Seitsme-kaheksakümnendatel sai siinpool raudset eesriiet tavaks, et heal lapsel oli pikk nimi. Peamiselt puudutas see kõikvõimalikke agro- ja muid tööstuskoondisi, lastele hakati rohkem ja pikemaid nimesid panema alles taasiseseisvumise järel. Suzuki Euroopa divisjoni see loomulikult ei huvitanud ning nii sai 2013. aastal esitletud teise põlvkonna SX4 endale täispika nime Suzuki SX4 S-Cross.
See auto ei suutnud klientide südameid ega rahakotiraudu sama hästi lahti muukida nagu väiksem Vitara. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida, pilk auto välimusele räägib iseenda eest. Siiski tagasid mõistlik hind koos vähenõudlikkuse ja korralike kasutusomadustega, et Suzuki S-Cross ei olnud täielik läbikukkumine ja nii kirjutasime viis aastat tagasi, et tegu on põhjendamatult tähelepanuta jäänud tubli kõikjalsõitjaga.
Asjad on aga vahepeal edasi liikunud ja C-segment on linnamaastureid tuubil täis nii odavamas kui kallimas otsas alustades Seat Atecast ja lõpetades kõigi krossoverite vanaema Nissan Qashqaiga. Selles seltskonnas nägi viis aastat tagasi kergelt uuendatud, kuid põhiosas oma algsele kujule truuks jäänud S-Cross välja pehmelt öeldes mitte kõige õnnestunum.
Kenam kui varem
Kuigi nime poolest on tegu uue mudeliga, siis pisut põhjalikum pilk reedab, et tegu on lihtsalt tõsisema näovärskendusega. On ju välismõõtudelt kolmanda põlvkonna S-Cross täpselt sama suur kui eelkäija, vaid katuseraamid toovad sisse väikese erinevuse.
Pole ka ime, platvorm on sama, üksnes seest-väljast on keredetaile moodsamaks kujundatud. Kindlasti pole see „tahan-kõigile-meeldida“ stiilis kujustatud müügihitt, pigem viitavad nurgelised mustad rattakoopad, robustseks kujundatud esiosa ja teisedki detailid maastikuvõimekusele ja vastupidavusele.
Viiteid eelkäijale leiab eelkõige külgvaates, samas on Suzuki soovinud uue auto puhul veelgi enam rõhutada linnamaasturlikkust. Autoninas troonib massiivne radiaatorivõre koos suure embleemiga, mida ühendab esituledega kroomitud joon. See koos kõrgendatud kapotiga loob optiliselt kõrgema raskuskeskme, mis väljendab veelgi enam maasturlikku iseloomu, kuigi S-Cross on läbi aegade balansseerinud kusagil sõiduauto ja krossoveri vahepeal.
Erinevusi on mõistagi ka tagaosas, täiesti uued on laternad ja kaitseraud. Helkurid on nihutatud rohkem kere nurkadesse, udutuli aga veidi madalamale hõbedaseks värvitud dekoratiivplastikusse. Autot ümbritsevad andurid tagavad selge kaamerapildi ja 360-kraadise vaate – kahjuks vaid juhul, kui need on puhtad. 17-tollised valuveljed on alati standardvarustuses.
Moodne infolust
Suhteliselt kompaktsetele mõõtmetele vaatamata on sees ruumi üllatavalt palju. Tõsi, pikematel inimestel jääb lae ning mütsi vahele üsna vähe ruumi, mistõttu on sel juhul arukas loobuda suurest katuseluugist. Sama kehtib ka tagaistmel, kuid keskmise eesti mehe jaoks on nii ees kui taga pea- ja põlveruumi enam kui piisavalt.
Lisaks piisavalt kõrgele istumisasendile on sisenemine-väljumine mugav. Kogu sisemus tundub küll pisut üksluine ja aegunud, kõvast plastist armatuurlaua ja mehaanilise käsipiduriga, aga mõnele ostjale klassikalised lahendused sobivad ja pole kahtlustki, et see peab ajahambale hästi vastu.
Täiesti uue sisu ja näo on saanud infolustisüsteem. Kui varem kasutatu täitis küll kõik talle esitatud nõudmised, kuid tegi seda rõhutatult aeglaselt, siis nüüd on tegu vaieldamatult tipptulemusega. Ekraani diagonaal on küll seitse või üheksa tolli, kuid see pind on pea tervikuna ära kasutatud. Vaid füüsilised nupud võiksid kasutaja mugavusele mõeldes alles olla.
