Kolmapäev, 8. mai 2024
Veli V. Rajasaar pani Tabasalu kardirajal joonele hispaanlaste kähkusõidumargi esimese pääsukese, Cupra Ateca linnamaasturi ja 15 aastat tagasi toodetud Forester STI. Kas 15 aastaga “hullu panevate džiipide” segmendis toimunud arengud on rõõmustavad või on poliitkorrektsus võtnud viimsegi lõbu?

Kui 20 aastat tagasi oli 300 hobust pigem palju, siis tänaseks on isegi su rikkal vanaemal linnamaastur, mis evib 500+ hobujõudu ning millega on naeruväärselt lihtne kiiresti sõita.

Selles valguses tundub Cupra Ateca isegi veidi tagasihoidlik – 300 hobust ning viis sekundit sajani ei pane tänapäeval enam kellelgi pead pööritama. Sellest, mis kunagi oli segane ja hullumeelne, on tänaseks saanud igapäev.

Minu jaoks on esimene selline „segane“ ikkagi Jaapani päritolu – 2004. aastal ilmavalgust näinud Subaru Forester STI, mille aiste vahele suruti WRX STI mootor ning aidati ka vastavalt veermikku järele.

Tulemuseks oli oma aja kohta täiesti sõge maasturilaadne toode, mis neelab kurve pea sama aplalt kui rallisugemetega WRX STI.

Sestap tundub igakülgselt paslik võtta ning vaadata, mis 15 aastaga kiirete linnamaasturite turul muutunud on.

Antud loo tarbeks olid Eesti subaruentusiastid nõus välja ajama nii legendaarse ja haruldase Forester STI kui ka sellele eelnenud ning veidi lahjema Forester XT Spordi.

Kakluspaigaks valisime Tabasalu kardiraja, kus lubati lahkelt rajakatse läbi viia. Sellest kõigest aga veidi hiljem… Enne Atecast!

Numbreid

MOOTOR

2-liitrine turbobensukas, ridaneli

VÕIMSUS

221 kW / 300 hj @ 5300-6500 RPM

PÖÖRDEMOMENT

400 Nm @ 2000-5200 RPM

0-100 KM/H

5,4 sekundit

TIPPKIIRUS

250 km/h

VEOSKEEM

Nelikvedu

TÜHIMASS

1550 kg

KÜTUSEKULU

Ca 9 l / 100km

KÄIGUKAST

7-käiguline DSG

PAGASIRUUM

485 l

KÜTUSEPAAK

55 l

HIND

Alates 38 630€

.

Taust

Cupra“ on Seati sportautodivisjon, mille nimi tuleneb sõnadest „Cup“ ja „Racing“. Seni ehtis see nimi Seati sportlikumaid masinaid umbes samamoodi, nagu seda teevad teiste tootjate M, AMG, STI, RS, N jpt.

Esimene Cupra pärineb aastast 1996, nüüd aga löödi see divisjon ametlikult Seatist lahku ning Cupra Ateca ongi nende esimene šedööver.

Platvormiks valiti praeguseid trende arvestades loomulikult populaarne linnamaastur Ateca (sõna „loomulikult“ lugeda pisukese segadusevarjundiga). Lootust on, et varsti järgneb ka Ibiza. Miks seda esimesena ette ei võetud, jääb veidi segaseks – 1996. aasta esimene Cupra oli ju ometi ka Ibiza…

Välimus ja sisu

Kui Forester STI on väliselt natuke nagu telliskivi, millele on asetatud veidi lühem telliskivi, siis Cupra Ateca evib samu jooni, kuid nurgelisust on veidi tahutud. Praktilisus – olemas. Välimus – täitsa kena, samas VA-Grupilikult vaoshoitud.

Vihjetega kiire sõidu võimekusele pole siiski päris koonerdatud – juba Cupra logo on sarviline ja ei jäta kahtlustki, et sõiduelamus saab olema terav.

Auto tagaotsas on neli summutitoru ja spoiler, eespoolt leiab tavalise Atecaga võrreldes palju suuremad õhuvõtuavad ning mustad iluvõred.

