Neljapäev, 28. märts 2024
Erik-Herald Valter tegi proovisõitu viienda generatsiooni Dodge RAM 1500 kastikaga ja usub, et kui Chuck Norrisel olnuks see masin, ei teaks me temast kui rusikakangelasest suurt midagi.
Loo autor Erik-Herald Valter Dodge RAM kastika roolis

Kui Chuck Norrisel oleks “Walker, Texas Ranger”-i päevadel olnud uus viienda generatsiooni Dodge RAM 1500, oleks toimunud märkimisväärne langus Texase osariigis jagatud jalalöökide statistikas, sest Chuck lihtsalt ei oleks tahtnud oma RAMist välja tulla ja kõiksuguste pahalastega tegeleda.

Ja miks peakski – sõidad ringi sisuliselt pilveharjal, kiirendus on ulmehea, aga mitte kunagi närviline, pidurdamine on konkreetne, aga mitte kunagi äkiline. Kõik lihtsalt sujub. Norrisel olnuks sootuks teistsugune maine…

See on suur auto. Nii suur

Aga nii nagu vana hea Chuck pidi siiski jala vahepeal sirgu ajama ja oma teksade venivuspiire kompima, pean ka mina end kokku võtma ning üritama sõnadesse panna oma mõtted koos viibitud päevadest kõige uuema Dodge RAM-iga, mida üks lihtsurelik endale täna soetada võib.

Üritan seejuures mitte liiga palju keskenduda sellele, mis on nagunii ilmselge – tegu on suure autoga. Just nii suurega, et õigustada 5.7 liitrist HEMI V8 mootorit koos eTorque Mild Hybrid süsteemiga, mis kombos paneb välja 295 kW ehk pea 400 hobujõudu ning 550 Nm pöördemomenti.

See jõuallikas liigutab kerge vaevaga edasi 5,9 meetrit (peaaegu kuus meetrit!) pikka, 2 meetrit laia ja napilt 2 meetrit kõrget kastiautot. Kõrgus muidugi sõltub sellest, mis astmele meeldivat pehmust andva õhkvedrustuse sätid.

Kõrgusevalikuid on koguni viis. Kaks neist on maastiku jaoks, kõrgem kui keskmine (Offroad 1) ja kõrgeim (Offroad 2).

Mõlemal on peal oma kiiruspiirangud, kõige kõrgemas astmes saab autoga sõita kuni 30 km/h, ja natuke madalamas maastikuseades kuni 70 km/h. Üle selle laseb RAM end juba kindlalt keskmisse kõrgusasendisse, igapäevasõitude optimumi. 

Samas on valikus ka kaks madalamat aerodünaamilisemat asendit, mis pakuvad eeliseid pikematel maanteesõitudel, hoides auto maale lähemal ja kiiremates kurvides rohkem kontrolli all.

Samuti lubab madalam asend hästi natuke lisaökonoomsust. Praktilise lisavariandina saab näiteks ehituspoest tulles puldil vajutada nuppu, mille tagajärjel auto end kõige madalamasse asendisse laseb, et tagada mugav ligipääs kasti asjade laadimiseks.

This slideshow requires JavaScript.

Hooga kurvi minnes tunned… kurvi

Suurele maasturile kohaselt on kurvid RAM-il natuke murekohad, sest autol, millele on lubatud täismassiks napilt alla 3,5 tonni, peab vedrustus olema võimaline ka seda raskust vastu võtma.

Tulemuseks on, et hooga kurvi minnes kere paratamatult kaldub kurvi välissuuna poole. Sellest on vabanenud paljud rohkem linnateedele suunatud luksmaasturid minnes sportlikuma ja jäigema vedruse teed.

Dodge RAM on aga sõltumata oma masinate tõusujoones liikuvast luksuslikkusest läänemaailma turunduses end ikka kujutanud sellise tõsise tööinimese autona, sinikrae töövahendina, farmeri põlluautona – kogu Ameerika töölisklassi tugeva selgroona, seega sportvedrustus kõlaks jumalateotusena.

Seetõttu ei heidagi ma RAMile pehmet vedrustust ette, küll aga oleksin tahtnud kurvis saada istmete küljepatjadelt lisatuge, paraku neid seal mind kinni püüdmas ei olnud.

Milleks meile see üüratu infolust?

Üks asi, mida kurvis olles kindlasti teha ei tasu, on üritada keskkonsoolis oleva 12-tollise infolustiekraani peal midagi korda saata.

Aina suuremad ekraanid on populaarne suund autode interjööride kohustuslike kujunduselementide hulgas, aga väga raske on seda õigustada, ja see on arvatavasti mu suurim etteheide Dodge RAMile üldse.

Suur ekraan on muidugi väga ilus, ja annab aimu, et tegu on ikkagi väga kaasaegse autoga, aga sellega minu jaoks ka plussid lõpevad.

Kuigi roolilt saab muuta helitugevust ja vahetada raadiokanalit, nipet-näpet veel, on lõviosa funktsioonide sättimiseks vaja suurel ekraanil näpuga tabada õiget menüüd. Siis see avada ja järgmised liigutused teha.

Kusjuures seda lootust ei ole, et küünarnukki saab samal ajal käetoe peal hoida – ei saa! – selle asemel pead suutma (sõidu ajal!) pilgu teelt ekraanile suunata ja tuvastada, mida seal parajasti kuvatakse ning leidma õige alammenüü oma soovide täitmiseks.

Kuna käetoelt üles tõstetud käsi tahab teekumerustega samas rütmis üles-alla liikuda, vajab õige nupu vajutamine keskmisest rohkem pingutust.

