Honda HR-V-st oleme kirjutanud varemgi – Veli käis esinduses prototüübiga tutvumas, Lena Frankfurdis sõitmas ja nüüd pani HR-V Eesti talvistes oludes proovile ka Margus Värton.

Me elame kahetsusväärselt huvitaval ajal. Väärtused kõiguvad, piirid vanguvad, mõistus uinub ja pisike inime peab selle kõige sees kuidagimoodi hakkama saama. Muidugi saab – valikut ju pole.

Ometigi on selleks mingit tugiposti tarvis, ja pole lihtsamat viisi kui see enese pea sees ise ehitada – kivistunud veendumustest näiteks. Pole minagi mingi erand – on minulgi omad kivipostid, millele enese ilmapilti toetada.

Üheks selliseks on olnud kunagi kellegi poolt välja öeldud ning minu poolt rõõmuga omaks võetud lendlause, et maailm oleks kaunim koht, kui BMW ei teeks mootorrattaid ning Honda autosid. Teiseks sarnaseks kivistiseks on olnud minu veendumus, et end SUV-deks ehk linnamaasturiteks nimetavad mõnevõrra maasturikujulised sõidukid on üks auto kui nähtuse evolutsiooni veider ummiktee, mille üle tuleviku autoajakirjanikud isukalt nalja viskavad.

Kolmas veendumus on veel olnud – minu matemaatikupeas on hübriidajam üks tarbetult raske ja keeruline meetod saavutada poliitiliselt korrektsel viisil diiselmootori säästlikkust, ja sedagi vaid linnas.

Ühesõnaga on minu pea üks parasjagu fossiilne koht ning tuleb tunnistada, et kui proovisõiduks pakuti Honda uut iselaadiva (ehk siis ilma pistikuta) hübriidajamiga linnamaasturit nimega HR-V, siis oli mu pisikesel peal tegemist küllaga, et kogu see hoolikalt konstrueeritud maailm ja HR-V poolt pakutav kogemus omavahel kokku sobitada.

Honda HR-V hübriid

Väike ajalootund

Muidugi ei ole HR-V mingi uus mudelitähis – selle nimega autot on Honda tootnud juba 23 aastat ning praegu jutuks olev on selle kolmanda põlvkonna esindaja. 23 aastat tagasi olid loomulikult hoopis teised ajad – Honda tahtis olla suur ja teha autosid igasse võimalikku turusegmenti. Enamasti olid need üsna tähelepandamatud nagu kõigile mõeldud autod ikka.

No keda erutanuks näiteks toonane Civic, kui see just Type-R kiirsõitja ei olnud? Üks paljudest suvalistest autodest, igavmusta armatuurlaua, keskpäraste istmete ja Suurest Jaapani Nupuvabrikust tulnud lülititega. See-eest müüs see mis hirmus, olles Eestiski mingivahe müüduim sõiduauto.

Civicu tuules läks kenasti ka Honda HR-V-l ja selle suuremal vennal CR-V-l – olid needki müügitabelite tipus. Paraku aga läks massautodele orienteerumisega kaotsi midagi äriettevõttele olulist – nimelt kasum. Ilma kasumita ei saa aga sugugi ning nõnda ongi Honda viimastel aastatel Euroopas pakutavat mudelivalikut karmilt kokku tõmmanud. Pole enam Civicutki – kolm linnamaasturit (HR-V, Crosstar ja CR-V), üks pisiauto (Jazz) ja üks taskumõõdus särtsuauto (Honda e) ning ongi kogu valik. Igav? Võimalik. Ratsionaalne? Kindlasti.

Esmapilk

Honda HR-V koht selles mudelirivis on… pagan, ma ei teagi, missugune. Jazzi platvormil põhinevana ning kolme linnamaasturi hulgas pisimana peaks see olema kusagil mudelirea alguses. Esmapilk uuele HR-V-le ei anna aga sellele arvamusele mitte kuidagi kinnitust – HR-V tundub olevat täitsa tummine tükk.

