Produtsent ja muusik Kaspar Kaljas on “päriselus” maailma parim isa kahele tüdrukule. Autodest hoolib mees täpselt nii palju kui hädavajalik: need peavad elu lihtsustama. Kaspar ei armasta tühja juttu, ja seepärast ongi huvitav rool vahelduseks tema kätte usaldada, et selgitada, kas turundusjutul on tõepõhi all. Esimene testitav on uus Nissan Micra.

Mängufilmid “Polaarpoiss”, “Deemonid”, “Kormoranid”, telesarjad “Süvahavva”, “Rakett69” – see on vaid väike loetelu töödest, kus Kaspari käsi on produtsendina mängus olnud. Rakett69 on väljakutse mitte ainult võistlejatele, kes igal aastal teadustäheks pürgivad, vaid ka tegijatele, produtsendiga eesotsas: või mis te arvate, kus sünnivad kõik need kaelamurdvad ülesanded, ja kes neid enne tele-eetrit lahendama peab?

Porr-punkansambel “Köömes”, kus Kaspar kitarri mängib, laule kirjutab ja vajadusel natuke kaasa joriseb, läheb lavale siis, kui selle liikmetel igapäevatööst paus on – alati võiks olla rohkem, aga elu tuleb vahele. Kõige olulisem osa Kasparist peab olema alati seal, kus tema kaks tütart – üle nädala ollakse kolmekesi isekeskis.

KLÕPSA PILDIL, ET LUGEDA ALLTEKSTI

Nõrgema närviga tüübil võtaks pelgalt Kaspari kalendrisse vaatamine kõhu lahti. Tema hoopis muigab, ja leiab, et väljakutsed on selleks, et need vastu võtta ja ise ka esitada. Nissan Micra sai nädalase proovisõidu ajal Kasparilt viis väljakutset, ja hellitusnime “tige herilane, kes ei nõela”. Aga kõigest järjekorras.

Lapsed, tulge autosse! Ja kus kõige pisem on?

MINU NÄDAL MICRAGA EHK TIGE HERILANE KES EI NÕELA

Oma nädalat Micraga pean alustama tõdemusega, et minu näol pole tegemist klassikalise „autopedega“. Ma pole iialgi osanud vaimustuda kilovattidest ja hobujõududest, spoileriringist ja valuvelgedest rääkimata. Minu jaoks on auto olnud terve teadliku elu eelkõige tarbeese, mille peamine eesmärk on viia istuli ja suht kiiresti sinna, kuhu vaja.

Sestap ma väga pikalt ei peatu peentel tehnilistel nüanssidel, vaid püüan kirja panna, milline sai sõidukogemus, ja milliste praktiliste väljakutsetega tuli silmitsi seista Nissan Micra roolis istudes.

VAATA NISSAN MICRA TEHNILISI ANDMEID JA HINNAKIRJA SIIT

Fotograaf Eik püüab Micrat

VÄLJAKUTSE NR. 1: KAS MICRA ON AINULT VÄIKESTE NAISTE AUTO?

Pean kinnitama, et see väide ei vasta tõele, oma 190-sentimeetrise kasvu juures on võimalik Nissan Micra istet ja rooli seadistada täiesti mugavaks. Positiivne seegi, et sportlik iste toetab sõidu ajal mõnusalt keha. Leidsin õige sõiduasendi kiiresti kätte. Et see mugavusejutt otsa ei saaks, siis ka käetugi annab oma panuse, sellel on maanteesõidu ajal mugav lösutada.

Tõsi on, et minu taha täismõõdus inimene Micras enam istuma ei mahu, aga sinna lähevadki siis pisemat sorti tegelased. Nagu allpool selgub, mahuvad minu taha istuma ka heatujulised naisterahvad. Eks see sõltub motivatsioonist. Elu on ilus.

190 cm meest mahub Micrasse nagu naksti

VÄLJAKUTSE NR. 2: KAS MICRA ON PEREAUTO?

Minu igapäevaste rõõmude seas on suur õnn tegeleda kahe printsessiga, kellest väiksem liigub ringi turvatoolis ja suurem tahab alati end pigem esiistmele paigutada. Seega vähemalt kolmekesi peaksime end Micrasse ära mahutama.

