Subaru igaks elujuhtumiks ehk sümfoonia sümmeetrilisele nelikveole18 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Subaru on osa maailmavaatest, väidab uuring
Igaks elujuhtumiks on olemas oma Subaru
Oma sõiduoskuste täiendamine on vajalik igale autojuhile

SÕIDA JA ÕPI  Märtsi keskpaigas, mil Subaru Snow Experience aset leiab, valitseb Lõuna-Norra mägedes kevadtalv – päeval viskab 8 kraadi sooja, öösel külmetab. Veedame kolleeg Toomas Vabamäega kaks päeva mägedes ja ühe (intensiivse ja pika) päeva Dagali/Geilo järvel ja metsades, John Hauglandi talvesõidukoolis.

See tähendab kolme koosveedetud päeva kõikide uute või uuenenud Subaru mudelitega. Järjest on käes STI, Levorg, XV, Forester, Outback.

Eesmärk on lihvida (talviseid) sõiduoskusi ja saada kolme päeva jooksul ülevaade Subaru nelikveo võimekusest. Kuuleme Subaru tulevikust ja tutvume uuringuga, mis tutvustab Subaru omaniku maailmavaadet.

Subaru – see on boksermootor, sümmeetriline nelikvedu ning subaristide igipõline igatsus lume, jää, muda, räbu ja raskete tõusude ning järskude languste järele. Kõike seda me Lõuna-Norras omal nahal kogeda saame. Küllastumiseni … peaaegu.

Subaru Winter Driving Experience

MINU LUGU Tõusen seda lugu kirjutades aeg-ajalt töölaua tagant ja võtan taldade alla väikese naelamati. Varbaid valusalt teravikele surudes tuletan endale meelde, et autodest kirjutades on tähtis jääda võimalikult objektiivseks; vahendades kogetut tervikpildi kontekstis, oma eelistusi peale surumata.

Samal ajal peab selles kõiges olema piisav annus inspiratsiooni, kaasaelamist, et lugeja võtaks vaevaks portreteeritava(te)ga ise lähemalt tutvuda.

Hoidku, kui kuskilt paistavad välja traagelniidid – või mis veel hullem – kopeeritud tekst tootja materjalist või teise äärmusena ajakirjaniku epakas kallutatus.

Seekord on tõesti keeruline, sest Subaru on olnud mu isikliku majapidamise juhtivaks jõuks rohkem kui 14 aastat; praegugi nühib igapäevast piimaringi tööle-kooli-ja tagasi Forester ning kinomehi sõidutab Sinine Nool ehk STI.

Mitte üksi mina vaid kogu pesakond on peast… subaristid. Uus põlvkond kasvab peale ja niipea, kui rahakott oma jalgadel seisma hakkab, tuleb majja ka… Subaru.

Veidi lohutab, et subarism on võimsalt üle käinud kogu Accelerista toimetusest – ühe käe näppudest jääb väheks, et meie “esse” kokku lugeda.

Korra käis läbi mõte, nimetada Accelerista ümber (või teha alamleht) Subaristaks, aga professionaalsus õnneks võitis. Maailm on täis rattalisi, mida proovida. Ja kui siis on, et midagi ei ole, saab alati rõõmsalt koju, oma supsiku juurde tulla ja isiklikus plaanis kogu loo unustada.

AJALUGU Subaru saab kahe aasta pärast ametlikult sajandivanuseks. Literatuurselt liialdades on Subaru sama vana kui Eesti Vabariik.

Kõigepealt olid lennukid. 1918. aastal avas Chikuhei Nakajima Jaapanis, Gunma maakonnas, Ota linnas lennunduslabori, millest kasvas välja lennukitootja Nakajiama Aircraft Co Ltd.

Pärast Teist Maailmasõda liitus Nakajiama lennutehasega Fuji Sanguo Co. Ühisfirma laienedes liideti tootmissektorid aastal 1953 ühtseks kontserniks, mille nimeks sai Fuji Heavy Industries Ltd.

