Jalgrattasõidu ABC: kuidas panna laps jalgrattasõidust vaimustuma?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Jalgratas on pisikese inimese esimene liikumisvahend, mis kingib talle suurema vabaduse. Jalgrattaga sõitma võib õppida igal ajal ja igas vanuses, kõige lihtsamalt omandatakse pedaalimise oskus väikelapseeas. Kuidas õpetada last rattaga sõitma? Kas last on võimalik sõitma õpetada ka siis, kui lapsevanemana velotamise kogemus puudub? Siinkohal väike ülevaade, millest alustada, et laps sadulasse saada.

Jalgrattasõitu võib mudilasele hakata õpetama juba teisest eluaastast alates. Kaheaastase lapse üldmotoorsed oskused on piisavalt täiustunud, et ta suudaks neid omavahel kombineerima hakata ning tulla toime keerulisemate motoorsete ülesannetega. Arenevad koordinatsioon ja tasakaal.

Tihti on lapse esimene ratas kolmerattaline. Üleminek kaherattalisele võib olla keeruline. Järgnevalt räägime samm-sammult lahti teekonna sõiduoskuse omandamisel kaherattalise jalgrattaga.

Laps rattaga

TUNNE KODUÜMBRUST Enne väikelapse sadulasse aitamist tehke koos jalutuskäik paikadesse, kus ta üksinda jalgrattaga sõita võib ning pange piirid maha. Väikesel inimesel on vaja konkreetseid reegleid, et end turvaliselt tunda. Ka lapsevanema jaoks on asi lihtsam, kui ta teab, kus pisike jalgrattur on.

Loomulikult ei lase keegi oma mudilasi üksinda jalgrattaga õuealalt välja, pikemaid retki tehakse alati täiskasvanuga koos. Isegi siis, kui seltskonnas on laps, kel olemas jalgrattajuhiluba, ei tohiks väikelapsi tänavatele seiklema lubada.

Kui midagi juhtub, ei vastuta selle eest suurem juhtimisõigusega laps vaid lapsevanem, kes lubas tite seiklema. Autojuhtidel on raske märgata täiskasvanudki jalgratturit, mudilastest rääkimata. Kodust eemal võib pisike inimene kergelt kaotada orientatsiooni ja eksida. Seega, enne sadulasse istumist tuleb rääkida liiklusturvalisusest.

Kõige rohkem juhtub lastega õnnetusi ülekäigurajal. Statistika näitab ka, et need õnnetused juhtuvad enamasti kodu lähedal, kevadest sügiseni. Käi lapsega, kel on luba rattaga tänaval liigelda, läbi kõige turvalisem trajektoor koolini, poeni, sõprade juurde. Harjutage üheskoos ülekäiguraja ületamist.

Väikese ratturi jaoks on kõige turvalisem sõidurada kõnnitee. Õpeta pisikesele inimesele, kuidas sõita nii, et ta ei segaks jalakäijaid. Jalgratturi – olgu ta või nööbisuurune – vastutusel on jalakäijatest turvaline möödumine. Räägi lihtsalt ja arusaadavalt, millised ohud varitsevad jalakäijate teelt mahakeeramisel ja ülekäiguradadel. Ja liikle lapsega koos, alati!

MÄRKA KAASLIIKLEJAID Jalgrattasõit laob vundamendi hilisemale kultuursele liiklejale. Räägi lapsele, kus ja kuidas sõita – kus lookleb kergliiklustee, kus kõnnitee, kuidas jalakäijatega arvestada jm.

Vanemale lapsele saab juba rohkemat selgitada. Millised liiklusmärgid jäävad teele ja mida need tähendavad? Miks vaadata ülekäigurajal mitu korda mõlemale poole, enne kui teed ületada? Kuidas jälgida kurve ja olla valmis, et nurga tagant võib keegi ootamatult teele astuda? Kuidas viisakalt käituda ning mure korral abi küsida?

Harjuta lapsele sisse teadmine, et linnatänaval tuleb kasuks ühtlases tempos aeglasem sõitmine, siis jõuab märgata ümbritsevat ja sellega arvestada.

Laps jalgratas

RIIETUS Räägi lapsele riietumise põhireeglitest. Hea, kui sõiduoskuse harjutamise faasis on lapse käed ja jalad kaetud – ka suvel võiks kanda õhukesi pikki pükse ja väikest jakikest. Õpeta laps mitte pelgama tuult, külma ja vihma vaid ilmastikule sobivalt riietuma.

Parimad jalanõud jalgrattasõiduks on õhukese tallaga nahast või kergest tekstiilist, õhku läbilaskvad tennised. Sandaali puhul võib lahtine varbaosa takerduda pedaali külge; kummik on kohmakas; paksu tallaga tossu puhul kaob pedaalitunnetus.