Esimene mulje Micrast oli, et liiga heasti see turvatooli trall vist ei õnnestu. Siiski sain suure tooli kenasti tahaistmele paigutada, ja ka lapse sellesse kinnitada, ning kui suurem tirts ees oma tooli veidi ettepoole tõmbas, mahtusid mõlemad üsna lahedalt ära. Rohkem reisuseltsilisi pikemal teekonnal läheks aga natuke paljuks.

Väiksem printsess vajab pikemate matkade tegemiseks veel ka käru, ja ruttu sai selgeks, et Micraga tema käru kaasa ei paki, pole lihtsalt säärast ruumi. Kuigi pagasiruum on Micras täiesti arvestatav, siis meie kokkuklapitav kergkäru osutus oma gabariitidelt liialt suureks.

Igatahes vanaemal saime külas käidud ja printsessid olid rõõmsad. Minule sobis ka see, et tahavaatepeeglit on võimalik seadistada nii, et korraga näen nii seda, mis toimub auto taga, kui ka seda, mis toimub tagaistmel, ja väiksema printsessiga sai ka sõiduajal silmsidet hoida.

Suuremale pakkus eakohast meelelahutust navi, millel sai harjutada nii lugemis- kui kirjutamisoskust ja näpuga mööda ekraani vedades endale tuttavaid kohti otsida. Ärevust tekitasid parkimisandurid ja kaamerad, mis tagurdamisel aktiveeruvad.

Laps küsis, et miks sõidu ajal ei võiks need töötada, siis saaks autot juhtida nagu telekamängus – jäin ka ise mõttesse, et huvitav, miks parkimiskaamerad tõesti ei võiks sõidu ajal ka pilti näidata, saaks päris huvitavaid vaatenurki liikumisele?

Ühesõnaga – ekraan keskkonsoolis omab võimekust näidata pilti, mudida heli, aktiveerida “käed-vabad” telefonisüsteemi ja abistab navigeerimisel. Enamat oleks raske tahta.

Veel mugavustest lapsevanemana – sõiduraja jälgmissüsteemi kasulikkusest sain eriti heasti aru, kui väiksemal printsessil tagaistmel kukkus kaisujänes käest ja selle järgi sirutamiseks oli tähelepanu häiritud ning esimesel korral natuke isegi ehmatasin, et mis nüüd siis juhtus – aga hetk hiljem sain ikka aru, et tark masin mõtleb oma juhi peale ja annab õigel hetkel märku, kui sõidujoon hakkab käest minema.

Ja asi, milleta enam autojuhtimist, õigemini auto käivitamist ja sisenemist ette ei kujuta, on võtmevaba sisenemine. Kaks last käeotsas, läpaka ja spordikott üle õla, ning veel laste asjad hambus autole lähenedes on ikka jube mõnus, kui ei pea eraldi veel võtmega jamama.

Minu jaoks täiesti pragmaatiline mugavus on Nissan Micra Start/Stopp süsteem – võti taskus saad masinasse sisse, mootori käima, ja väljudes vajutad vaid uksel nuppu ja korras, mulle see väga sobib!

This slideshow requires JavaScript.

VÄLJAKUTSE NR. 3: NISSAN MICRA KUI SPORTLIK LINNAHERILANE?

Tuleb tunnistada et minu jaoks jätab nii Nissan Micra välisdisain kui ka sisemus mulje kui väga sportlikust ja kärmest „herilasest“. Eriti rõhutab seda prooviauto oranžikarva kuub, mida raamivad tumedad jooned ja teravad voldid.

Masinasse isudes on iga kord tunne, nagu istuks sportautosse. Liikuma hakates see tunne veidi tuhmub. Samas saan ka aru, et liitrine mootor ei saagi erilist särtsakust omada, selle peamine eesmärk on autot edasi liigutada.

Mida see ka linnatingimustes kenasti teeb. Maanteel püsikiirushoidikut kasutades on ka tore sõita, vaid möödasõit viienda käiguga on paras julgustükk. Pedaali võib põrandasse suruda, kuid pöörded hakkavad tõusma alles mõne hetke pärast.