Vintage Fuji Rabbit ScooterKui 1946. aastal lõi laineid elegantne roller nimega Fuji Rabbit Scooter, siis juba aasta pärast ühiskontserni loomist, 1954, veeres tootmisliinilt maha esimene neljarattaline Subaru, mudelitähisega 1500 P-1.

1965. aastal avas Fuji Heavy Industries autoajaloos kokkupõrketestide peatüki, alustades laupkokkupõrke ja tagant sissesõidu testimisega.

1966. aastal veeres tehaseväravast esimene vesijahutusega boksermootoriga sõiduauto, Subaru 1000; sealt edasi on see jõuallikas olnud osa margi DNA-st – sõltuvalt mudelist on kasutusel nii vabalthingavad kui turbobokserid; 1999. aastal jõudis müüki esimene diiselboksermootoriga Subaru.

Boksermootori eelis rida- või V-mootori ees on selle kergus, madal raskuskese, väiksem vibratsioon ning ühtlasem töötsükkel. Seda tingib kolbide vastastikku “lamav” paigutus.

Boksermootori leiutas ja patenteeris 1896. aastal saksa insener Karl Benz, sealt alates on jõuallikat pidevalt täiustatud. Maailmas on kaks automarki, mille DNA-ks bokserit pidada võib – Porsche ja Subaru. Mõlemad valmistavad oma boksermootorid ise.

Teise osa DNA-st moodustab sümmeetriline nelikvedu, mille alguseks loetakse 1972. aastat, mil tootmise jõudis universaalkerega Leone 4AWD. Täna on Subarul kasutusel neli eri nelikveoskeemi.

Populaarsetest mudelitest lisandus 1989. aastal mudelivalikusse Legacy, mille 2015. aastal vahetas välja Levorg; 1992 Impreza, 1995 Outback ja 1997 Forester. Järgmine suurem uuendus on ühtsele platvormile üleminek, mis järk-järgult juba praegu toimub, esimesena peaks 2017. aastal turule tulema uus Impreza.

“Subaru” nime tähendust tuleb otsida tähistaevast – automargi ristiema on Sõnni tähtkujus asuv hajusparv Plejaadid, mis selges öötaevas meilegi kätte paistab. Kargel talveööl ongi näha 6-7 tähte lähestikku koos, taustal õrn udu; kotkapilguga inimene suudab kokku lugeda isegi kuni 11 tähte.

Eestlaste pärimuses nimetatakse hajusparve Sõelaks, Sõelatähtedeks või Taeva Sõelaks (“seitse tähte Taeva Sõelas”). Jaapanlased tunnevad Plejaade Subaru nimega. 6 palja silmaga nähtavat tähte on Plejaadide heledamad liikmed ning need on jõudnud ka Subaru logole.

UURING Ameeriklaste eestvedamisel viidi läbi klientide rahulolu-uuring ja püüti luua koondpilti inimesest, kes Subarut eelistab. Tulemused kinnitavad seda, mida tõenäoliselt iga Subaru omanik teab, aga vähesed kõva häälega välja ütlevad: “Jah, ma olen sündinud erilisena.”  Subaru sihtrühm erineb muudest autoomanikest; ja see uuringust välja koorubki.

SUBARUGA SÕIDAB INIMENE, KES
ostab auto pikemaks ajaks
hindab kõrgelt turvalisust
tahab oma raha eest rohkem
mõtleb “raamist välja”, on iseseisev ja keskmisest ettevõtlikum
ei allu pimesi, vaid tahab protsesse mõista
ei ole allaandja, otsib probleemidele lahendust, tegutseb mõtestatult
liigub palju väljas, armastab matkata, reisida
on keskmisest haritum
on lojaalne töötaja, hea tiimijuht
ei pelga üksindust, vaid võtab teadlikult ise endale aega

Subaru STI võidukas

Mida räägivad tarbijauuringud? Kui 1969. aastal manas USA Consumer Reports Subaru maa põhja, siis aastal 2016 on mark mitmendat korda uuringu tipus Audiga nina-nina vastu: kord Piibeleht all ja Vestmann peal ja vastupidi.