Lihtne oleks ju öelda, et ei vingu, sest sõidu ajal kõrvalised tegevused on saatanast. Kui aga sama tegevusahela peab läbi tegema selleks, et näiteks istmesoojenduse või – jahutuse tugevust muuta (enamasti on selleks kusagil nupp, aga mitte RAMis), siis… no ei teki alati momenti, et auto viisakalt tee ääres peatada ja minuteid menüüdes surfata.

Kolmandaks päevaks olen enam-vähem harjunud, ja leppinud olukorraga, et igal ajahetkel ei saa soovitud funktsiooni siblida, aga kuigi kergem kui esimesel korral, ei ole süsteem kindlasti intuitiivne.

Sõitjate mugavusele on mõeldud

Mugavuslisadest rääkides peab reisija heaolule pühendatud tähelepanu küll kiitma. Selle esimene tase on auto põhja alt välja sõitev motoriseeritud astmelaud, mis mõjub ukse avamisel justkui su ees lahti rulluva punase vaibana.

Seda sama astmelauda peab lisaks tunnustama sellegi eest, et see tõepoolest on täpselt seal, kus vaja. Astmelaudu lisatakse sarnastele sõiduvahenditele tihti lihtsalt visuaali või lisavarustuse nimekirja täiendamise eesmärkidel, mistap nendele astumine on võõras ja imelik, sest sama hästi võiks jala lihtsalt kabiini tõsta. 

Järgmine samm mugavuseradadel on istmed, millele pole mitte midagi ette heita, peale küljetugede, mis võiksid olla, et kurvide läbimine oleks veelgi mugavam. 

Istmesoojendus on vaid pool pirukast, ja ega me väga ei kujutakski siinse suusailmaga ette soojenduseta autoistmeid – Dodge RAM pakub lisaks ka roolisoojendust. Ning suvel istmikujahutust. 

Sõiduki seadetest saab määrata hooajaliselt nii istme- kui ka roolisoojenduse aktiveerumise automaatselt koos sõidu alustamisega.

Mugavus ei lõpe esireas, sest täissuuruses sõitjateruumi puhul on tagareisijatele eraldatud üüratu ruum nii kõrguses, laiuses kui sügavuses. Ka jalaruumi on lihtsalt tohutult.

Tagareas istujate peale võib kade olla veel ühel põhjusel – neil on suur panoraamaken laes, mis lisab avarust ja eks ka romantikat, kui s..a suusailma vahele juhtub mõni tähistaevaga öö. 

Natuke üllatavaks võib aga pidada asjaolu, et proovitud kastikal puudus muidu vingest lisavarustusest neljatsooniline kliimaseade – asjaolu, mida üks kaasreisija nimetas naljatlevalt barbaarseks.

Oskab distantsi hoida küll

Nii linnaliikluses kui maanteel tuleb appi kohanduv püsikiirusehoidja, mis hoiab eesoleva autoga valitud distantsi ning pidurdab sellest sõltuvalt kuni seismajäämiseni ning jätkab kui eesliikuja liikvele läheb, sealjuures ületamata määratud kiirust.

Püsikiirusehoidja tõrkus pisut pikematel peatustel, kui rakendus Stop-Start süsteem – eesliikuja pikemal peatumisel ei tahtnud kastikas pärast mootori automaatset väljalülitumist enam ise liikvele minna vaid vajas juhi sekkumist. Lühema stoppamisega sai ummikuabi kenasti hakkama. 

Kokkuvõtteks: puhtavereline ameerika auto!

Dodge RAM 1500 kastika näol on tegu puhtaverelise ameerika autoga, kus au sees on massiivsus, mugavus ja jõud – kõike seda on antud pea mõõdutundetult.

Iseasi, kellel ja milleks seda kõike vaja on? Aga äkki see polegi küsimus, mis väärib küsimist. Dodge RAM on auto, mis eksisteerib väljaspool euroopalikku mõistlikkust ja toob endaga kaasa Ameerika unelma, millest nii palju on räägitud ja millest paljud salamisi ikka unistavad. 

Siiski arvan ma, et 79 000-eurose teede kuninga ostmiseks peab olema kas väga hea põhjus või väga suur armastus seda tüüpi sõidukite vastu, sest igapäevaselt on 3 tonni Ameerika unelma mahutamine euroopalikult ratsionaalsesse mõttemalli ja kohati kitsastele tänavatele päris väsitav väljakutse.

Kes selle aga vastu võtab, ei pea kunagi kurtma ägeduse puudumise või igavuse üle. Kui mitte muud, siis korra-kaks päevas tõstab mõni ratsionaalne eurooplane pöidla püsti, laia naeratuse taga halvastivarjatud kadedus. On jah vinge.

Vaata Dodge RAM kohta siit lähemalt

Meenuta Gerli proovisõidumuljeid

This slideshow requires JavaScript.

Pildid: Erik-Herald Valter

DODGE RAM

78%
78%
Tõeline Ameerika unelm

Auto, milles on sisu ja hinge ja julgust, astuda vastu euroopalikule ratsionaalsusele. Dodge RAM on puhtavereline ameeriklane, mis toidab meie unistusi

  • KUJUSTUS
    9
  • KABIIN
    9
  • INFOLUST
    6
  • ERGONOOMIKA
    7
  • RUUMIKUS
    9
  • SÕIDETAVUS
    9
  • KÜTUSEKULU
    6
  • HIND
    6
  • LUSTIFAKTOR
    9

KOMMENTEERI SIIN