Otse loomulikult saab nende jalanõudega pedaalida; ja saab ka päris paljajalu sõita – aga spetsiaalsed jalgrattasõidu jalanõud loovad põnevust, olles osa velotamise rituaalist ja reeglitest.

KIIVER PÄHE Mis ilm ka väljas poleks, mis riietus ka seljas on, kiiver on alati peas! Enne sadulasse istumist pannakse pähe kaitsekiiver. Näita lapsele, kuidas seda kinnitada. Timmige koos kiivri rihmad õigesse pikkusesse. Kui kiiver tundub ebamugav, on hea nipp anda lapsele eeskuju – kanna ise ka rattaga sõites kiivrit, lapsed on vahvad matkijad!

! Kiivri valikul on kuldreegel: kallim on parem. Osta tasub ainult sertifikaadiga, tuntud tootja kiiver. Kindlasti ei ole mõistlik osta kellegi vana kiivrit. Kõige õigem on lapsega koos poodi minna, kohapeal kiivreid proovida ning lasta tal endal otsustada värvi ja välimuse üle. Ka see on osa rattasõidu motivatsioonist.

! Rattakiiver on lapse isiklik asi, mida hoida. Kiivrit ei jäeta kunagi vedelema vaid riputatakse õues ratta lenksu (ratas on päikese eest varjulises kohas) ning sõidu lõppedes tõstetakse tuppa, päikese ja niiskuse eest varjule. UV-kiirgus muudab kiivri katte kiiresti rabedaks ja pleegitab. Vihm ja lumi rikuvad kiivri sisu. Räägi lapsele, kui tähtis on oma asjade eest hoolt kanda.

! Kõlab kurvastavalt, aga on tõsi: kiiver on ühekordseks kasutamiseks. Pärast tõsisemat kukkumist tekivad kiivri koorikusse mikropraod või mõrad ja kaitsev penoplastikiht muljutakse kokku. Kiivrit ei saa parandada. Kiiver on oma töö teinud ja last kaitsnud ning tuleb nüüd tänulikult maha kanda; ja osta uus.

laste jalgrattad

RATAS SÕIDUKORDA Enne veel, kui sõiduga alustada saab, peab mudilasele kätte näitama ratta korrasoleku hindamise põhinipid. Ka kõige pisema inimese jalgratas ei ole mänguasi vaid sõiduvahend ja see peab olema korras.

Täiskasvanu vastutusele jääb jalgratta korraline hooldus, mudilane õpib kontrollima, kas rehvides on õhku, ratas on puhas, sadul ja lenks otse ja õigel kõrgusel ning ükski asi ei kolise ega loksu. Kõige viimase asjana kontrollitakse üle tuled ja viled – kas rattakell ikka teeb kena ja kuuldavat häält?

ÕIGE ISTEASEND Eeldusel, et laps sõidab oma kasvule vastava raamisuurusega rattaga, saab üle vaadata ka õige isteasendi.

Sadul peab olema maapinnaga paralleelne. Selle kõrgus on õige, kui lapse jalakand ulatub all oleva pedaalini. Pedaali allasendis peaks jalg olema põlvest õige pisut kõverdatud. Liiga madal või liiga kõrge sadul tekitab kehapingeid ja vähendab pedaalidele langevat jalgade jõudu.

Juhtraud võiks olla sadulaga samal kõrgusel, nii, et sõiduasendis oleks lapse pea ja kael pingevabad. Käed on küünarnukist kergelt painutatud. Lapse kehahoiak on sõidu ajal pigem püstine, põlved on kergelt painutatud ja suunatud raamiga paralleelselt ette. Käed hoiavad juhtrauast kergelt. Kogu liikumine on mugav ja vaba.

Sobiva ratta valimiseks leiab nõuandeid siit.  Õige pedaalimistehnika kohta saab lugeda meie varasemast loost.

Laps jooksuratas

ABIRATASTEST ON ABI? Allpool lisatud videos öeldakse, et abirattad pigem segavad sõidu õppimist. Siiski soovitab osa instruktoreid vajadusel abirataste kasutamist kaaluda, seda eriti siis, kui laps on kolmerattalisega saanud esimese sõidukogemuse. Kui seni on sõiduvahendiks olnud jooksuratas, on vajalik tasakaal olemas ja abirattaid tarvis ei lähegi.

