Maarja Vau istus uue generatsiooni Honda Civic Type R rooli ning andis gaasi. Suurepäraste sportlike võimetega auto rõõmustab igat kähkusõidufänni ent kas legendaarne Type R saab seekord vastu legendaarsele Subaru STI-le? Maarja pani autod joonele.
Proloog
Lugu eelmise generatsiooni Honda Civic Type R’ist sündis kõikidest minu sõidulugudest kõige kiiremini – ma tulin sellega sõitmast, arvustus võttis mu peas juba kuju, ja samal õhtul kirjutasin oma kõigi aegade lemmikproovisõiduloo.
Veidral kombel on uue Type R-iga risti vastupidi – muljeid on sama palju või rohkemgi, ent kirja panen neid juba päris mitu kuud. On asi siis sarnasustes eelkäijaga või vastupidi – erinevustes, mine võta kinni. Aga siin nemad on.
Ühe kena suvise nädalavahetuse jooksul sain igatahes taas mängida ühega oma lemmikutest – uue Honda Civic Type R ‘ga ehk sõpradele Shibikku Taipuāruga.
Suuri plaane me ei teinud, tahtsime esialgu vaid näha, mida annavad juurde lisandunud 7 kW ja muutunud mõõdud.
Arvestades, et uue Type R-i tootmiseelne versioon oli oma eelkäijast legendaarsel Nordschleifel peaaegu 7 sekundit kiirem… võib öelda, et väikesed ootused olid.
Honda Type R tehnilised andmed:
- Mootor: 2-liitrine turboülelaadimisega bensiinimootor
- Käigukast: 6-käiguline manuaal
- Võimsus/pöördemoment: 235 kW@6500 rpm, 400 Nm@2500-4500 rpm
- Maksimaalne kiirus: 272 km/h
- Kiirendus 0-100: 5,8 sek
- Tühimass: 1380-1420 kg
Type R on kiiresti – võidu – sõitma sündinud, ei tähenda see R-gi ju muud kui Racing. Esimene Civic sai R-i vääriliseks juba 1997. aastal.
See jäi küll vaid jaapanlaste privileegiks, kuid järgnevad Taipuārud teenisid endale autoentusiastide südametes auga välja koha teiste autotootjate GTI ja RS mudelite kõrval.
Suurim muudatus mudeli elus oli kindlasti eelmise Type R-iga tehtud üleminek vabalthingava mootori pealt turbole, mis võis puristide jaoks üsna kahtlase liigutusena tunduda.
Moodsas väikeste turboülelaadimisega mootorite maailmas see valik ilmselt siiski pigem õigustas end ja nii see uuendus ka uue Type R-i juures kanda kinnitaski.
Välimus
Uus Type R on eelmisest pikem ja pikema teljevahega, kuid madalam, mõjudes üldse visuaalselt märksa sedaanilikumalt.
Erinevate silmatorkavate elementidega on autotootja senisest heldem olnud, andes uuele Type R-ile teistest hot hatchidest märksa dramaatilisema, äratuntavama ja agressiivsema välimuse.
Tõsi, mingi osa sellest tuleneb kindlasti uue Civicu enda kujustusest, aga nurgeline tagatiib, suurte velgede vahelt paistvad punased Brembo pidurisadulad puuritud ketastel, keskele paigutatud kolm väljalasketoru ja õhuavaga kapott ei jäta ruumi kaksipidi mõistmiseks – seda autot peab tähele panema.
Ka auto puna-must metalli ja R logodega pikitud sisemus toetab igati seda kuvandit. Endiselt peab ära märkima, kui väga mulle Type R-i istmed meeldivad.
Ja visuaal on suuresti see, millega uus Type R tähelepanu tõmbama peab, sest kaheliitrine turbomootor heliefektide peale märkimisväärselt ressursse ei raiska. Just nimelt raiska, sest oma põhitööd – auto edasiliigutamist – teeb see üllatavalt vaikselt, aga hästi.
Sõit
Kui eelmine Type R sai mult hinnanguks „tsiviliseeritud metslane“, siis uue Type R-i puhul on tsiviliseerimisega samm edasi astutud.
Uus vedrustus näeb koos piiratud libisemisega diferentsiaaliga kurja vaeva, et esiratastesse tulev jõud korralikult maha jõuaks ja autot kraavi asemel juhi soovitud suunas liigutaks.
Seda kõike ei saada möirged ega metsikus, Type R läheb nagu lingust visatud sinna, kuhu sooviti, nii, nagu sooviti, sujuvalt ja viisakalt… lihtsalt kiiresti.
Type R-i liikumisele on iseloomulik teatav pingevabadus ja kergus. Isegi tipprežiimis, kus auto jäikus on maksimumini viidud, auto on valmis ise vahegaasigi andma ja kõik sõlmed vaid kiiremale sõidule orienteeritud, on konkreetne rool ja täpse käiguga pedaalid kerged käsitseda.
Kui spidomeetrit mitte jälgida, on suur oht sõidukiirust tegelikust oluliselt väiksemaks hinnata. Suurtel kiirustel tunneb Type R end mugavalt ja kindlalt, mõjudes äärmiselt stabiilselt ja meenutades mõneti peaaegu Saksa autotootjate insenerisaavutusi. Seega võib juht olla üsna veendunud, et tavaliikluses ta selle auto piiride lähedale ei jõua.
Rajal lõhkumise kõrval (kuigi nagu loo alguses mainitud, ei pelga Type R ka seda) sobib see auto ideaalselt igapäevasõite vürtsitama.
Puuri ja viiepunktiturvavööde asemel leiab juht sealt eest juba uute autode juures harjumuspäraseks saanud juhiabisüsteemid nagu sõiduraja hoidmine, liiklusmärkide tuvastus, otsekokkupõrke hoiatus jne. Mitte miski peale välimuse ei ole selle auto juures üle pingutatud või üleelusuuruse maitsega.
Kokkuvõtteks
Uus Type R on kindlasti midagi neile, kelle jaoks mudeli eelmised põlvkonnad liiga toored või ebamugavad tunduvad, kuid kellele Jaapani autokultuur siiski südamelähedane on.
Skeptikute meelest võib viimane mudel eelmisega suures osas liiga sarnane olla, ent selles seisnebki samas asja mõte – auto ei ole kaotanud liiga palju sellest meeleseisundist, mis ta Type R-iks teeb ja mida autoentusiastid armastavad. Väga häid asju ei olegi ju mõtet üleliia palju muuta.
Epiloog
Et selliseid autosid natuke enda jaoks skaalale panna, panin ma eelmise Type R-i joonele ühe Subaruga – enda omaga.
Tulemus meeldis mulle väga, seetõttu tegin seda traditsiooni loomiseks nüüdki, aga vahelduse mõttes võtsin… ühe teise Subaru.
Mis välja tuli – paari stardiga Type R-iga kiiresti sõitma ei õpi. Küll aga poleks ma üldse kurb, kui selle auto pikemalt enda kätte saaksin… noh, puhtalt õppimise eesmärgil.
Vaata pildialbumit siit
Uuri Honda Civic Type R kohta rohkem siit
Video ja pildid: Sten Ottep/Fifty Visual