2016. aasta Consumer Reportsi järgi on Subaru Audiga samal pulgal, ennustatav vastupidavus on mõlemal 100%. Ka selgub uuringust, et Subaru on hea investeering: sama raha eest saab palju autot. Subaru on turvaline, nii Ameerika kui Euroopa testides on saadud maksimumpunktid kõikide uute mudelite eest.

Subaru populaarsus maailmas kasvab, kunagisest nišitootest on tänu kummalisele tõmbele, mida selle margi vastu tunnevad puukallistajad, märsilohistajad ja muu “roheline” rahvas, saanud masside lemmiksõiduk.

Üks lugu räägib, et buum algas 2000. aastal Vermonti osariigist Ühendriikides, kus hipid üks teise järel oma Saabid ja Volvod Subarute vastu vahetasid. Teine lugu aga, et eestlaste Subaru-armastus on nii Euroopa kui kogu maailma mõõtkavas fenomen ning aluse sellele panid loodusfotograafid ja loomeinimesed.

Nüüdseks on Subaru maailmas kõige enam (rohkem kui 15 mln) nelikveolisi autosid müünud – pole ka ime, kõik Subarud ongi ju tänapäeval sümmeetrilise nelikveoga. 2016. aastal prognoosib tootja rohkem kui miljoni auto müüki; 2015. aastal oli see number 940 000, viiendat aastat järjest Subaru kõigi aegade rekord. Eestis püsib mark müüginumbrite põhjal kindlalt edetabeli esikümnes.

SÕIDUELAMUS Geilo suusa-ja talvesõidukuurort asub Oslost vaid paaritunnise teekonna kaugusel. Käänulised ja kitsad teed algavad üsna linna piirilt.

Loodus pakub siin oma järvede, jõgede ja kõrgete kaljuseintega hingematvat vaatemängu, kõrguste (ja temperatuuride) vahed ulatuvad isegi paarikümne kraadini – kui mägedes saime varahommikul -17 kraadist pakast, siis alla jõudes näitas termomeeter 8 soojakraadi.

Me siin Eestis võiksime oma teede ja nende hooldamise üle vähem nuriseda, Norras pole asjad kaugeltki nii head, kurvilised teed on kitsad, jääs ja roopas; tihti on ühel või mõlemal teeküljel haigutamas kuristik või kaljusein.

Aga keegi ei kurda, sõidetakse vastavalt eeskirjadele (enamusel teedest maksimaalne sõidukiirus 80 km/h). Norrat loetakse kõige turvalisema liiklusega Põhjamaaks.

LEVORG

Subaru Winter Driving andis kõige parema ülevaate uuest Levorgist, sest sellega sõitsin kõigil kolmel päeval. Seda, kuidas Levorg käitub Eesti oludes, tasub lugeda Acceleristast, Andrese proovisõiduloost.

Norra jäistel mägiteedel võib auto sõiduvõimekusega igati rahule jääda, madal “istumine” teel ning pidev nelikvedu toimivad hästi ka piiripealsetes (loe: libedus, lumevaalud) oludes.

Teisiti on lugu John Hauglandi talvesõidukoolis etteantud harjutusi tehes. “Sõõrikujoonistamisel” jääb Levorg oma 170 hobuse ja CVT-ga ning abisüsteemidega (mida lõpuni maha võtta ei saagi) poole kannikaga lõbutsejaks.

Mul, kes ma olen pigem “taksojuht” ning sõõrikusse suudan auto väänata vaid röögatu tahtejõuga instinkte maha surudes, õnnestub Levorg mitmel korral lihtsalt hange kinni lennutada.

Hääl, mida autokene jääl külg ees libisedes teeb, ei ole kohe kindlasti “tee veel, tee veel!” tähendusega. Aga harjutamine teeb tasapisi meistriks, parimatel hetkedel saan hakkama koguni poole sõõrikuga.

Subaru Levorg

Lõbusamaks läheb “tuutude” vahel traageldades. Kiirused on väikesed ning “tantsimine” kord üks, siis teine külg ees ei olegi tsirkusetrikk. Teravate nurkade mahanüsimine rajalt teisele tuleb sooritada ettevaatlikult ja väikesel kiirusel. Offroadi ja metsarada me Levorgiga otse loomulikult sõitma ei hakka, pole selle mudeli pärusmaa.