Honda HR-V hübriid

Oma žanri piires on tegemist täitsa toreda sõidukiga – kõrge vööjoon, maitsekas värvivalik ja peotäis nutikaid mugavuslahendusi, näiteks nutivõtme eemaldumisel ise sulguv tagaluuk, kavalalt kokku klapitavad tagaistmed ja siseneja/väljuja püksisääred puhtaks jätvalt lävekarpe katvad uksed.

Muidugi ei maksa siit mingit maasturit oodata – saadaval on vaid esivedu ning 18-tollistel velgedel olevad rehvid on sobivamad asfaldil kulgemiseks. See-eest infolustimasin on ajastukohaselt pädev, oskab Apple’i ja Androidi telefonidega suhelda ning proovisõiduauto sai ka juhtmevabalt telefoni laadimisega hakkama.

See ei ole mudelirea tagasihoidlik algus, kaugel sellest – see on täitsa preemium. Peabki, sest proovisõiduauto oli mõistagi tippvarustuses ning sellise ostmiseks tuleb pea 40 000 eurot välja käia. Mudelirea alguse hinnaklass see kohe päris kindlasti ei ole.

Pilk sisemusse

Autosse sisse istumine oli see hetk, mil minu raudsete tõekspidamiste ja uue HR-V poolt pakutava vahel tekkis kognitiivne dissonants. Mulle ei peaks õigupoolest meeldima ühes esiveolises Honda linnamaasturis istumine – aga, kurat, meeldis.

Honda HR-V hübriid

Honda hele, kerge ja minimalistlik sõitjateruum suudab tekitada tunde, et istud kallis ja edeva nimega autos, mille disainikomitees osatakse hinnata nii jaapanlikku kui skandinaavialikku lihtsust (sedasama, mis näiteks uuemates Volvodes kaotsi kipub minema).

Kallis, nagu öeldud, HR-V ongi, kuid vastupidiselt ootustele ei tekkinud mul tunnet, et selle auto eest küsitava raha maksmine oleks kuidagi amoraalne – erinevalt näiteks mõni aasta tagasi proovisõidetud Volkswagen T-Rocist, mille rõvedalt kobisevast plastist armatuurlaud oleks justkui üheksakümnendate keskpaigast välja astunud.

Materjalid on enamasti kvaliteetsed, iste mõnus, koostetöö korralik, nupud toimetavad loogiliselt, LED-tuled valgustavad ja muusikamasin pädeb – ehkki vajas pisut harjumist ning ma ei saanudki lõpuni aru, kuidas ma oma telefoni Android Auto külge sain. Aga kui juba kord sain, siis toimis see laitmatult.

Jah, ma pean tunnistama – mulle meeldis selles autos olla. Iseküsimus on, kas mulle meeldiks olla HR-V tagaistmel – nõndanimetatud kupeekere välise ilu hinnaks on pehmelt öeldes mõõdukas pearuum ja mitte just uhke pakiruumi maht. Valikud! Eks olnud ju Alfa 156 universaalkeregi väiksema pakiruumiga kui sedaan – aga see-eest kui ilus! HR-V küll iludusvõistlusel Alfa kõrvale ei küündi, kuid interjööri eest saab HR-V sellegipoolest minu pöidlad püsti.

Kuidas HR-V sõidab?

Uus HR-V saab Euroopas läbi vaid ühe jõuajamiga – 1,5-liitrise bensiinimootori ja kahemootorilise elektriajami hübriidiga, mida Honda ise tähistab lühendiga e:HEV. Ratasteni jõuab jõud läbi e-CVT käigukasti, mis sisuliselt tähendab seda, et käigukasti selle traditsioonilises tähenduses ei olegi.

