Esmaspäev, 4. märts 2024
2020. aastal võitis meie noorim kaasautor (15) Tui Tuul Sikk Sten Roosi muinasjutuvõistlusel Lastekirjanduse keskuse eriauhinna. Tegime loost ingliskeelse lühikokkuvõtte ja andsime eri AI joonistusprogrammidele ülesandeks see illustreerida. Tulemus on huvitav, lumemasendust peletab selline ajaviide päris kenasti.

Otsisime välja tasuta tehisintellekti programmijupid ja vältisime selliseid, kus küsiti kasutaja andmeid. Tegime oma eksperimenti sülearvutis, et AI loodud pilte lähemalt vaadata.

Peab tõdema, et liiga hästi ükski programm etteantud ülesandega hakkama ei saanud. Samas, nad proovisid – ilmselt nii mõnigi kahejalgne viskaks pintsli nuttes käest kui tal kästaks joonistada maailma, kus muinasjutte enam ei ole.

Kasutasime programme Craiyon, Nightcafe, Pixray ja Dream by Wombo. Lemmikuks kujuneski viimatimainitu, mida on lihtne kasutada ja kus tasuta tulemused ei ole limiteeritud ning valida on kümnete eri stiilide vahel – võta päevauni või fantaasia- või veemaailm, laadi üles mõni sulle meeldiva stiiliga pilt, Wombo on abiks!

Kindel on, et AI ei võta veel niipea joonistamist ja kunsti tegemist inimeselt üle, aga mõtete kogumiseks ning ideedekorjeks on see päris mõnus töövahend. Edasi liikumise suuna ja kiiruse määrab esialgu (veel) inimene ja tema fantaasia. Põnev!

This slideshow requires JavaScript.

Kui muinasjutud ära kadusid

Ühel päeval ei olnud maailmas enam ühtegi muinasjuttu. Hommikul ärkasid inimesed üles nagu tavaliselt ja vähemalt esialgu ei pannud nad midagi tähele. Istusid ninapidi ekraanides, skrollisid Facebooki ja Instagrami. Pildid olid igavad ja postitati ainult poliitikast ja probleemidest. Seega ei midagi erilist. Elu nagu ikka.

Oma kodus ärkas ka 9-aastane Jaan. Sirutas, ringutas, viskas teki pealt, tõmbas püksid jalga ja jalutas elutuppa. Lülitas teleka sisse, nagu ikka nädalavahetustel. Kõik teised veel magasid, ainult Jaani õde Ella oli ärkvel, aga ta oli oma toas. Jaan sai valida, mida tahtis.

Ainult et… midagi oli valesti. Telekas läks käima, aga lastekanali pealt paistis ainult ühtlane hall pilt. Jaan proovis uuesti, aga ei midagi. Jaan vajutas ETV-d. Seal luges diktor tülpinud häälega päevauudiseid. Jaan vajutas uuesti multikatele. Ei midagi. Tühjus. Telekas oli rikkis!

Jaan lontsis pettunult kööki ja tõmbas külmkapi ukse lahti. Midagi peab sööma, kuni vanemad ärkavad. Vahepeal oli Ella alla tulnud ja proovis telekat käima panna. Ella tahtis vaadata lastesaateid.

Lastesaadete asemel luges seal üks õpetaja moodi naine matemaatikaõpikut ette. Ella silmad läksid imestusest suureks: “Kus mu lastesaated on?” Jaan läks Ella juurde ja ütles vanema venna teadja häälega: “Ära näpi midagi, see on katki. Ütleme vanematele, et meie ei tea midagi.”

Kell oli saanud kümme. Jaanil oli natuke igav. Ta läks raamaturiiuli juurde ja võttis sealt “Sirli, Siim ja saladused”.

Jaan teadis hästi, kus see raamat on, sest ta luges seda alati kui oli igav või tuju paha. Aga raamatu selg ja kaaned olid täiesti lagedad. Ja lehed sees olid tühjad. See ei olnudki raamat vaid märkmik! Ainult sama värvi nagu Jaani lemmikraamat. Märkmikke oli palju, terve riiulitäis: seal, kus enne olid seisnud muinasjuturaamatud, olid nüüd märkmikud.

Imelik. Vanemad ei olnud midagi öelnud, et nad on kodus kontorit pidama hakanud. Nüüd otsustas Jaan, et vanemad tuleb üles äratada. Ta läks magamistoa uksele ja kõõlus seal: “Kas te magate? Halloo, magate või? Kuhu te meie muinasjuturaamatud olete pannud? Ja telekas on ka katki.”

Kui ema ja isa lõpuks ärkasid, olid nad natuke pahased, et isegi puhkepäeva hommikul magada ei lasta. Istusid hallide nägudega laua taga, jõid kohvi ja skrollisid telefonis uudiseid. Isa klõpsis telekanuppe, aga ei saanud midagi aru: uudised ju tulid. Aga siis ütles ema, et imelik, täna polegi kinos ühtegi ilusat filmi. Ainult dokumentaalid. “Oleks tahtnud koos kinno minna.”

