Kaks teineteisest sõltumatut proovisõitu, kaks lähenemisnurka ja kokkuvõttes sarnane arvamus – uus Ford Kuga püsib ühtviisi kindlalt rööbastel nii suvel kui talvel. Ylle kirjutab suvistest ning Uku talvistest sõidukogemusest selle “peaaegu ameerika” linnadžiibiga.
Ford on Euroopas jätkuvalt nagu sõõm värsket ookeaniõhku – ehkki sõiduomaduselt “sakslasega” võrreldav, teeb see sõidumugavuse ja varustusega neile silmad kaugelt ette. Senini. Tänini. Mille eest tuleb olla tootjale tänulik.
Fordi suurim takistus müügiedu saavutamisel siinses regioonis on hinnastamispoliitika. Kuigi sõidukid on hinda väärt, pole teised oma hinnasiltidele nii julgelt numbreid maalinud – see on peamine põhjus, miks me Focuseid, Mondeosid ja Kugasid edetabeli tippu murdmas ei näe.
Aga lähme tagasi loo peategelase, uue kompaktklassi linnadžiibi Ford Kuga juurde: kuigi värske gene istmed ei ole enam ehk nii diivanpehmed nagu eelkäijal, on need jätkuvalt oluliselt mugavamad kui paljudel sama klassi võistlejatel.
Kuga välimus on lahe: mittemidagiütlev konservatiivne joon on asendunud vaba ja rõõmsameelse naivismiga – punnis silmad, langev katusejoon, ST-Line’i punased pidurisadulad ja 2 summutitoru annavad märku sõna- ja tegutsemisvabadusest.
Ja vedrustusele, mis maasturitaolise puhul on A ja O, sõna- ja teovabaduse süda, tuleb lausuda vaid kiidusõnu: nime poolest linnadžiip, kehastub Kuga pikal teekonnal mõnulejaks maanteelaevaks ega jää hätta ka kohtades, kus teid on vähe või pole neid üldse.
Vedrustuse eelised tulevad esile muidugi juhul, kui veljele on ümber pandud korralik rehv, mitte püksirihm. Isegi kehva kujutlusvõimega sõitja võib end korraliku rehviga Kuga roolis kujutleda kuskile Ameerikamaale. Route 66, miks ka mitte – nüüdseks on sellest saanud Kuga võimekamale poolele paras proovikivi.
Ent kõige kõvem sõna Fordi, sh Kuga juures on juhiabid, mis võimaldavad linna- ja maanteesõidul ennetada rea autojuhi rumalaid otsuseid või nägematajätmisi. Omas klassis on Kuga üks arenenuma intellektiga isendeid – ja selle nutikus sai suvel päris korralikult proovile pandud.
Ylle: põlv lõua alla ja sõidame!
Mul on viimasel ajal tekkinud päris loll harjumus automaatkastiga sõites korjata vasak põlv omale lõua alla ning manipuleerida pedaalistikku ühe jalaga.
Kuga tegi säärase lebotamise eriti lihtsaks: kodust minnes lükkasin käigu ja kohanduva kiirusehoidja sisse ning edasi toimetas auto ise, Haapsaluni välja. Minu ainus ülesanne oli jälgida teed ja keerata rooli õiges suunas.
Uue Kuga infolust ei ole teab mis lollikindel, sekundite asemel kuluvad minutid, et telefoni paarida, otsida üles kõik hoovad ja nupud ning seesama va ACC üles leida. Aga kui nipid käes, kulgeb edasine lepse reega.
Kuga pardakompuuter suudab lugeda liiklusmärke ning kiiruse vastavaks säädida, sealjuures on põnev jälgida, mis numbrid digitaalsel spidomeetril jooksevad – 90 alas 94-95 km/h, ent GPS-il ontlikult 90 km/h.
Sama 100 km/h ja 110 km/h – spidokas näitab veidi üle, päriselus on kõik lubatu piires. Psühholoogiline trikk? Rehvidest tulenev möödapanek?
Veidi valvsust uinutav on see nutikas masinavärk küll, aga niipea kui pilgu teelt ära pöörad, piuksatab juhiabi pahaselt ja käsib fookuses püsida. Kõike niisiis vist parasjagu?
Model 3 proovisõidust näiteks ei mäleta ma suurt midagi, esimest korda elus jäin rooli taga lihtsalt magama, oli õnn, et oli kaassõitja, kes ehmunult mind üles raputas.
