Jaguar E-Pace on lõpuks Eestis. See tähendab seda, et maasturilaadsete liikurite lõputu rivi sai veelgi täiendust. Margus Värton käis vaatamas ja proovimas, kas Jaguar on selle rivi alguses või lõpus või kusagil hoopis mujal ning kas E-Pace ütleb maailmale midagi sellist, mida me veel ei tea.

E-PACE, TAGASI TULEVIKKU?

Aegade alguses oli Jaguar stiilipuhtuse etalon. See oli kaunis, stiilne, mugav, suursugune. Vaadake või sedasama möödunud sajandi viiekümnendate Jaguar Mk 1, millega Fred Thursday ja Endeavour Morse brittide võrratus krimisarjas ringi sõidavad – kas pole imeline?

Sportlikkusega on seda kaunidust raske seostada, kuid ometigi sõideti nii Mark 1 kui Mark 2 Jaguaritega edukalt võidugi. No ja E-tüübi lugu on nii palju räägitud, et seda oleks isegi tüütu korrata. Jajah, sportliku ilu kehastuseks võis Jaguari nimetada küll.

Edasi läks elu vuhinal allamäge – ametiühingud, kvaliteediprobleemid, mainekadu ja lõputu rahanappus ning sellest omakorda tulenevad omanikuvahetused. Nõnda lõpetas Jaguar seal, kus friigimargid kõik – paljude autofännide südametes, kuid väheste garaažides.

Isegi Mark 1 pärandi suutis Jaguar S-Type’i näol ära pilastada – piinlik lugu. Ei mingit ilu, ei mingit sportlikkust. Pisukeseks lohutuseks võis nimetada vaid kompressordatud R-mudelite pöörasust, ent sellele suurtootmist ei ehita…

Sestap mäletame ennisaegset Jaguarit kui miskit, mis oli kunagi midagi olulist, kuid millega nimelt see olulisus saavutati, mäletas vaid see taat, kes juba ammu mulla all.

Selle pika ja morbiidse sissejuhatuse järel on paras aeg rääkida tänase päeva kangelasest – verivärskest Jaguari linnamaasturist nimega E-Pace. Just sellest mudelist ootab Jaguar müügihitti, mis firma hindudest omanike ambitsioonikad kasvuplaanid ellu peab viima.

PILK PEALE

Pole suur saladus, et mulle on linnamaasturi žanr iseenesest omajagu arusaamatu. Ometigi troonivad need sõidukid müügitabelites jaburalt kõrgetel kohtadel ning Jaguarist poleks arukas lasta konkurentidel enesest paremalt ja vasakult mööda joosta.

Nõnda seisan mulle proovisõiduks usaldatud Jaguar E-Pace kõrval ja püüan seda vaadata mõistva pilguga. Hall pole just see toon, mille mina enese Jaguarile valiksin, aga muidu.. no muidu on täitsa.

See pole hõrk disainipidu nagu F-Type, kuid oma klassi piires näeb E-Pace täitsa äge välja. Jaguari peadisainer Ian Callum on sedapuhku jõudumööda tsiteerinud iseenese meistriteost, sedasama F-Type’i.

Mõõdud seavad muidugi proportsioonidele mingid piirid (4,4-meetrise pikkuse sisse ei vääna mingi nipiga mõistlikku kliirensit, pearuumi ja pagasimahtu sedasi ära, et pilk sellel puhkama jääks).

Aga Jag ei ole kuidagimoodi koledam kui kõik need ülejäänud samas turunišis toimetajad – pigem vastupidi, ja väga Jaguar näeb see välja ka. Nii et selles plaanis annan mina Jaguarile plusspunktid – olgu mis on, aga mitte-kole pisimaastur on juba saavutus. Callum oskab.

VARUSTUSTASEMETE GALERII

Päris täpne olles saab E-Pace’ile kahte masti välimust osta – seda tavalist ja siis sellist, mida Jaguar ise nimetab R-Dynamic paketiks.