Juhet seina pista ei saa ning akut laetakse pidurdamisel. See ei ole iseenesest paha lahendus ning tavapärasel sõitmisel on see suisa mõnuski. Vähegi sportlikumal pedaalitallamisel aga on tulemuseks suhteliselt tüütu kõrgete pööretega jauramine kapoti all ning sestap tuleb tunnistada, et ehkki 131 hj ehk 96 kW ei ole vähe ning sellega saab pea 1800 kg täismassiga autot üsna lennukalt liigutada, ei ole see just sportlik elamus.

Honda HR-V 2021

Natuke liiga raske auto, natuke liiga palju punnitamise maiku jõuajami poolt, natuke liiga palju urinat mootorist. Nojah – sellised need hüdriid-SUV-d juba kord on. Ei, see ei ole halvem kui konkurendid – aga parem ka mitte.

Hübriid-SUV kehastab juba definitsiooni poolest minu jaoks keskpära ning tuleb tunnistada, et HR-V ei suutnud vähemasti seda eelarvamust minus kustutada. Samas – keskmisel (ehk siis otstarbekohasel) kasutamisel on kõik okei: sõidab, pidurdab, pöörab ja üsna vaikne on ka. Keskmine, igat pidi.

Tundub, et Honda on otsustanud, et selle auto puhul peab naudingut pakkuma sõidukeskkond, mitte sõitmine ise. Ehkki ma saan sellest 21. sajandi esimese veerandi maailmas aru, on mul sellest ikkagi natukene kahju.

Kokkuvõtteks

Kõike eelpool öeldut kokku võttes on aus öelda, et massiauto Honda enam ei ole ning päris igaüht ta ei püüagi. Ei soosi seda hinnasilt, ei sõitjateruumi suurus, ei saadavus – sest jupipõuaga on Hondagi karmilt pihta saanud. Ses mõttes on täiesti tõenäoline, et turgu HR-V ei vapusta ning kangeks müügihitiks ei saa.

Honda HR-V 2021

Ja ometigi tundub mulle, et see on üks oluline auto, mis peab viima Honda kui maailma suurima mootoritootja ühte täitsa teistmoodi ajastusse. Selles uues ajastus ei ole Honda enam masstootja ning tema sõidukeid hinnatakse hoopis teiste kriteeriumite alusel kui näiteks Nissani Qashqaid või Škoda Karoqi. Honda kui luksusauto? Kõlab võõralt, kuid miks ka mitte? Honda luksusbrändi Acura maitseka ja noorusliku pisimudelina suudaksin ma uut HR-V-d pärast pisikest kosmeetilist putitamist ette kujutada küll.

Kuidas suhtuda HR-V-sse kui autosse, sõltub oluliselt sellest, mida autolt oodata. Sportliku sõiduelamuse ootajad peavad kindlasti midagi muud otsima, sest keskmisest enamat HR-V autogurmaanile ei paku – ja mina olen paraku selline. Kui aga mõelda autole kui kohale, kus me veedame suure osa oma päevast ning eeldada, et see koht võiks ju mõnus olla, siis on uuel Honda HR-V-l anda palju enam kui arvata võiks – iseäranis siis, kui tagaistmele väga asja ei ole.

Kui nüüd sellest esmalt jutuks olnud fossiilsest peakolust rääkida, siis kolmest kivistunud postulaadist kaks jäid püsima – SUV ei ole minu auto ja hübriid ei ole minu jõuajam. 40 000 eurot paiskaksin mina iga kell Toyota GR Yarise ostu – kiruksin ebamugavust, enesel sõites nägu laia naeru täis.

Ja sellegipoolest on Honda teinud ühe auto, mis mulle meeldib sellest hoolimata, et ta ei meeldi mulle üldse – ja see ei ole üldse paha paradoks. Kui samamoodi jätkata, siis võib Hondal preemiumbrändiks saamine väljagi tulla.

Honda HR-V 2021

Fotod: Honda, Margus Värton, Veli V. Rajasaar, Lena Murd

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.