Fordil pole enam palju minna, aga ehk ei peakski edasi minema, sest mida targem tehisintellekt, seda rumalam ja igavam inimesel roolis olla. Põlv juba on lõua all…
Kui Haapsallu sai sõidetud “käik sisse-käik välja”- meetodil, siis Alliklepa kandis lasin Kugal ise otsustada, kas ja kuidas parasjagu erinevaid pinnavorme hammustada. Jube hästi sai hakkama, aga ega ma kehva sooritust ei olekski andeks andnud. Mulle Kuga tõepoolest imponeerib, hind ja veidi iganenud kirjumirju infolust välja jätta.
Uku: Sõit nagu rööbastel
Euroopa turu Fordid on võrdlustestides täpse ning kindla juhitavuse eest kiita saanud 1990ndate lõpust alates, ja just tol ajal esitletud Focus ja värskendatud Mondeo olid esimesed pääsukesed, mis Fordi konkurentidest sportlikumate sõiduomadustega rambivalgusesse tõstsid.
Siinkohal on oluline tähele panna, et tol ajal öeldu pole üks-ühele ülekantav tänasesse maailma, kus turundusel käib “sportlike sõiduomaduste ja dünaamilise kujustuse” jutt söögi alla ja söögi peale.
“Sportlikkus” kipub aga päriselus tähendama tingel-tangel disainielemente ja kohati talumatult jäigaks timmitud vedrustust.
Väike vahelepõige on vajalik, et mitte alahinnata või sildistada värske Ford Kuga sõiduomadusi, sest sõiduki juhitavust on konkurentidel endiselt väga keeruline üle trumbata.
Rool on tohutult täpne ning annab juhile vajaliku tagasiside ilma pioneeri-telefonimänguta. Samas ei ole Kuga näiteks maanteel sõites närviline, pigem kindlameelne suunahoidja.
Ford Kuga jaoks ei ole väga vahet, kas tee on puhas asfalt või lauslumine nagu meie talvisel proovisõidupäeval Tartusse.
Läbi lörtsivaalu möödasõidu sooritamine või sahkamata teel kurvide vallutamine kulgevad valutult, Kugal läheb mistahes takistuste ületamine mängleva kergusega.
Oma rolli selles mängib kahtlemata nelikvedu, mis – nagu näitas Ylle suvine sõiduproov – iseseisvalt ja viit sõiduviisi valikut kasutamata kenasti hakkama saab.
Kui aga valitsat kasutada, siis kõik (ökonoomne programm välja jätta) muud režiimid muudavad oluliselt sõiduki iseloomu ning juht saab valida sekunditega sõidu ajal selle temperamendi, mis huvi pakub.
Tavarežiimis käitub Kuga rahulikult, siin pole eelnevale midagi lisada, ent sügava lume või liiva sõidurežiimi valides lülituvad madalatel kiirustel välja ESP ja kaapeväldik ning see lubab edukalt vedelast kohast läbi spurtida, ilma et pidurid edenemiseks hädavajaliku hoo maha pidurdaksid.
Selles režiimis on võimalik ka pelgalt gaasi põhja tallates 180-kraadine tagasipööre sooritada. Aga kõigil valitavatel režiimidel on üks punkt, kus süsteem sekkub ja juhil ennastunustavalt segaseks minna ei lase.
Kõnealuses sügava lume/liiva režiimis saabki teha üksnes AWD-tagasipöörde, edasi väheneb mootori jõud ning sõiduk muutub alajuhitavaks, lõpuks sekkub pidur. Samas kehvast kohast välja pääsemiseks on see igati piisav.
Sportlik režiim jõulibisemises tagasipööret teha ei luba ning pikkadest poognatest pole mõtet unistadagi, kuid see laseb autol mootori jõuga saba liputada just nii palju, et muidu vagur pereisa oma adrekalaksu ja südamepuperdamise kätte saab.
Näiteks kõrvalteelt peateele keerates või lumises S-kurvis on võimalik niinimetatud “Skandinaavia vastupöördega” saba kõigepealt ühele ja siis teisele poole liputada ja gaasiga ilusad poognad ära vormistada.
Sabaliputus aga tuleb hoida umbes 30-45-kraadise nurgaga – kui esirataste ja tagumiste rataste vaheline nurk läheb sellest suuremaks, siis sekkub ESP.
