Olavi “Mac” Tõnisson, biker.ee kogukonna eestvedaja tegi proovisõitu Triumph Street Triple R 2018 mootorrattaga ja lubab, et sellest saab ratas, millega tulevikus võrrelda kõiki oma järgnevaid tsikleid.

Triumph Street Triple R 2018 on pill, mille kohta Rain Motodepoost on paar korda maininud, et seda ratast peab proovima. Olen seni alati mõelnud “naa, mul on juba üks “reaskolmene” (Triumph Tiger 800) ja et kui erinev see kogemus järgmise reaskolmese otsas siis ikka olla saab”.

Ja nii ma polegi kiirustanud proovimisega. Aga ühel kevadisel reedehommikul joondusid tähed nii, et Motodepoost välja astudes oli mul Triumph Street Triple R süütevõti näpus ja tsikkel Motodepoo ees.

TÄNA ME TÖÖD EI TEE!

Kui ma 20 minutit hiljem Triumph Street Triple R’i sadulas kontorisse jõudsin, siis tööst hoidumise ettekäändeks oli Windows’i järjekordne turvauuenduse install hea küll. Tegelikkuses oli kaheksakilomeetrine lõik Motodepoost kontorini viinud mu adrenaliinitaseme liiga kõrgele, et töö tegemine sel päeval üldse välistada…

Arusaam, et järjekordse “reaskolmesega” pole võimalik mind üllatada oli üdini ekslik. Juba esimeste minutitega selgus, et Street Triple R on puhtakujuline adrenaliinimasin maantee- ja linnahuligaanidele.

Ainuüksi need 20 minutit (ja mitu tahtmatut kiiruseületust linnas) andsid mulle arusaama, et see on masin, millega hakkad sa võrdlema kõiki oma tulevasi tsikleid. Lühike vahemaa veenis mind, et kuigi nakedid pole “minu teema” siis Street Triple R on küll tsikkel, mis võiks garaažis olemas olla.

NÄPUOTSAGA TEHNILIST

Ma piirdun lühikese tehniliste näitajate ülevaatega, igaüks suudab need kiirelt ise üles leida. Ära märkimist väärivad ehk paar aspekti: kubatuur on 765 cc, mootor on kolmesilindriline ridamootor, ratta sõiduvalmis mass on ligikaudu 187 kg (väga kerge; 166 kg kuivalt) ja sadula kõrgus 83 cm (mina oma 176 cm pikkuse juures mõlemat talda päris maha ei saanudki).

Naked bike, streetfighter, roadster – kutsu seda ratast kuidas soovid. Ratta disain on spartalik ja agressiivne, samamoodi isteasend. Enamik detaile on äärmuseni funktsionaalsed ja praktiliselt midagi pole külge pandud niisama silmailuks.

ILU EI PANDA PADAJE

Ratta välimus on minu silmis kole ja seda seisukohta jagavad paljud arenenuma maitsemeelega inimesed. Samas ma saan aru, et see peab sobima streetfigtheri ostjale ning sellest nišist ongi disainerid oma ideid ammutanud.

Samas on koledust võimalik tõrjuda lihtsate vahenditega: istud sadulasse ja tsiklit enam ei näegi. Kohe ülinapi tuulesuunaja taga on väga ülevaatlik LCD spidomeeter, mis kuvab lisaks pööretele ja kiirusele erinevaid tehnilisi andmeid nagu besniinikulu, sõiduulatus, välistemperatuur jms.

Disainihuvilised saavad kuvasid oma parema äranägemise järele sättida. Paari nupulevajutusega on võimalik valida erinevate sõidurežiimide vahel: vihm, maantee, tempokas sõit ning kasutaja enda valik. Sealt saab soovi korral välja lülitada ka veojõu kontrolli ja ABS-i.

JA SIIT TULEB KAHURIKUUL!

Kui ma peaksin kirjeldama, milline on tunne Triumph Street Triple R 2018 sadulas sõita, siis vast lähim analoog oleks parun Münchhauseni kahurikuul.

Rattast näed sa sisuliselt vaid lenksu ja spidomeetrit. See on kiire kahurikuul, reageerib gaasile äkki ja jõuliselt ning tõsiseltvõetavat jõudu tunnetad kohe pöörete alumises otsas.

Keerad gaasi ja see lendab. Kui ägedamalt keerad siis proovib “nokka tõsta”. Õnneks veojõu kontoll silub selle, nagu ka paljud juhi eksimused.

Korra keerasin liiga ägedalt gaasi peale ja jõudsin juba mõelda “Kurat, nüüd see juhtub!” aga koheselt võttis veojõu kontroll üle, ja ainuke mida ma tajusin oli väike nõksatus tagarattas. Niisiis võimaldab tark ratas suhteliselt kartmatult väiksemaid vigu teha.

This slideshow requires JavaScript.

TÕHUS REASKOLMENE

Ma sõitsin selle ratta sadulas maha 422 km (keskmine bensiinikulu 5,9L/100km), mis jagunes linna, maantee, kruusatee ja 20 km Tallin-Tartu maantee vahel. Ajaliselt sai maanteed ja kruusa umbes ⅔ ülejäänu linnas.

