EKSPERIMENT: kuidas sobivad omavahel kokku hobiauto põhi ja Raptor?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Nüüdseks on möödas pool aastat sellest, kui Ukuga Šotimaal käisime ning treileril Toyota MR2 Spyderi tõime. Pärast pikka paigalseisu sai lõpuks edasi liikuda töö järgmise faasiga – põhja kruntimine ja „raptordamine“.

Kuna sellest MR2-st saab rajaauto, ei ole plaanis masina täielik restaureerimine – kuigi see oleks tore, ei julgeks ma sellisel juhul temaga tõenäoliselt enam üldse sõita, kartes parklates uksega löödud mõlke, rääkimata rajasõidust.

Seega sai tehtud üks määrav otsus – masina vastupidavus on esmajärguline, esteetika jääb tahaplaanile. Üks suur osa vastupidavusest on roostetõrje ja uue rooste tekkimise võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükkamine. Kuidas seda teha?

Lähenemine paigas

Otsustasin esimese hooaja tööks ette võtta põhja kaitsmise. Viise on mitmeid, kuid sellise suunitlusega auto puhul tekkis mõte katsetada midagi endale uut, mis kõlab teoorias täitsa hästi ja mille paikapidavust eksperimendi korras ka pikema aja jooksul jälgida kavatsen.

Seega töö algus on tavapärane – põhi haljaks, roostemuundur, silikoonipesu ja krunt. Aga kõige peale otsustasin sel korral kanda hoopis Raptori.

Põhi puhtaks

Pärast pikka seismist tuli põhi uuesti üle käia.

Raptor… mis see on?

Emakeeles võiks selle aine kohta öelda kivikaitse ehk väga tugev löögi- ja kriimukindel „koorik“. Turul on kaks tuntud tootjat – Line-X ja Raptor.

Neil on aga üks peamine erinevus – Line-X on frantsiisiettevõte, kus tööd teostatakse kohapeal ja ise midagi teha ei saa. Raptor seevastu on letikaup.

Kuna MR2 sai soetatud selle mõttega, et võimalikult palju ise teha, põhja töötlemine sealhulgas, siis oli valik ilmselge. Võtsin ühendust Raptor Eestiga ning asusin toimetama.

Head ja vead

Esiteks ütlen kohe ära suurima miinuskoha, mis sellisel töötlemisel ilmneda võib – Raptor on väga „igavene“ aine, mis pärast peale kandmist enam naljalt maha ei tule. See tähendab seda, et kui kunagi peaks olema vajadus põhja keevitada, saab see olema väga ebamugav.

Seega kestvuse huvides tuleb veenduda, et kogu protsess saab tehtud õigesti ja kihi alla ei jää ühtegi murekohta, mis isegi teoorias edasi „elama“ võiks hakata. Õnneks sulgevad nii krunt kui Raptor ka pinna kokkupuute hapnikuga, mis on rooste tekkele halb uudis.

Mis aga on kaasnevad boonused? Esiteks seesama igikestvus – kui see aine peab vastu tuhandetele tundidele soolaga pritsimisele ja kivirahele, siis ei muretse ma üldse, et see peamiselt kuival asfaldil sõites mingeid kahjustusi võiks saada ja roosteussi uuesti sisse lasta.

Teiseks, rajaauto jaoks ülioluline kere jäikus – kui juba keraamilise kerekaitse puhul räägitakse kandmiku ca protsendilisest jäikuse kasvust, siis mitu kihti Raptorit peaks kohe kindlasti veelgi suuremat mõju avaldama, olgugi antud auto puhul vaid põhja all.

Kolmandaks võime rääkida ka mürasummutavast toimest – MR2-l ei ole lisaks sõitjateruumi vaipadele pea mingit müraisolatsiooni. Lisaks sai põhi vanast mastiksist puhtaks lastud, sest selle all oli rooste elama hakanud.

Neljandaks on minu jaoks positiivne ka see, et seda saab soovi korral ise teha. Kuidas see käib?

Erinevad vahendid

Vajalikku kraami – kõrget temperatuuri kannatav pidurivedelik, mootori- ja käigukastiõli, 800-grammine aku ning erinevad Raptori vahendid.

Esiteks – vahendid

Minu jaoks oli see ettevõtmine elus esimene kord värvipüstolit käes hoida, seega tundus kõik alguses väga hirmutav.