Väljastpoolt vaadates annab omaaegsete sportmudelite nimega flirtiv pakett väheke teistsuguse põrkeraua ja veel paar sportlikuna näivat pisividinat, sisemusse lisab šikimad tepingud, sportlikumad istmed ja automaatkasti juhtimiseks käiguvahetuslabad roolisambal. Maitse asi.

Mõlemale baasmudelile saab lisaks standardvarustusele soetada S, SE ja HSE varustustasemed, mis kokku teeb siis kaheksa erinevat versiooni. Mitte just absurdini palju, aga täiesti piisavalt, et igaüks saaks oma.

Mina oleksin proovisõidusauto S-tasemega rahul – selle eest saab juba viisakad 18-tollised rattad, nahksisu, adaptiivse kiirushoidja ning 4G-ühendusega multimeediasüsteemi. SE lisab velgedele veel tolli, helisüsteemile mürtsu, mäluga istmed ja parkimisabividinaid – ehk siis seda, mida mina niikuinii ei tarvita.

HSE on täislaks ning selle varustuse kokkulugemine kulutaks minu käsutuses olevad tähemärgid paukselt ära. Ühesõnaga, HSE-d ei ole vaja – ehk on vaja vaid siis, kui vaja on kõike.

Mootorite ja veoskeemide osas on pilt juba kirjum, ja seda mitte erisuguste mootorite rohkuse tõttu. Vastupidi – mootoreid on küll tüki poolest suisa viis (kolm diislit ja kaks bensiinikat), kuid kõik need on kaheliitrised turbomootorid.

Põnev on hoopis see, et E-Pace on üle jupi aja esimene Jaguar, mida saab osta ka esiveolisena. Puristide silmis on see kahtlemata pühaduseteotus, kuid pragmaatik ütleb, et lühikesse autosse saab mootori sisse mahutada vaid ristipidi ning siis on esiveolisus enesestmõistetav.

Õnneks ei ole poolveolisus kohustuslik ning erinevaid nelikveoskeeme pakutakse E-Pace’ile lausa kaht – väiksematele mootoritele pidevat, kahesajast hobujõust kangematele aga sedavõrra intelligentsemat.

Autohuvilistele ei ole see viimane sugugi tundmatu – näiteks legendaarne Ford Focus RS kasutab sama süsteemi, sõsarauto Range Rover Evoque samuti.

SÕIDAME!

Tehnilisi fakte on nüüd ehk küllalt saanud ning paras aeg on autosse istuda. Jaguar Land Roveri asjapulgad ei väsi kordamast, et Jaguar esindab nende tootevaliku sportlikku otsa ning et E-Pace on sportlikult praktiline.

Seetõttu on kummastav, et proovisõiduks on valitud tumehall E-Pace S D180 AWD, mis on selgelt… no ütleme, et praktilise poole poole kaldu.

Okei, rivis on ka sama 180 hj diiselmootoriga punane ja sinine R-Dynamic First Edition, ent siiski tuleb leppida, et Jaguari sportliku olemusega ma täna tuttavaks ei saa. No olgu – ehk teine kord.

Pilk salongi kinnitab kahte asja. Esiteks seda, et vähemasti varustusega Jaguar ei koonerda – nahk, elektriliselt seatavad (ehkki mäludeta) istmed, korralik 4G-ühendusega multimeediakeskus…

Teiseks seda, et F-tüübi kujustust püüab Jaguar ka E-Pace sisemusse siirata. Selgelt juhile suunatud keskkonsool koos käetoega kõrvalistuja tarbeks on selgelt F-Type disaininippide varamust.

Veidral kombel on kusagile kadunud XF ajast Jaguari kaubamärgiks saanud ümara nupuga automaatkäigukasti valits – no selge, nime poolest sportlikul sõidukil olgu seegi F-Type’i moodi. Paar korda klõbistamist ning sellega saan sina peale.

Iste on mugav, ehkki ilmselgelt mitte sportlikuks sõiduks mõeldud. R-Dynamic paketiga kaasa tulevad pakuvad kindlasti paremat külgtuge, kuid 180 hj sõidukile tunduvadki standardistmed kohasemad.