Viimane harjutus “käsitsemine” (i.k. handling) sisaldab jäärajasõitu, kus kõik päeva jooksul omandatud oskused käiku lasta tuleb.

Mul tegelikult veab, sest oma esimesed ringid sõidan koduselt tuttava STI-ga; teisalt, kas see ikka on vedamine? Levorgi ümber istudes tuleb harjuda mõttega, et auto ei liigu  k o h e  edasi, CVT teeb, mis ta heaks arvab ja millal arvab, veojõukontrolli maha võtta ei saa, difrit, mida lukustada, ei ole, jne. jne.?

Hääl, mida Levorg rajal kuuldavale laseb, on midagi haleda tihkumise ja kinnise ninaga hingamise vahepealset. Instruktoriga viskame nalja, et Levorgiga jäärada sõites on tunne, nagu meelitaks frigiidselt naisterahvalt naeratust välja; ja kui ta naeratabki, siis selleks, et öelda: “Sorri, aga mul pea valutab ja täna õhtul jääb pidu ära.”

Noh, olgu, ei ole Levorg rajaauto, no ei ole; ikka äge linnaauto on! Ja hangeauto ka, ühtekokku jõuan neli korda hange lennata ja välja tiritud saada; Foresteril kihutavale päästemeeskonnale kulub pealuu sisse mu nimi: “Ylle needs to be resqued“. Lõpuks pakuvad nad, et sõidavad mu järel. Igaks juhuks.

Et aga sõiduaega oli piisavalt, mu kõrval istub ja mind juhendab Ott Tänaku tiimi noor ja andekas rallisõitja Marius Aasen – siis tegelikult on tegu suurepärane kogemusõppega ning arvata, et Levorg on harjutamiseks oluliselt jõukohasem sõiduvahend kui STI, millega adrekas lihtsalt silme ees pildi viltu lööb ja punasesse ära peksab. Kui me ka oleksime Mariusega taburetil jäärada sõitnud, on saadud kogemus hindamatu väärtusega.

XV

Maarja käis XV-ga sõitmas kohe, kui uuenenud versioon Eestisse jõudis, minul on kogemus eelmise põlvkonnaga ning nüüd siis Norrast saadud (mõningate reservatsioonidega) sõiduelamus.

XV on kahtlemata kõige parema hinna-kvaliteediga Subaru, kus sõiduvõimekusele ei ole allahindust tehtud ning millega saab edukalt ära elada ka kõige sügavamas metsas, kuhu ei vii ükski tee.

XV tõelised väärtused tulevad ilmsiks offroadil ja teedeta maastikul, kus sõidurada markeerib üksnes lumme sõidetav jälg – “mina olengi tee”, kirjutaks luuletaja.

Aga mind jätab XV külmaks. Higikülmaks. Teise sõidupäeva hommik tervitab meid krõbeda miinusega, päeval sulanud tee on öösel külmunud jääkonarusteks ja sügavateks vagudeks. Istun XV rooli ja kogu tee Dagali keskusse tunnen end võrdlemisi ebakindlalt.

Harva, kui säärane “libedakramp” mind külastab, aga nüüd on selline päev. Ma ei tea, palju mõjutab mu sõidusooritust legendaarne Toomas Vabamäe, kes kõrval istub, tunne on nagu sõidueksamit andval piimakal, kes juba esimestest meetritest teab, et läbikukkumine on kindel.

XV on kõrge ning jääroobastel kipub sõitma nagu tramm – tõsi, milline auto seda ei teeks? Suhteliselt jäik vedrustus, standardne Subaru iste, mis minu kehaga kohe üldse ei sobi, vastupäike, järskude kurvidega tundmatu tee – kui palju tegureid aju hangumiseks veel vaja on?