Ella tegi ettepaneku minna rongiga vanaemale külla. Vanaema elas linnast väljas metsatukas, suure aiaga väikeses majas. Tal olid kass ja koer ja palju aega ja kommi. Vanaema töötas aias ja tegi käsitööd. Talle meeldis jutustada ja jutte kuulata. Sõbrannadega helistasid nad koguaeg oma naljakate vanaaegsete nuputelefonidega. Lastel oli mamma juures alati huvitav.

Rongijaama jalutades tundus kõik natuke teistmoodi kui tavaliselt. Inimesed olid kuidagi rõõmutud. Kõndisid, kõrvaklapid peas, ninapidi telefonis ja lugesid uudiseid. Keegi ei tundunud kuigi õnnelik. Poeaknad olid hallid ja autod porised. Isegi puud tundusid tujutud.

Ainult vanaema rõõmustas külaliste üle väga, kallistas kõiki kõvasti: “Teeme nii, et täna on meil küünlavalguse õhtu ja igaüks jutustab teistele mingi toreda loo.” “Aga mul ei ole ühtegi lugu,” ütles isa. “Ma pean guugeldama.” Vanaema teatas, et ainus koogel on täna koogel-moogel, kui keegi tahab, siis naabri kana munad on sahvris. Jaan ja Ella itsitasid, et vanaema teeb vanematele ekraanivaba päeva.

Õhtusöögilauas ütles vanaema, et kuna on eriline päev, jutustab ta oma kõige lemmikuma muinasjutu. “Mis on muinasjutt?” küsisid isa ja ema. “Kas te siis ei mäleta? Muinasjutt on väga põnev lugu, mida on sadu aastaid edasi räägitud, kus on lohed ja kangelased ja nõiad ja päkapikud ja printsid ja printsessid ning mis alati lõpeb hästi. Muinasjutud on meie lootuste ja unistuste toit,” ütles vanaema ja küsis siis vaikselt: “Mis on teiega küll juhtunud, kallikesed? Te olete ekraanides elades unustanud päris maailma.”

“Vanaema, vanaema, mulle meeldivad muinasjutud, räägi juba,” hüüdis Ella kannatamatult. Vanaema jutustas loo seitsmest pöialpoisist, kurjast võõrasemast ja lumivalge naha ja süsimustade juustega kuningatütrest. Ja siis jutustas ta tüdrukust, kellel oli punane müts ja kes oma vanaema hundi käest ära päästis. Kõik kuulasid vaimustunult, isale ja emale hakkasid meenuma lapsepõlve muinaslood.

Isa rääkis vahvast rätsepast, kes kärbseid tappis ja ema tahtis olla nagu Tuhkatriinu ning abielluda rikka printsiga. Selle peale jäi isa vaikseks.

Mamma juurest lahkudes lubas Jaan, et teeb koolis kohe lugude jutustamise päeva. Ella aga tahtis lasteaia jõuluetenduses Lumivalgekest mängida. Isa ja ema tulid mõttele, et muinasjutte võiks jutustada iga nädal. Ja võiks isegi võistlusi korraldada. Koduteel särasid jõulutuled nagu vendade Grimmide muinasjuttudes kõige imelisemal moel ning Ella lootis, et kohe ratsutab kohale prints ja viib tema oma lossi.

Jaan võttis koju jõudes esimese asjana riiulist märkmiku, mis enne oli olnud tema lemmikraamat ja hakkas sinna üles kirjutama kõiki kuuldud lugusid. Iga päev tuli lugusid juurde ja neid sai õhtuti teistele ette lugeda. Jaani ja Ella lemmik oli Jaani sõbra Oti räägitud muinasjutt Rapuntslist, kes oma pikka patsi köiena kasutades vangitornist põgenes.

Jaan ei olnud ainuke, kes muinasjutte kirjutas. Talv läbi toimusid jutuõhtud ja võistlused ja kõik ilusa lõpuga lood koguti kokku. Kevadeks olid kõik muinasjutud meelde tulnud ja kirja pandud, ja trükikodades hakati uusi muinasjuturaamatuid trükkima. Inimesed said üksteisega kokku, ajasid juttu ja muutusid rõõmsamaks.

Raamatupoodides olid järjekorrad ning raamatukogud olid inimesi täis, sest kõik tahtsid lugeda. Mobiiltelefoni kasutati rohkem rääkimiseks ja moodi tulid nuppudega telefonid.

Kevadel läksid kõik lootusrikkalt õue, sest seal oli palju helisid, värve, lõhnu ja loomi ja liblikaid ja lilli. Kõigest sellest sai kirjutada, joonistada ja isegi luuletada. Ja kui nende pliiatsid veel nüriks pole läinud, kirjutavad nad uusi muinasjutte agaralt siiamaani.

This slideshow requires JavaScript.

blank

Tuul on kõige noorem acceleristade seas. Esialgu ei ole tal veel jalgratturi lubasidki, aga sõita oskab ta rattaga hästi. Lisaks leludele, ratastele, kärudele, on Tuul äge autosid hindama. Ta on suurepärane jutustaja, mistõttu tema lood on põnevad lugeda. Tütarlapse vaatenurk kõigele, millega saab sõita- siin see on!

KOMMENTEERI SIIN