Sõit oli enamjaolt tempokas ja pigem agressiivne. Kõikides nendes keskkondades tundis end väike, kerge reaskolmene suurepäraselt. Ainus pisut ebameeldiv sõidulõik oli Tallinn-Tartu maantee 20 kilomeeter.

Sõidukiirused varieerusid vastavalt keskkonnale, liiklusoludele ja liiklusmärkidele. Kuni 110 km/h on Street Triple R’iga üsna mõnus sõita, sealt edasi tahab tuul kiivrit peast ära võtta.

160 km/h on juba pisut hirmus (teoreetiliselt) aga selle kiiruse juures on peaks olema selgelt aru saada, kuivõrd hästi on ehitatud erinevad tuult suunavad elemendid.

Näiteks ratta külgedel olevad väikesed plastist kolmnurgad ja paagikumerus hoiavad tuule sinu jalgadest eemal, esiklaasi asemel olev tuulesuunaja suunab õhuvoolu just parasjagu niipalju üles, et tuul ei ürita sõitjat sadulast minema pühkida.

Kiivri säilitamiseks peas peaks soetama lisaks mõne aftermarketi tuulesuunaja või siis sõitma liiklusseaduses kehtestatud kiirustega.

Pigem jäigapoolne vedrustus on Eesti väiksematel maanteedel pisut häiriv, sest sadulas olijal võimaldatakse kokku lugeda kõik teekonarused. Vähegi siledama tee puhul, kus järsemad jõnksud teel puuduvad, käitub Street Triple R aga eeskujulikult.

ÄGE KRUUSATEE

Üks koht, kus see ratas mind tõeliselt üllatas, oli kruusatee. Sattusin kruusale juhuslikult aga kuna seljataha oli jäänud juba 10 kilomeetrit asfalteeritud maanteed ja valikus oli kas tagasi pöörata või edasi sõita, siis polnud otsust langetada keeruline – edasi Kentuki poisid!

Ilmselt tänu madalale kaalule liigub Street Triple R kruusal väga kindlalt ja etteaimatavalt. Ainuke, mis selle kõvale pinnasele projekteeritud esrehvile ei sobi, on liivasegune kruusapind.

Ma oleks valmis iga kell selle rattaga “kruusa uhama”. Võimalik, et eelistaksin seda kruusateel isegi Triumph Tiger 800-le.

Juhitavus on kruusal ideaalilähedane, vägagi neutraalne, aga samas sportlik. Ratas läheb kergelt ja sundimiseta kurvi sisse ning tuleb sealt ka niisama lihstalt välja. Väga loomulikult. Samas ei ürita see ise kurvi sukelduda nii nagu mõne sportlikuma rattaga juhtub.

Koht, kuhu oleks tahtnud selle tsikli veel viia, on kardirada: olen kindel, et seal tunneks see end tõeliselt koduselt.

Pidurid on ägedad, reageerivad sisuliselt vaid kergele puudutusele ja naelutavad ratta ülilihtsalt tee pinnale. ABS on soovi korral välja lülitatav, aga ma ei näinud enda jaoks olukorda, kus seda võimalust pidanuks kasutama.

Minu kogetu põhjal on Triumph Street Triple R näol tegemist ühe ülimalt ägeda, olemuselt universaalse nakediga, mis saab hakkama ühtviisi hästi peaaegu igal pool.

Ainuke kus selle rattaga pikalt viibida ei taha on pikad sirged maanteed. Tuleneb see kõik ilmselt mootorratta kergest kaalust ja võimsast mootorist ning ühtlasest momendikõverast. Mootor veab alates 2500 pöördest kuni lõpuni välja ühtlase jõuga. Street Triple R sobib ühtviisi hästi nii algajale, kui ka vilunud sõitjale.

MEELDIS

Pidurid
Mootor
Juhitavus
LCD spidometter/tahhometer/monitor
Väike pöörderaadius

EI MEELDINUD

Vedrustus (Eesti maanteedel tahaks pisut pehmemat vedrustust)
Disain
Sadul (maksimum 40 minutit kannatab puhkamata sõita)
Agressiivne sõiduasend (korrigeeritav kõrgema lenksuga)

KAS OSTA VÕI MITTE?

Osta, igal juhul ja täna! Lase kohe poes paberisse keerata ning võta kaasa. Sellest saab mootorratas, millega sa hakkad võrdlema kõiki oma tulevasi tsikleid.

Aga teisalt: ära osta, see ratas sunnib sind liikluses pätti mängima ja võtma ebaotstarbekaid riske (nagu tsiklisõidus oleks üldse midagi ostarbekat) ning varem või hiljem jääd lubadest ilma. Samas, jala käimine on ka vahelduseks tervislik.

Triumph mootorrataste müük Eesti: Motodepoo
Triumph Motorcycles Street Triple R 2018 ametlik lehekülg

Pildid: Olavi “Mac” Tõnisson

Jaga

AVALDA ARVAMUST!