juurdepääs ühistranspordile või isiklikule sõidukile. Eestis peaks DRT liikvele aitama puuetega inimesi, kauge maanurga elanikke, isikliku aastaringse sõiduvahendita inimesi jt. 

„Tänapäeval kogub aga nõudepõhine transpordikorraldus üha enam populaarsust alternatiivina tavapärasele ühistranspordile, kuna on kuluefektiivne ning võimaldab katta suuri alasid, eelkõige maapiirkondades,“ räägib Maanteeameti ühistranspordi järelevalve talituse juhataja Ahto Pahk.

„Nõudluspõhisel transpordil on suur potentsiaal hõlbustada paljude erinevate inimgruppide liikuvust,“ lisab ta selgituseks. 

Põhjamaades toimib süsteem hästi

SEI Tallinna uuringust järeldub, et nõudepõhine transport on hästi käima läinud Põhjamaades, eriti Taanis, kus on teenuse arendamisega tegeletud juba 20 aastat.

Eestis on teenuse arendamine algusjärgus, neljas maakonnas katsetatakse sotsiaaltransporditeenustega ning tulemustest saab teha kokkuvõtteid 2021. aastal kui Sotsiaalministeeriumi projekt Saaremaal, Pärnus ja Kagu-Eestis lõpeb. Siis on näha, kas sotsiaaltransporti ühistranspordivõrguga integreerida saab.

Leedus on aga kogu nõudepõhise transpordi kontseptsioon veel suhteliselt tundmatu. Takerdutakse eelkõige otsusetegijate ja poliitikute vähesele teadlikkusele antud vallas.

Arenguruumi on kõigil uuringus vaadeldud riikidel, eelkõige andmete kättesaadavuse ja süstematiseerimisega ning tarkvaraga seotud valdkondades.

Takistusi on iga nurga peal

Ilmselt kõige olulisem on sellise teenuse puhul leida üles kõik need, kes tõesti teenust vajavad, saada kätte, ja analüüsida nende andmed. 

Andmete kvaliteedist sõltub tarkvaraline pool: sa võid ju kulutada kallile äpile, aga kui see ei jõua nendeni, kel on liikuma pääseda vaja, või nad ei oska seda kasutada (või ei saa puude tõttu), siis on kogu algatus mõttetu.

Andmete kogumise juures tuleb jälgida andmekaitsega seotud küsimusi – SEIT kokkuvõttes on see osa pigem teenuse arendamist takistav kui soosiv. Samas peab olema tarkvaralahendus turvaline, et andmed ei lekiks jne.

Eriti Põhjamaades takistab nõudepõhise transpordi arengut keeruline hankesüsteem. Näiteks Rootsis ja Norras vajavad erinevad transporditeenused nagu patsientide transport või koolibussid, mis võiksid olla DRT skeemis, erilubasid. 

Eestis seevastu sääraseid probleeme ei ole, kuna tellija võib hankemenetluses sama lepingu alusel taotleda ka erinevaid sõidukeid, mis võivad sõita erinevatel marsruutidel.

Eestis ja Leedus saab komistuskiviks turu reguleeritus: erafirmadel on raske konkurentsis löögile pääseda, meil sogab vett maapiirkondade tasuta ühistransport. Kui tahta nõudepõhist transpordiskeemi arendada, on esmalt vaja selleks ise raha leida.

Õigusruumi killustatus, ülereguleeritus ehk liiga spetsiifilised nõuded väikesõidukitele, poliitiline peataolek ning otsustajate vähene informeeritus ei tee asja sugugi lihtsamaks. Linnas elades ja endaga hästi toime tulles ongi väga raske mõista ääremaa üksijäetud vanureid. 

Tegutsemiseks on vaja teadlikkuse tõusu

SEIT loodab, et poliitikud ja otsustajad võtavad uuringu ette, loevad selle läbi ja teevad omad järeldused. Pelga deklareerimisega, et kõiki tuleb võrdselt kohelda, kuskile ei jõua.

Seni kuni jää liikuma hakkab on parim soovitus: hoolige oma lähedastest, olge neile toeks. Selle asemel, et taat või memm vana mosse rooli lubada, sest häda ei anna häbeneda, pakkuge neile transporti. See on turvalisem.

Tundke kogukonda, kus ise elate ja sedagi kanti, kus elavad inimesed, kes ise niisama lihtsalt elama ei pääse – lihtsaim viis mingigi kontakt maailmaga säilitada, on teavitada kohalikku omavalitsust ja paluda neilt abi. 

Vaadake oma ninast kaugemale, märgake inimesi, kes on jäänud oma muredega üksi. Ärge kõhelge aidata. Üks vana tarkusesõna ütleb, et küla tunneb, küla toidab, küla omad ära hoiab. 

Reaalsus on, et ehkki inimesed koroonakriisi ajal jälle maa poole vaatama hakkasid, tuleb suur osa neist talveks koju tagasi, sest maaelu polegi nii romantiline kui algul paistis. Linnastumine jätkub hooga ja rullib üle neist, kel pole võimalust (enamasti pole tahtmistki!) oma põliskodust ära kolida. Kelle asi on neist hoolida? Meie kõigi.

Võimalik, et probleemi lahendavad kunagi hoopiski isejuhtivad sõidukid?

RESPONSE projekt on ellu kutsutud nõudepõhiste transpordilahenduste uurimiseks ja arendamiseks Läänemereäärsetes riikides. Projektis osalevad transpordifirmad Norrast ja Rootsist, ülikoolid Taanist (Aalborg) ja Rootsist (Karlstad) ning Kaunase linn Leedust. Interreg Läänemere piirkonna rahastusel elluviidava projekti juhtpartner on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus. Projekt kestab 2021. aasta keskpaigani.

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.