Seega, kui esimene ratas oli kolmerattaline, on aeg üks ratas vähemaks võtta. Kaherattalisele võib esialgu kinnitada abirattad ja need maast veidi ülespoole tõsta – see annab võimaluse tunnetada tasakaalu vaid kahel rattal ning kui see kaob, on abi kohe käepärast. Ka tuleb eduelamus, sest tasakaalu kaotusele ei järgne kukkumist. Abirataste kõrgust võib korduvalt reguleerida, levinud nipina jäetakse üks madalamale, teine tõstetakse pisut kõrgemale

SAMMHAAVAL SÕITMA Harjutage eraldi tasakaalu hoidmist, väntamist ja ratta juhtimist. Tasakaalu hoidmise õppimisel on abiks nn. jooksuratas. Kui tasakaal käes, saab hakata pedaalide väntamist harjutama. See on lõbus, sest seda tuleb teha kahekesi – väiksem väntab, suurem juhib ratast. Üldiselt käib see õppimine kiiresti, nii, et juba paari päevaga peaks kõik kolm asja kenasti käpas olema.

! Lapsevanemal või juhendajal on siinkohal ülioluline roll – julgustada ja veelkord julgustada harjutama, ebaõnnestuma, kukkudes püksipõlvi puhtaks lööma ja uuesti sadulasse tõusma – eesmärk on muuta jalgrattasõit tegevuseks, mis tuleb justkui iseenesest, millele ei pea kogu aeg mõtlema. Laps tahab rõõmu tunda!

Varuge kannatlikku ja rõõmsat meelt ja õppige koos! Väikese inimese edusammud teevad igal juhul rõõmsaks! Teil seisab ees palju toredaid ühiseid hetki sadulas!

JALGRATTASÕIDU VALEM Kaheaastane ei saa järgnevast jutust suurt midagi aru, aga kuuesele juba võib selgitada, kuidas asjad tegelikult toimivad. Jalgrattasõit pole midagi muud, kui füüsikareeglite omandamine ja rõõm loodusseadustest.

Jalgrattasõidu valem on lihtne: inertsjõud + güroskoopiline jõud + gravitatsiooni mõju + tsentrifugaaljõud = kehakalle ja käepidemetele surumise jõud. Ehk eesti keeles: selleks, et mitte ümber kukkuda, tuleb jalgratast otse hoida ja vändata piisavalt kiiresti. Vändata saab kiiresti ja liigset jõudu rakendamata, kui isteasend on õige ja ratas sobiva suurusega.

Laps õpib rattaga sõitma

Esimene iseseisev sõit jalgrattaga. Isa jookseb tütre sabas

MIS KORD ÕPITUD, SEE EI UNUNE Kahel kitsukesel rattal tasakaalu hoidmine üle künka sõitmisel, tuules või kurvis, polegi nii lihtne ülesanne. Kaasaegsed rattad on tänu uudsetele materjalidele ja lihvitud inseneritööle sõitjasõbralikumad, aga jätkuvalt keerulised, et korralikult sadulas püsida.

Jalgrattasõit on kõrgem, mitmest väiksemast osast koosnev motoorne oskus. Jalgrattasõidul läheb vaja head tasakaalu hoidmise oskust, silm-jalg ja silm-käsi koordinatsiooni ning parema ja vasaku kehapoole koordinatsiooni.

Nende oskuste pideval harjutamisel areneb ajus välja n-ö “jalgrattasõidu programm”. Jalgrattasõit on oskus, mida laps kunagi ei unusta kui ta on selle selgeks saanud. Jalgrattasõit on mõnus ka kehale, sest aitab tugevdada kehatüve- ja jalalihaseid, südame-ja veresoonkonda ning paitab oma mitmekesisuses meeli. Anna endale ja oma lapsele võimalus, saada osa suurepärasemast liikumisviisist!

Tekst: Ylle Rajasaar, meedia: Pixabay, Ylle Rajasaar

Rattasõidu ABC: Millist jalgratast valida? Väike jalgrattasõnastik

Jaga

2 kommentaari

  1. Teemapüstitus on ju tänuväärt ja kahtlemata vajalik, sest ega vist sel teemal eestikeeli palju kirjutatud pole, aga siiski tahaks natuke kritiseerida.

    Esiteks jäi väga silma kriipima lõik riietusest – kas kirjapandu ei tundu ka autorile koolieelikute kontekstis natuke liialdus? Rääkida pedaalitunnetuse kadumisest väikelaste puhul? Mulle tekkis hetkeks tunne, et olen sattunud noorte sportjalgratturite lapsevanematele mõeldud juhendmaterjali lugema.

    Sellised väited töötavad laste puhul ju samamoodi nagu täiskasvanute puhul, kui keegi hakkab rääkima, et ilma “pampersita” rattapüksita ei saa ju üldse rattaga sõita. Tekitatakse mingit arusaama, et rattasõit on hirm keeruline ja nõuab erivarustust ja tunnet, et “mis nüüd siis mina siin oma teksadega vana ratta selga üldse istun…” Rattasõit peab olema komplikatsioonivaba kuvandiga. Erivarustus jäägu harrastussportlaste pärusmaaks.