Sisult ei erista baasversiooni tavalisest Seat Atecast eriti palju, kuigi valida saab erinevaid polsterdusi ja värvikombinatsioone. Iga versiooniga tuleb aga kaasa suur TFT-ekraan, millele saab kuvada erinevaid sõiduandmeid.

Kõrvalepõige – näidik, mis esmapilgul tundub näitavat turborõhku, seda vist ikkagi ei tee. Kui piduripedaal vabastades ning gaasipedaali isegi mitte puudutades on rõhk juba 1 bar-i peal ning sõida-nüüd-pedaalile astudes ronib pea kohe 2,4 peale, tekitab see küsimusi… Kas see on kiiruga programmeeritud ning ei arvesta vaakumit?

Sõiduemotsioon

Tavaliikluses sõitmine erilisi küünlaid ei vääri. Igaks elujuhtumiks on erinev sõiduprofiil, tuntavaimad muudatused puudutavad vedrustuse pehmust ning väljalaskenoodi valjust. Õnneks ei tooda sõitjateruumi kõlarite kaudu mootorimüra juurde – kõik, mida kuuled, on päris.

Gaasipedaali Cupra-profiilis vabastades ning siis õrnalt-õrnalt varbaga sudides on võimalik ka väikseid praginaid esile kutsuda, kuid üldiselt jääb väljalaskenoot väljapeetuks ja pigem vaikseks. Müraisolatsioon on samuti hea – vaikne ja mugav sõit ei ole sportliku taotluse tõttu karvavõrdki kannatanud.

Üldiselt aga on ka Cupra nõrgimaks kohaks see, mida uute autode puhul aina rohkem tunda on – kõik on nii kliiniline, vaoshoitud, juhi eest mõtlev, vati sisse mässiv ja laisakstegev.

Ma võin sõita läbi mitte ainult kõik sama kontserni keskklassi kähkusõitjad, vaid ka konkurendid teistelt mandritelt, ning tunnetuslikult ja emotsionaalselt ei eristu peaaegu ükski. Turvalisus ja sõitmise lihtsus võidab, omapära kaotab…

Just sel põhjusel tuleb see masin ka rajal „lahti sõita“ – äkki teen talle praegu ülekohut?

Rajal

Rajasõidu jaoks on Cupra üpris lihtsalt hallatav. Nagu videostki näha – sel ajal, kui Forester STI veljed vahetatakse kergemate ning rehvid paremini haakuvate vastu, käiakse üle rõhud ja sõidetakse platsil rehve soojaks, keeran mina üht valitsat, vajutan väikest nupukest ja olen valmis.

Piduripedaal on vasaku jalaga pidurdamiseks mõnusalt pehme, kohanduv vedrustus silub kõrge masina küljelt küljele kaldumist ootamatult hästi. Alajuhitavust õnnestub esile kutsuda minimaalselt, tark nelikvedu oskab seda pea märkamatult siluda.

Ainuke, mis veidi kiirele ajale vastu töötab, on käigukast. Esimesed tiirud teen rajaga tutvumiseks automaatrežiimil, mis kohati ei saa aru, et kurvi apeksist välja kiirendamiseks võiks käigu alla vahetada kohe, kui gaasipedaal põhja surutakse. Hiljem loodan seda parandada käsitsirežiimiga, aga näe…

Ka käsitsirežiimil tundub auto ise liig palju sekkuvat. Kui enne mõnda pidurduspunkti oleks hea käiku hoida piirikuni, sest ülesvahetus raiskaks aega, ei saa auto sekkumist ka manuaalrežiimil ära hoida. Lisaks sellele peab nüüd kurvist välja kiirendades ühe käigu rohkem alla vahetama…

Kuid ka siin tunduvad Atecal olevat oma mõtted – mõnikord allavahetust ei toimu, teinekord toimub see vaid ekraanil ning reaalne vahetus juhtub sekund hiljem, kui auto on otsustanud: „oooooookei, gaas on põhjas ja minekut väga ei ole… no ju on tal tõsi taga, vahetame siis ikka selle käigu alla“.