Olukord, kus puutetundlik ekraan on käsitsetav ka kinnastatud käega, ei ole selles hinnaklassis just tavapärane ning igale puudutusele reageeritakse välkkiirelt nagu polekski tegu auto, vaid mobiiltelefoni ekraaniga. Selle kõrval tundub juhi ees oleva näidikuploki menüüde vahetamine kahe pika lüliti abil lausa eelmisest sajandist. Miks see pool rehkendust tegemata jäi, jääb selgusetuks – oleks ju info juhtimine roolilt tunduvalt lihtsam ja tavapärasem.
430-liitrine pagasiruum on auto pikkust arvestades igati hea tulemus, lisaks võimaldab topeltpõhi selle alla paigutada kõik esemed, mida on tarvis kaasas kanda, aga kohe vaja ei lähe.
Napp mootorivalik
Viis aastat tagasi leidsime proovisõidul, et kui saaks auto veel 1,4-liitrise turbomootori, siis olekski hästi. Nüüd on kõik Suzuki S-Crossi mudelid varustatud sama mootoriga, mida võib leida ka Vitara ja Swifti kapoti alt. See on varustatud 48-voldise poolhübriidsüsteemiga, mis suurendab paberil nii jõudlust kui ka kütusesäästlikkust.
Proovisõidu tulemusena võib kindlalt öelda, et jõuallikas saab hästi hakkama nii linnas kui maanteel ning jalgu jäämise kartust pole. Lubatakse ka täishübriidi, aga seda pole enne 2023. aastat mõtet oodata.
S-Cross on saadaval kuuekäigulise käsi- või topeltsiduriga automaatkastiga. GL+ varustuses autot müüakse nii esi- kui nelikveolisena, samas kui tippversioon GLX tuleb ainult koos Allgrip nelikveoga. See on hea, sest S-Crossi eelised pääsevad maksvusele ikkagi vaid siis, kui kõik rattad veavad (proovisõidu ajal kontrollitud!).
Kui mitmegi konkurendi baasvarustus tähendab enam-vähem nõukogudeaegset mugavust, siis Suzuki oma kliente ei nörrita. Juba GL+ varustuses sisaldub kõik eluks vajalik valuvelgedest ja tagurduskaamerast nõlvaltstardiabi ja tagurduskaamerani, automaatsest kliimaseadmest rääkimata.
GLX lisab vaid üksikud, kuid siiski olulised lisad nagu näiteks LED-tuled, adaptiivse püsikiirushoidja ning sõiduraja hoidja. Kuna erinevused pole suured, tundub, et GLX on mõeldud rohkem maanteedel pikemate vahemaade läbimiseks, GL+ aga linnas hakkama saamiseks.
Kütusekuluks lubab valmistajatehas 6,1 liitrit saja kilomeetri kohta, praktikas seda numbrit aga saavutada kuidagi ei õnnestunud. Linnasõidul (palju külmkäivitusi) jäi tarve mõned pügalad üle 8 liitri „sajale“, maanteesõit võtab sealt kohe liitri maha.
Kokkuvõtteks
Kuigi Suzuki S-Crossil puudub esinduslikkus ja atraktiivsus (eriti võrreldes suuremate konkurentidega nagu Nissan Qashqai, KIA Sportage ja Volkswagen Tiguan), on tal olemas oma selged eelised. Üksnes kolmeaastane garantii on tänapäeval lühikesevõitu.
Letihind algab 24 tuhandest eurost ja selle raha eest saab vastu üsnagi korralikult varustatud auto, ka tippmudeli hind ei küündi 30 tuhandeni. Juba praegu pakutakse ahvatlevaid soodustusi tasuta lisavarustuse näol.
Kui hea hind kombineerida madalate kasutuskulude ja Suzuki vastupidavusega, võib S-Cross olla vägagi mõistlik valik, ehk kui kasutada vana klišeed, siis tegu on autoga, mida ostad pigem pea kui südamega. Ja see pole üldsegi paha!
Fotod: Indrek Jakobson
2 kommentaari
See kütusekulu tundub uskumatu, 2013a 1,6B 4×4 S-Crossi kütusekulu on maanteel maksimaalselt 6 (parim tulemus pikal sõidul 5 inimesega 5,2), lühikeste linnnasõitudega maksimaalselt 7,2. Kas tõesti on turbomootor nii palju ebaökonoomsem?
Tundub võib-olla uskumatu, aga pardaarvuti tõesti nii näitas. Siiski tuleb arvestada olulise faktorina ka õhutemperatuuri – külmal ajal on kütusekulu paratamatult kõrgem ja pole võimatu, et kakskümmend kraadi soojemate ilmadega oleksime näinud poolteist liitrit väiksemaid numbreid. Aga see vajab uut spetsiaalset testi, mida saame teha alles siis, kui väljas on piisavalt soojaks läinud.