Henry Jakobson: proua võttis Toyota Highlanderi ja minul sõnaõigust polnud

Pinterest LinkedIn Tumblr +
“A mida Henry teeb” blogi autor, kolme lapse isa Henry Jakobson kirjutab sõidukogemusest uue Toyota Highlanderiga. Nagu selgub, autor pidi olema paljudel juhtudest kõrvaltvaataja: kui proua istus Highlanderi rooli, tuli Henryl leppida “vana” autoga.

Kõikide kolimiste puhul, mis ma elu jooksul teinud olen, olen ma uue paiga puhul esikohale seadnud selle, kes on meie uued naabrid.

Kõige tähtsam aspekt, sest nemad määravad selle, kas sa veedad suure osa aja kodus tundes ebamugavust ja planeerides viise, kuidas nende postkast põlema panna või autol rehvid tühjaks lasta, või teretada naabreid rõõmsal meelel. Seepärast oleksin olnud tänulik, kui saanuksin enne otsustamist nädala uues kodus elada.

Sama tingimus võiks olla ka uue auto ostu puhul, sest veerandtunnise testsõiduga midagi väga selgeks just ei saa.

Küsi ja sulle antakse, sest mul lõppes just proovisõit Toyota Highlander hübriidiga, mis kestis kaks kuud! Tõsi, see ei ole miski, mida kõigile ostuhuvilistele pakutakse. Just seepärast jagan ma oma kogemust teiega.

Varasema kogemuse põhjal suuri ootusi ei olnud

Tegelikult on mul aastatepikkune linnamaasturi kogemus olemas ning minu ootused ei olnud just eriti kõrged, kui erinev see ikka olla saab? Mu 2009. aasta hall prantslane on igati eeskujulik sõber olnud ja sõidutab meid veel pikki aastaid.

See on hämmastav, mida autotööstus selle lühikese 12 aasta jooksul korda on saatnud. Jah, uus on uus auto, aga antud juhul oleks patt neid kahte isegi omavahel võrrelda.

Kuidas sa paned samale pulgale kitsukese prantslase, mis linnas neelab üle 12 liitri kütust 100 km kohta ning suurt avarat masinat, mille kütuse kulu ka linnas jääb natuke alla 7 liitri?

Highlanderi hübriidmootor võtab töö enda peale just siis, kui mu vana masina kütusekulu lakke hüppab. Kõik kiirendamised ja paigalt liikumised teeb Toyota nagu tuul, mis su kõrvust mööda vihiseb.

Vaikne väljapoole ja kui bensiinimootor töö üle võtab, on see vaikne ka sissepoole. Mootori- ja rehvimüra, mis vanas prantslases sundis maanteel raadio kõvemaks keerama, on Toyotas vaikne.

Ka kõik küsimused, mida lapsed mulle sõidu ajal esitavad, peavad saama vastatud. Ei saa pugeda selle „ma ei kuule siia ette!“ vabanduse taha, mis muidu varnast võtta oli.

Kolm turvatooli: teeme ära!

Meie peres on kolm last, kes on eas, mis eeldab turvaistmes istumist. See tähendab, et vajame rohkelt ruumi, et nii endid, kui kogu pagas kaasa mahutada.

Toyota Highlanderisse ei mahu tahaistmele kolme turvatooli, kuid seitsmekohalise sõiduki puhul ei olegi see oluline, sest kolmandasse ritta pääsemine on sedavõrd lihtne, et lapsed saavad sinna ise ronida.

Seda nii läbi pagasiruumi ja üle toolide turnides (nende lemmik teekond), kui ka teise rea tooli liigutades. Kuid kasutades kolme istmerida, jääb siiski taha üpris palju ruumi ka poekottidele.

Kasutasime kolme rida pidevalt, ja nii olid meil ka istmed kogu aeg üleval ent igapäevaselt ei tundnud kordagi vajadust istmeid alla voltida, et rohkem ruumi saada.

Kui aga istmed alla klappida, on pagasiruum piisavalt suur, et mahutada kõik 5-aastase tüdruku kaisuloomad. Ja neid on palju. Väga palju.

Proua võttis Higlanderi ja mina… vaatasin pealt

Aga ega mina ei olegi ehk see kõige õigem mees autot arvustama, sest abikaasa, kes teatas, et tema ei julge võõra autoga sõita ja et tema sõidab vana autoga ise edasi, muutis enda meelt peale esimest proovisõitu.

See oli viimane kord, kui ma Toyota Highlanderit juhikohalt nägin. Võibolla mitte nii utreeritult, aga kui autod – uus Highlander ja meie “vana” prantslane maja ees seisid ning meil mõlemal naisega oli tarvis kuskile minna, olin mina see, kes “vanaga” leppima pidi, samal ajal kui proua kõrgilt Toyota roolis ilutses.

Kõlan ehk kibestunult (võibolla natuke olen ka), aga samas oli mul ka süda rahul, et proua just Highlandegiga omi asju ajas.

Ma ei saanuks talle soovida turvalisemat sõidukit. Üliselged kaamerad igasse ilmakaarde, kohanduvad tuled ja püsikiirusehoidja, kõik turvalisad, mida sa autole soovida oskaksid – ja pealegi sobiski tema selle rooli palju paremini kui mina.

Kas pani proua auto särama, või auto tema, aga sobis see auto nii talle, kui ka lastele, kes panoraamkatusest ja katuseluugist kuidagi ära ei väsinud.

Kokkuvõtteks

Kahekuise testikogemuse põhjal võib öelda, et kuigi oli paar pisiasja, millega lõpuni ära ei harjunud – seadete menüü ja nuppude asetus roolil näiteks – oli Highlanderiga igati vinge kogemus ja auto ise kinnitus sellest kui vinge areng on tosina aastaga autonduses toimunud.

Kui me peaksime praegu perele valima uut autot ning meie eelarve seda võimaldaks, oleks Toyota Highlander väga tugev kandidaat.

Loe Highlanderi kohta rohkem siit

Pildid: Henry Jakobson

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.