    Järgmiseks – lapsele ratta valimisest on artiklis vaid viide teisele artiklile, kus räägitakse, et “las pood müüb teile ratta, 100 euro eest saab küll”. Ei, ei ole nii. Need 100-eurosed lasterattad ei ole jalgrattad vaid kõige ehedamad jalgratta-taolised-tooted, välismaises keeles tuntud ka kui BSO – Bicycle Shaped Object. Valdav enamus on neist lapse jaoks lubamatult rasked – 8-10kg 12″ lasteratta kaaluks?! Lapsele, kes ise kaalub napp 15kg? Valdav enamus neist ei ole ka läbimõeldud geomeetriaga, sest olgem ausad – ka korralikud rattabrändid teevad tihti lasterattaid põhimõttega, et “paneme kaks ratast, pedaalid ja värvime siniseks/roosaks ning kleebime Spiderman’i/Barbie peale ja käib küll”.

    Korralikke lasterattaid on turul tikutulega otsida, eriti 3-4 aastastele lastele sobivas suuruses. Need vähesed, mis saada on, ei maksa aga paraku 100€ vaid pigem 300€ ning seetõttu enamik lapsevanemaid ilmselt ei kaalugi sellise investeeringu tegemist. Samas on aga vahe laiatarberattaga nagu öö ja päev – ratas kaalub 5-6kg mitte 8-10kg, on kerge käiguga (kõrvalt vaadates tundub enamik odavaid lasterattaid laste jaoks puhas piinapink olevat), omavad kahte käsipidurit – jalgpidur ei ole hea pidur õppivale lapsele ning on otsast lõpuni disainitud lapsi arvestades. Näiteks kuuleb tihti, et kuigi lapse rattal on käsipidur, ei jaksa laps seda vajutada või on link nii kaugel, et lapse väikesed sõrmed ei ulatugi selleni. Põhjuseks jälle see, et taga on aetud odavust, mitte töötavat pidurit ning üritatakse võimalikult suures osas ära kasutada olemasolevaid täiskasvanute rataste jaoks disainitud detaile ja need võetakse ka need odavamad, mitte tippmudelid.

    Pikemat ingliskeelset juttu sellest, et kuidas valida lapsele ratast ja miks säästurattad ei ole hea valik, võib lugeda väga heast lasterataste võrdlusportaalist Two Wheeling Tots: http://www.twowheelingtots.com/what-to-look-for-when-purchasing-a-childs-pedal-bike/

    Pärast kõike seda jõudsime lõpuks rattasõidu õppeni. Alustatakse kohe sellest, et abirattad on abiks – no ei ole, pigem nad ikkagi takistavad. Eriti irooniliseks teeb selle väite ja järgneva lõigu muidugi see, et artikli lõpus lingitud videos räägitakse risti vastupidist juttu, et abirattad õpetavad lapsele halvad harjumused, mis tuleb nende eemaldamisel ümber õppida. See video on muide super hea, rattaõpetuse osa kirjutamisel oleks tasunud videost eeskuju võtta.

    Pigem tuleks lapsele hiljemalt kahe-aastaselt anda kätte jooksuratas, millega saadakse tasakaal ja ratta juhtimine selgeks ning siis otse hüpata pedaaliratta selga. Kui jooksuratta sõit on käpas korralikult, siis ei lähe kaua aega, kui laps pedaalimise nipi selgeks saab ja täpina silmapiirile kaob oma uue leitud vabadusega. Tehtud-nähtud-kogetud – kaks suve jooksuratta seljas olnud poisil kulus nelja-aastaselt rattasõidu selgeks saamiseks ilma abiratasteta ca kaks nädalat õhtuseid harjutamisi. Järgmise pudina paneme kolmeselt pedaaliratta selga ja vaatame, mis juhtub. NB! Selle eelduseks on normaalne ratas, mitte 10kg mänguasi.

    Nii et jah – midagi nagu on, aga võiks paremini. 🙂

    • Tänan pika kommentaari eest. Vastasin juba ka FB-s. Jutt on kolmerattaliselt kaherattalisele üleminekul – sel juhul soovitavad spetsialistid kasutada abirattaid. “Pedaalitunnetus” on oluline, just sellesama õige päkaasendi puhul. Odavat ratast me kellelegi ei soovitanud.

      Ja see, miks asi on “tagurpidi” – ehk siis alustame jalutuskäigust ja liikluse õppimisest? Nii see käib. Me kasvatame kultuurset liiklejat; iseendas iga päev ja iseenda eeskujuga iga päev. Kui reeglid on paigas ja tee selge, kus sõita võib, võib hakata tasakaalu harjutama.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.