Subaru XV

Õnneks saab kümnekonna kilomeetri roomamise järel selgeks, et nii libe nüüd ka ei ole, et kohe kuristikku kukuks ning XV on sooritusvõimeline märksa keerukamateski oludes; ja kangestus läheb tasapisi üle. Aga tempel mällu on see mulle eluajaks; XV ei ole kohe kindlasti minu tassike teed, isegi kui krossirajal ja olematul metsateel sooritus viis pluss on.

FORESTER

Uuenenud Foresteri pikema testisõidu toome peagi Accelerista kaudu lugejateni. Norras saan auto võimed proovile panna seal, kus teed ei ole – metsas ja offroad-rajal.

Tuleb tunnistada, et just viimatinimetatul lõbutsen ma nii pööraselt kui olla saab. Katsesõidu rada saab läbida edas- ja tagurpidi, päri- ja vastupäeva, täpselt nagu tuju on.

Järsud tõusud ja ägedad laskumised, paar väiksemat künkalaadset takistust ning küllaga olematut teed, mis koosneb sügavatest rööbastest ja pimedast lumest – see on (Subaru) pidu!

Ega’s midagi, lülitad aga nelikveoabi X-Mode’i sisse ja lähed. Täie vaardiga, silmas pidades, et kiirus ei kasvaks üle 40 km/h, sest edasi pead ise vaatama, kuidas saad – X-Mode lülitub välja.

Metsarajal selgitab instruktor, et X-Mode’ist on kõige suurem abi siis, kui sõitja tunneb, et saabunud on väljapääsmatu olukord.

Allamäge vajudes on mõistlik tõsta jalg kõigilt pedaalidelt ning lasta nelikveoabil ise rahulikult toimetada; ülesmäge tuleb gaasiga pisut auto tegevust toetada. Tõsi on, et auto jaoks, millel on X-Mode peal, pole olemas väljapääsmatut olukorda. Eesti oludeski väga mõistlik valik!

Satun offroadides nii hoogu (ma ei räägi “kas te nimetate seda offroadiks? Eestis nimetame me seda tavaliseks talveks” – hüüetest, mida ma iga minuti tagant laskudes või tõustes aknast välja karjun), et ühel väiksemast mäest ülessööstul lendan Foresteriga suure ampsu vasakule.

! Ma ei tea, mitu – kas pool või kaks – sammu jääb puudu meie võõrustajatest, kes pahaaimamatult künkal seistes jutlevad; igatahes panen siinkohal nii endale kui kõigile hulljulgetele veelkord südamele, et suur õnnetus varitseb vaid sekundi murdosa kaugusel. Auto on tõeline surmarelv, kui seda mittesihipäraselt kasutada. Huh.

Subaru Forester

Forester, mida ma Eesti oludes pesakonna esimese sõidukina olen nimetanud muuhulgas ka “igavaks käruks”, tõuseb Norras mu silmis peaaegu et kangelase staatusse, suutes alistada kõik tõusud ja langused ning näidates metsateel (seal, kus tee ise sisse sõita tuleb) stabiilset ja muretut minekut.

Ehkki järgmisena asun ma Outbacki üllatuste kallale, ei ole O-st F-ile teedeta oludes päris võrdset vastast, liikuda tuleb Foresteri jäljes ja rooliga ikka natuke tööd ka teha.

OUTBACK

Kõige ilusam Subaru! On jah! Oli siis, kui ma sõitsin üle-eelmise põlvkonnaga ja oli juba enne seda; ning nüüd on jälle. Värskeima Outbacki kujustus on hästi õnnestunud, auto on kaasaegne ja suurepäraste sõiduomadustega!

Mul jääb vaid suu lahti ja silmad ümmargused peas roolis rippuda – see, mismoodi Outback offroadi rajal tõuse ja mõõnasid võtab, millise kergusega läheb läbi igast soost, on imetlusväärne. Lihtsalt imetlusväärne!

Sealjuures on tegu rikkalikult mugavust ja infolusti pakkuva sõidukiga, mis oma paremad päevad veedab linnadžunglis lapsi ja tegevdirektorit vedades. Aga no säärane maastikusuutlikkus… anna õhku!