Ehk siis maanteel möödasõite tuleb teha väga pikkadel ja selge nähtavusega lõikudel. Kuigi kirjade järgi peaks väikse kubatuuriga mootor olema eriti öko, ja 4,6 l/100 kütust kulutama, siis mina oma paarisajakilomeetrise testsõiduga keskmise kulu näitu alla 6,5 l/100 ei saanud.

VÄLJAKUTSE NR. 4: KAS AUTOSSE MAHUB KA 2 TURVATOOLI?

Küsi, ja sulle antakse. Sel nädalal, mille koos Micraga veetsin, tekkis sobivalt olukord, kus pidin autosse mahutama kaks turvatooli: oma pisema tütre ja õe lapse tooli. Mõlemal printsessil on vanust kolm ja pool aastat, ehk puhas turvatooli rõõm.

Sain kaks tooli tagaistmele mahutatud-kinnitatud, kuid juhiistme ja oma 190 sentimeetriga pidin nüüd midagi nutikat peale hakkama: Rakett69 produtsendina on tulnud märksa raskemaidki ülesandeid läbi lahendada, enne kui need võistlejatele hambusse anda, aga päris Tartu otsa kringlina vist ikka sõita ei tahaks…

Samas, tühja see isakringel, kui tagumisel istmel käib samal ajal padjaklubi: Nissan Micra on parasjagu nii lai, et kaks turvatoolides istuvat printsessi saavad sõidu ajal teineteisel käest kinni hoida. Pole vist vaja täpsemalt kirjeldada, kui palju see n e n d e sõitu lõbusamaks tegi. Minu pidu? See tuli järgmise väljakutsega.

VÄLJAKUTSE NR. 5: TÜDRUKUTEBÄND TAGAISTMELE!

Veelkord: küsige, ja teile antakse. Õnn tuli ootamatult ansambli Köömes õuele, ja tuligi minna keikale. Autot pakkides sai õige ruttu selgeks, et liiga heasti täisvarustuses kitarristile Micra ei sobi, kuni hetkeni, mil autosse istuvad… tüdrukud.

Tahaistmele üks kitarr mahub, kuid kui sinnasamma peaks mahutama veel ka võimu ja pedaalikasti, kimbu juhtmeid ja veel mõne vidina, siis hakkab ruum otsa saama. Kui asjad mahuvad, siis kuhu panna sel juhul kitarrist?

Kirjamees ütleks siin kohal uhkelt, et logistiline umbsõlm sai elegantselt lahendatud. Jõudsin Micraga keikale. Ja mitte ainult. Accelerista toimetaja soovile vastu tulles tegin ära vähemalt poole nõutud “tagadiivanitestist”. Tõsi, lausa ekstreemsustesse me seekord laskuma ei hakanud, mu kuvand on selles loos olla siiski kahe tütre üksikisa.

Igatahes õnnestus logistilise lahenduse kõrvale tekitada olukord, kus tahaistmele oli vaja paigutada groupie (loe: suur (bändi) fänn ja tüdrukuteduo. Ega midagi, esiistmed 20 cm ettepoole, kõht sisse, naeratus näole, ja sõitu!

Teatava tagadiivani-motivatsiooniga peaks isegi Tartu otsa vastu! Ehk siis – algne teadmine, et pikajalgse juhi (minu näitel) taga pole Micras võimalik istuda sai selle katsega kummutatud.

Kurja herilase tagaistmel on Lepatriinu!

KOKKUVÕTE KOLME SÕNAGA

Väike “tige herilane, kes ei nõela” oli igati meeldiv üllatus. Nissan Micra on kaugelt mahukam, kui eeldasin, ja täiesti mõnusa sõidumugavusega. See auto on linnatingimustes arvestatav võitluskaaslane nii fännklubiga kitarristile kui väiksemale, kuni kolmeliikmelisele perele. No isegi neljale, kui hästi järele mõelda… Või lausa viiele, kui motivatsioon on… pisut teine.

Pildid: Eik Erik Sikk, Ylle Rajasaar, Kaspar Kaljas. Video: K88mes. 
*Rapsipõldu pildistamise käigus ei kahjustatud. Liiguti traktorijäljes ja teel

Jaga

KOMMENTEERI SIIN