Ka Cupra nelikvedu on tuntavalt esiveopõhine – kiireim aeg saab sõidetud siis, kui kõik elektroonilised lapsehoidjad on kinni keeratud, kuid ka siis ei toimu ükski kurvist väljumine ülejuhitavuse tähe all. Kahtlemata kiire, kuid paraku masinlik ja emotsioonitu – selle autoga suudab ka treenitud ahv kiiresti sõita.

Konkurendid

Hoolimata puudustest on Ateca lihtsasti hallatav ning andestav. Seda ei saa aga öelda 15 aastat vanemate jõhkardite kohta…

Forester XT juht sõidab väga puhtalt – optimaalne sõidujoon, ei mingit liigset provotseerimist ega rehvivilinat. Paraku jääb siinkohal puudu jõust – võimsusevahe Atecaga on 1,7-kordne! Siinkohal ei päästa sõiduoskus ega raja tundmine ning XT jääb kaugele maha.

Kiireima ringiaja osas on kõik panused seega Forester STI-l. Lisaks sellele, et masin on võimsam kui tehasest väljudes, pandi rooli ka endine ringraja sõiduinstruktor.

Sarnaselt minule sõidab ka STI juht Tabasalu kardirajal esimest korda, seega raja tundmise eelist pole kummalgi.

Küll aga on selle masina käsitsemine hoopis teine tera kui Ateca. Kõigi kolme pedaali peal käib tants – küll vahegaasid, topeltsidurid, kannad ja varbad…

Läbi iga kurvi käib auto pööramine rooli ning gaasipedaali abil, pidamise otsimiseks ja hoidmiseks tuleb rooliga pidevalt veidi mängida… Sellist sõitu on lust vaadata.

Lõppeks sõidetakse STI-ga välja Atecast 1,3 sekundit kiirem ringiaeg. Kõiki tegureid arvesse võttes aga ei ole mul kuidagi häbi – mina keerasin valitsaid, vajutasin nuppe ning sõitsin piltlikult öeldes õndsas teadmatuses.

Kiirendasin, kui sain, pidurdasin, kui vajalikuks pidasin, vigu tegin rohkem kui küll. Ja täpselt see on moodsate kähkusõitjate võlu ja valu – naeruväärselt lihtne kiiresti sõita.

(Ääremärkusena tuleb mainida, et STI piloot suudab Atecast minuga võrreldes veel pea 0,4 sekundit lisaks välja pigistada – seal on veel palju varu)

Kokkuvõtteks

Olen ka ühe teise Cupra kohta öelnud, et erinevaid sõiduomadusi üksikult vaadates leidub lähikonkurent, kes teeb seda paremini. Kuid ometigi ei tee ta midagi valesti ega halvasti, lihtsalt… veidi mittemidagiütlevalt. See on edasi kandunud ka Cupra Atecale.

See, et eelistan autosid, millega ongi raske sõita, pole mingi saladus. Seega pole ka üllatus, et kui peaksin kolme rajale toodud masina hulgast endale ühe valima, oleks see kahtlemata Forester STI – minu jaoks ei ole viimase 15 aasta tehnoloogilised arengud väärt igakülgset sõiduemotsiooni minetamist.

Siinkohal tuleb aga arvesse võtta tavakasutaja, mitte autofriigi perspektiivi – Cupra esimene katsetus on masin, mille igapäevakasutatavust pole kompromiteeritud ning millega on naeruväärselt lihtne kiiresti sõita. Kiirete linnamaasturite turul leiab ta endale kindlasti huvilised, kes seda väga kõrgelt hindavad.

Pildid ja video: Sten Ottep/Fifty Visual

blank

Erialalt filmiprodutsent, hingelt autoentusiast. Lõpetanud rahvusvahelise magistriprogrammi filmitootmise erialal, kuid kiired ja vihased autod on kireks sünnist saati. Juhib Acceleristat alates 2020. aastast, tegeleb hobiautodega ja teeb võimalusel ka mõne kiirema ringi või mitu.

KOMMENTEERI SIIN