Subaru Outback

Hauglandi sõidukoolist tagasidraivimiseks sebin endale Outbacki, millega takistusrajal tegusid tehtud sai. Naudin avanevaid maastikke ja kulgen 40-50 km/h, lihtsalt sellepärast, et on mõnus.

Jõuan tõdemuseni, et kuigi ma ühe sportauto oma elus kindlasti veel soetan, siis igapäevasõitudeks, pakiruumis käimisraam ja tagaistmel kari lapselapsi ja lilleline lambivari, on igal juhul parim variant Outback; soovitavalt tumesinist värvi. Njah.

STI

Lugeja võib nüüd koju ära minna, sest järgneb romaan. Olen teist aastat STI omanik ning pikemalt ka kirjutanud tunnetest, mis mind selle auto rooli istudes või pelgalt talle pilku heites valdavad. STI on kahtlemata maailma üks ilusamaid ja sõidetavamaid autosid.

Sportlane selle kõige (naisterahvale) sobivamas võtmes, võimaldades arutut lõbutsemist, aga vajadusel ka ämma poodisõidutamist.

WRX STI viimane põlvkond paistabki silma oma mitmeotstarbelisusega – autoga saab sõita igapäevaselt, ehkki Norra kogemus veenab mind taas, et STI õige koht on siiski (jää)rajal.

Auto on väga hästi juhitav, tundlik, kiire; jätkake loetelu kõige sellega, mis teie arust head autot iseloomustab… inimene, kes STIga sõita oskab, kasutades ära selle kõik võimalused, on õnnelik inimene.

Eestis ei ole STIga sõitmiseks just üleliia palju kohti – suvel Audruringil, talvel seal, kus on seadusega lubatud jäärada. Kui talve muidugi on. Norrakate, soomlaste, taanlaste jpt. silmis on STI omanik arutu miljonär, sest maksud, mis selle auto omandamiseks tasuda tuleb, on piltlikult “üks auto mulle, kolm riigile”- mõõtkavas.

Näiteks Norras maksab STI 150 000 eurot. Meil kõikide kellade, vilede ja vidinatega alla 40 000 euro. Maailm on ebaõiglane – Norra mägedes on lund nii palju kui imestada jõuad, aga jäärajasõit on kallis lõbu; meil siin on aastaringne vilets talveilm ja… oluliselt odavam autot kuuri all kärbatada.

Nõnda siis kasutas iga kohaletulnud ajakirjanik Dagalis võimalust ja haaras STI rooli kohe, kui eelmine sõitja autost ekstaatiliselt välja vaarus.

Et seltskonnas oli vaid kaks naisajakirjanikku ning leedulanna STI-le väga ei pretendeerinud, õnnestus mul käsi plaksutades, ähvardaval sammul kõndides ja “kõss” karjudes tõenäoliselt konkurentidest rohkem STI-le pihta saada.

Eelisolukorda süvendas ka see, et küsisin endale alati instruktori kaasa, kes siis teatud osad ülesannetest “ette sõitis” ja hiljem kõrvalt juhendas.

Ylle Subaru STI roolis

See, mismoodi ma STI-ga sõõrikuid joonistasin, ei kannata kriitikat – no ma ei oska! Ma ei saa aru ja ei oska, aga eks siis harjutan… kui kodus peaks olema lumi ja jää; koonuste vahel sõitsin üksinda nagu tramm ja instruktoriga koos nagu pöörane, omandades kiirelt külglibisemise trikid ning veendudes, et lahtise difriga on parem sõita kui maksimaalsuhtesse lukustatuga; kaotasin igasuguse kartuse mahavõetud veokontrolliga sõitmise ees (auto saab jõudu juurde ja on jääl märksa lihtsamalt juhitavam) ning handlingurajal…

… sain ma ekstaasi, erutuse ja sõiduelamuse üledoosi. Kaks instruktorit, kellega ma STI ülesandeid koos läbin, saavad nii kõhulihased kui naerurabanduse, sest kujutage nüüd ette – te olete 23-aastane rallisõitja ja teie kõrvale rooli istub naisterahvas, kes võiks olla teie ema.