Pealegi ei ole ka nendele miskit ette heita – kvaliteetkraam ikkagi. Ja üleüldse – E-Pace kokpit on üks tore ja juhile suunatud koht. Möönan, et selles istuda on mõnus küll.

Vajutus käivitusnupule ja sõidamegi. Diiselmootorist mingit erilist üllatust oodata ei maksa, ei heas ega halvas. Veab ja sõidab ja uriseb nagu diislid ikka. On täitsa võimalik, et sellest diislist saabki E-Pace põhimootor. Lõppeks on konkurentide valikus just seda masti mootorid kõige edukamad.

Rool on meeldivalt konkreetne ning vedrustus viitab asjaliku jäigapoolsusega sellele, et sportlikkust päriselt ära unustatud ei ole. Ujuva diivani või lendava vaiba ihalejad võivad Jaguari oma valikust maha tõmmata, autosõbrad aga peaksid sedavõrra rohkem rahul olema.

18-tolline ratas tundub kenasti E-Pace iseloomuga sobivat ning 20-tollistele velgedele ei hakkaks mina mõtlemagi – seda sportlikkust võib siis juba liialt saada.

Rooli ei ole õnneks üle võimendatud ning seegi on vihje sellele, et plüüspadjal kulgemise otsijad võiksid mujale vaadata. Piduritest peaks ka rääkima, aga et proovisõidurajad kulgesid mööda jäätunud ja lumiseid külavaheteid, siis tuleb tunnistada, et nende võimekus jäi nüüd küll järele proovimata.

RAHAJUTTU KA

E-Pace hinnanumbrid algavad 33 600 eurost ning selle raha eest saab 150 hj diisliga esiveolise auto. Minu proovisõiduautoks olev S-varustuses nelikveoline 180 hj diisel maksab kriips üle 45 000.

Seda pole vähe, aga pole ka palju – autot on selle raha eest tegelikult omajagu ning kes mingitki isikupära otsib, see peaks E-Pace’ist seda leidma küll. See aga on alles pool tõde.

Konkurendidki ei maga ning näiteks Volvo XC40 jahib üsna sama ostjat, tehes seda kriipsujagu odavamalt. Seega julgen ennustada, et Jaguari hindudest omanike ambitsioonikad müügiootused saavad täituda vaid jõulise turunduse ning agressiivsete rahastuspakkumiste toel.

See aga tähendab üht – sel suvel ootab meid suure tõenäosusega ees preemium-klassi pisimaasturite hinnasõda. Mitmel põhjusel ootan seda põnevusega. Kapitalism töötab, ja see on hea.

KOKKUVÕTTEKS

Jaguar püüab E-Pace’iga vallutada aina tihedamaks kippuvat väärikate pisimaasturite segmenti. Confidential-kirjaga slaididelt paistnud müügiootused on kõrgel ning selge on, et see sektor on saanud uue ja tõsise üritaja.

Jaguar püüab Audi Q3, Volvo XC40 ja BMW X1 kundesid mitme kandi pealt ning vabalt võib juhtuda, et edukalt. Jaguar näeb väga hea välja, tema kokpit on võrratu, sõiduomadused eristuvad ning bränd eksklusiivne. Objektiivselt võttes on E-Pace igati viisakas auto.

Subjektiivselt….massturu püüdmisega kaob jupike Jaguari senisest hingest. Mulle kui autosõbrale on seda ühelt poolt natuke valus vaadata, ent teiselt poolt – ehk on see lihtsalt hind, mis ellujäämise ja suureks saamise eest maksta tuleb?

Maailma vastu sõdida ei saa. Ja mina tahan, et Jaguaril hästi läheks, juba kasvõi Mk 1 mälestuse pärast. E-Pace võib aidata Jaguaril taasleida enese koha automaailma suurte hulgas. Mina elan neile igatahes kaasa – nii Jaguarile kui E-Pace’ile. Nad on seda väärt.

Vaata auto kohta rohkem siit

Pildid: Margus Värton

Jaga

AVALDA ARVAMUST!