Äkki ma lasen puha mööda, äkki ei tule kiht ühtlane, äkki ma raptordan ennast kusagilt üle? Tegu on siiski mürgise ainega, mille eest ennast kaitsta tuleb.

Kaitsevarustus

Kruntimist ja raptordamist ilma vastava kaitsevarustuseta teha oleks rumalus.

Seega esiteks on varustus äärmiselt tähtis – värvimisülikond, mask ja kaitseprillid on kohustuslikud. Kasuks tuleb ruum, mida on lihtne kiirelt tuulutada.

Kuna Raptori toodetest kasutasin nii kahekomponentset krunti kui ka katteainet, tuli krundi peale kandmiseks kasutada nö tavalist värvipüstolit ja Raptori jaoks nende enda poolt pakutavat kivikaitsepüstolit. Pane kompressori otsa ja kuku tegema!

Peale kandmine

Kõik kasutamisjuhised on loomulikult pakenditel olemas. Krunt tuleb kahe nõu sees – komponendiks üks on loomulikult krunt ja komponendiks kaks on kõvendi.

Segad põhjalikult ära, kallad värvipüstoli nõusse ja oledki valmis! Pärast segamist on vahendi säilivusaeg kaks tundi.

Enne auto kallale ronimist asetasin maha suure papitüki ja testisin selle peal õiget lähenemist, kruntides ära eelnevalt valmis pandud veermikudetailid, mis veel mõni aeg tagasi väga kurvas seisukorras olid.

Minu poolt tehtud viga oli kogu materjal kohe ära segada – nagu aeg näitas, oleks mingi törtsu võinud ka segamata jätta. Miks?

Sest kuigi krundi puhul on kirjas, et juba tund pärast viimase kihi peale kandmist võib sinna värvi peale lasta (ilma lihvimata, kusjuures!), ei olnud see minu hinnangul piisavalt kuivanud. Kuna turvaline aken, mil pinda lihvima ei pea, on kuni nädal, otsustasin auto ööpäevaks kuivama jätta.

Krunditud põhi

Põhi pärast minu esimest katsetust värvipüstoliga üldse – esimene kiht krunti ilma suuremate kadudeta peale kantud.

Järgmisel päeval tuvastasin paar kohta, mida oleks veel viimistleda võinud. Õnneks oli olemas ka spreikrunt, millega asi korda ajada. Ja nüüd oligi aeg kivikaitse enda jaoks!

Ka see koosneb kahest komponendist. Kaasa pandud mõõtetopsikuga valad toote enda pudelisse kõvendit, raputad kaks minutit ja siis krutid sellesama pudeli kivikaitsepüstoli külge. Jälle tegin veermikudetailide peal kiire katsetuse ning siis asusin auto kallale.

Jätsin kihtide vahele umbes poolteist tundi ja kõik tundus ilus. Siin ilmnes aga minu kogenematusest tulenev teine viga – Raptor pritsib tänu oma tekstuurile palju rohkem kui krunt.

Oleksin pidanud rohkem maalriteipi kasutama, sest mõned pritsmed lendasid päris kaugele ja tulemuseks on pigipritsmete sarnased tükid auto värvil. 30cm „turvatsooni“ tekitamine peaks olema piisav.

Kaks kihti Raptorit

Kaks kihti Raptorit peale kantud – jääb üle kuivamist oodata ja loota, et kiht sai igale poole enam-vähem sama paksusega.

Lõpetuseks

Esimene osa eksperimendist on seega läbitud – hoolimata minu kogenematusest said nii krunt kui Raptor ilma suuremate kadudeta peale kantud.

Pind näeb täiesti okei välja, on kõva ja mõnusalt tekstuurne ja peaks vastu pidama igasugusele „karistamisele“. Sellest lähemalt juba pärast rajahooaja lõppu, kui kavatsen kivikaitse seisukorra uuesti üle hinnata.

Lisaks juba kahele välja toodud mõttele – ära sega kohe kogu vahendit kokku ning kasuta ohtralt maalriteipi – lisaksin ka seda, et kihtide värskendamise vahel tasub ruumi korralikult tuulutada ning ka ise värsket õhku hingamas käia.

Kattematerjali jäi mul aga nii palju üle, et mis iganes puudujääkide korral saaksin rahulikult ühe kihi veel põhjale kanda. Näis, kas selleks tekib kunagi vajadust.

Raptori toodetega saab lähemalt siin tutvuda

Pildid ja video: Veli V. Rajasaar

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.