See ema on endale koju tassinud auto, millega ta… noh, poodi sõidab ja gaasi oskab ka anda ja võib-olla üht-teist veel, aga üldiselt… vajaksid ema sõiduoskused lihvimist.

See ema naerab, laulab (teeb muid defineerimatuid hääli; ja teeb neid väga kõvasti), rebib rooli nii, et järgmisel päeval käed valu pärast küljest ära kukuvad (õige rooliasend 3-9 on pärast seda kogemust sügava saapajäljena mu ajus) ning nõuab aina lisa.

Lennukaar, millega ma STI rajalt välja, lumme lennutan, on elegantne ja kõrge. Marius kõrvalistmel nendib, et oleks na-aatuke kõrgemalt ja kaugemale lennanud, oleks saanud kohe kõrvalrajalt sõitu jätkata: “Kaksteist punkti julge lennu eest! Kahjuks pole meil siin lennukool.” (Ja naerab südamest, et silmad märjad)

Tulemus? Päeva lõpuks on ema sõiduoskused paranenud nii oluliselt, et Marius teeb ettepaneku kaaluda võimalust hakata veel vanuigi muttide rallit sõitma ning lubab omalt poolt saadud jäärajasõidukogemust mitte kunagi unustada.

This slideshow requires JavaScript.

TÄIENDA OMA OSKUSI Talvesõidukoole ja rajakoolitusi korraldatakse mitmesuguseid ning nende eesmärk ei ole üksnes lõbutseda. Läbi sõiduõpetuse saab igaüks oma oskusi lihvida ja õppida juurde sootuks uusi asju.

Subaru talvesõidukooli kogemus ei jookse mööda külgi maha neilgi, kes igapäevaselt selle margiga kokku ei puutu – krossoveri vaimustus, igasse majja üks nelikvedu, jne – kui tahes hea auto sa ka ostad, ise see ei sõida; ning kui tulevikus sõidabki, tuleb olla kriitilisel momendil endiselt valmis juhtimist üle võtma.

Liiklusinstruktorid kordavad igal sügisel ja varakevadel: enne uue hooaja algust tuleb leida aeg ja minna oma autoga sõitu harjutama, et olla talvel valmis lume ja jääga toime tulema ning suvel osata valida õige sõidukiirus ja vihmaga mitte teelt välja põrutada. Rehvivahetusega koos ka sõiduharjutus, nii peaks see käima. Kui paljud meist seda reeglit järgivad?

Aasta tagasi käisin Porsche talvesõidukoolitusel, aga kui kohe õpitu kinnistamisega ei jätka, on see uueks talvehooajaks meelest läinud. Autosõit on nagu keeleoskus – seda tuleb praktiseerida; lõputult praktiseerida.

Subaru

Legendaarne rallisõitja John Haugland, kes muuhulgas on sõitnud tšehhide Škoda tiimis, juhib tänapäeval vägesid Lõuna-Norras, Dagalis

ACCELERISTA KOMM Seekord väga lühike, isiklikumat laadi pisarakiskuja. Vanem poeg, kes Eestist eemal rahvusvahelist magistrikraadi omandab, kuulas mu muljeid ning vastas siis: “Ma olen sinu uhke poeg, ema. Mul on hea meel, et sa õppisid; ja mõistad, kui oluline on oma sõiduoskuste lihvimine.”

Päev pärast kojujõudmist veeretan oma STI varju alt välja ja lähen otsima lund ning jääd, et õpitut kinnistada. Eelolev nädalavahetus lubab samuti sobivat sõiduilma; iga iseenesele pühendatud sõiduhetk on tähtis. Mina igal juhul olen rajal.

Tekst: Ylle Rajasaar
Allikas ja meedia: Subaru
Pildid: Ylle Rajasaar, Toomas Vabamäe, Veli V. Rajasaar

Subaru Levorg – sportlik (pere)auto ehk teine noorus; tagasilöökideta!

Subaru XV, sünnist saati tiigrisüda sees

 

Jaga

AVALDA ARVAMUST!