Teisisõnu: Kugaga saab ka kogenematu juht libedal teel natuke hullata, sest auto on intensiivsel gaasikasutusel pigem ülejuhitav ja elektroonika laseb mõõdukalt lõbutseda.
Kuid tähele tasub panna sedagi, et sportlikus režiimis teeb auto samal ajal kõik, et edenemine oleks võimalikult kiire.
See tähendab seda, et isegi pärast ühte süütut S-poognat on kiirus kasvanud nii kriminaalseks, et rumalaid valikuid füüsika valdkonnas ei silu enam ükski protsessor.
Nelikveo puhul tuleb seega arvestada, et kiirus kasvab ladusalt ning pidama saamine on kellegi teise mure – sa ei saa nutikale hästi seadistatud elektroonikale ette heita, et see sul lustida võimaldab, aga eeldab, et sa peast päris pehme ei ole ning teed seda kõike turvaliselt.
Kelle pulss ja vererõhk kohendamist ei vaja, saab valida libedal sõitmise režiimi. See muudab Kuga igas mõttes tuimaks.
Ei maksa valesti mõista – jõud ja juhitavuse täpsus jäävad alles, kuid Kugal näikse olevat rohkem kui ükskama, mis teeolud parasjagu rataste all on.
Ammu pole kätte juhtunud autot, millega võib sõiduradade vahele kuhjunud lörtsivaalust kiirendades läbi sõita nii, et see ei viba või ei otsi teed, Kuga sai sellega aga hakkama.
Selles režiimis võib isegi gaas põhjas neid manöövreid teha, sest auto ei liputa ei saba ega ole alajuhitav. Tõsi, äsja kirjutatusse tuleb suhtuda selles mõttes reservatsiooniga, et füüsika vastu ei saa.
Kui all on lamellrehvid ja lumise teepinna all on märg jää, siis leiab pidamise piiri hoopis neist omadustest. Kuid libedasõidu viisil andestab sõiduk autojuhi poolt tehtud vigu sellisel määral, et Vana Rahu ise võiks Kuga käest üht-teist õppida.
Küll aga võiks Ford valitsale ühe programmi veel juurde mõelda: “Baja!” Nagu Ranger Raptoril, kus mängust on võimalik välja lülitada kogu elektrooniline juhiabide kola ja seeläbi tunda end tõsise talvesõltlasena. Ford Kugal on olemas eeldused, et lumel ja jääl kiiresti sõita ja ilusaid poognaid joonistada.
“Baja” puudumist ei saa võtta etteheitena, sest tootjal on siinkohal mõtlemise koht. Mis juhtub, kui see nupp on iga kasutaja, ka nn vatitupsulumehelbekese käeulatuses? Ilmselt hagetaks autotootja nende poolt pooleks, mis sellest, et süü sõitmisega mitte toime tulemisel lasub ikka ja ainult inimesel. Aga maha võetav ESP on turvarisk..
Kui sinu peas tekkis seda lugu lugedes Kugast pilt kui ehtameerikalikult suuremat sorti nelikveolisest maasturi- ja linnaauto segust, siis vaata allolevat pilti, kus kõrvuti seisavad “sidruni” kaubik ja Kuga.
Citroen Berlingo minikaubiku kõrval on Kuga täitsa pisike ja seda tunneb ka sõites – masin on kergejalgne ning (kuigi sellist sõna Eesti keeles ei eksisteeri) oma olemuselt “agiilne.”
Antagu vaid traditsiooniline käsipidurikang ning ESP OFF ja Kugaga võiks minna Kohtadesse Asju Tegema ning jääda ka üleöö, sest ruumi on käes laialt.
Vaata Ford Kuga hindu ja spetsifikatsioone siit
Libedasõidu reeglid korda üle siin
Pildid: Tui Tuul Sikk, Ylle ja Uku Tampere
Ford Kuga
Uus Ford Kuga hiilgab saksa täpsuse ja ameerikaliku mugavusega. Ükski tee pole teab mis väljakutse ning jäärajal võiks sellega tegusid teha
- KUJUSTUS7
- ERGONOOMIKA8
- INFOLUST6
- RUUMIKUS8
- JUHIABID9
- SÕIDUVÕIMEKUS8
- HIND5
- ACCELERISTA FAKTOR8
