Meie toimetuse loovtiim võttis proovisõitu ülimugava Citroën Ë-SpaceTourer`i (bändi)bussi ja alustas teekonda järjekordsele festivalile. Seda, milliseks seikluseks sõit kujuneb, ei osanud neist keegi ette arvata. Sõit “pilvelaeval” oleks muretult läinud kui Ylle olnuks virk – sel juhul ei oleks seda lustakat lugu sündinudki.
citroen e-spacetourer
Kõik on lahe! “Sõit nagu pilvedel” Mia, Maria, Mattias. Pilt: EiK

Citroën Ë-SpaceTourer`i proovisõidulugu võiks olla umbes kolm lõiku pikk: me kõik teame, kui mõnus on suur 7-kohaline buss, mida oma nimede all müüvad nii PSA eri brändid kui ka Toyota, sellest mõnusamat pikamaa reisikaaslast perele või sõpruskonnale on keeruline ette kujutada.

Täiselektriline versioon toob väikebussid tagasi suurlinnade tänavatele, kurseerima hotellide ja jaamade vahel ning “viimast miili” teenindama. Lõputult panipaiku, luksuslikku lisavarustust massaažitoolideni välja – ja selle kõige juures alati mõistlik energiakulu. Meie kombineeritud sõidu keskmine kulu jäi 22-25 kWh/100 km kanti – nii suure ja raske sõiduki kohta on see suurepärane tulemus.

EiKi bändi käsutuses olnud tippvarustuses (L3 VIP Business, 75 kW, 136 hj, kuni 330 km ühe laadimisega) Ë-SpaceTourer`i hind on umbes 65 000 eurot ja auto võib põhimõtteliselt kasvõi täna salongist koju veeretada. Üpris harv pakkumine praegusel keerulisel ajal, kas pole!? Sellega võikski loo lõpetada, sest kurta nagu pole asjagi: sõidab hästi, on mugav, täidab lubaduse (loe: 330 km on tehtav) ja kohe saab. Mis siin enam.

Siiski… elektriautoga koos kulgemine on elustiil, mis tuleb koos ostuotsusega kaasa ja mida peab järgima kui e-sõiduk õue peal. Alljärgnev lugu kinnitab taas kord, et on teatud asju, mida lihtsalt PEAB elektrikate puhul teadma ja ka tegema. Kui ei tee, on seiklus – mitte alati selle paremas tähenduses – garanteeritud ja mitmete inimeste jaoks saab rikutud nädalavahetus ning tapetud neuroneid.

Ah, ma ei viitsi laadida!

citroen e-spacetourer

Citroën Ë-SpaceTourer`ilt oodati juuli nädalavahetusel bändibussiks kehastumist: EiK oli üks festivali Võnge esinejatest. Leppisime temaga aegsasti kokku, et ühitame Peipsi äärde sõitmise mingi teistmoodi autotestiga – seks puhuks sebiti omale isegi “paberitega autojuht”, kultuurikorraldaja Kirsika. Kuuldes, et testikas on “e” ja koguni buss, läksid muusikutel silmad särama. Lahe ju!

Sain bussi esindusest poolteist päeva varem kätte ja – tunnistan – kaifisin täiega. Suvi, päike, vihm, vaikne ja avar kõigi mugavustega sõiduk istumise all… lased aga oma tagapalesid tuulutada ja masseerida ning naudid! Õhtutunnil võtsime istmete kokkulappimise ja mööbliesemete laadimise ette – kõik mahtus, hästi mahtus!

Kuna kilomeetrid kukkusid linnas sõites aeglaselt, ei muretsenud ma laadimise üle sugugi. Korra käis mõte, et äkki käiks lähedalasuvas kiirlaadijas ja annaks bändile 100% täis akuga bussi, aga et 298 km oli ees, mõtteks see jäigi.

Kuidas ma oma margi täis tegin

Laupäeva hommikul kogunesid bändiliikmed end bussi pakkima. Kirsika uuris, kust ja kuidas laadimine käib ja ma astusin kindlal sammul laadimisluugi juurde, et see avada. Vajutasin käega luugile, aga see ei teinud teist nägugi. “OK, kuskil kabiinis on võibolla mingi kang, millest see lahti käib,” arvasin.

Juhi vasakul käel/jalal asuski kang, mida vajutada. Laadimisluugi avanemise klõpsu asemel kostus auto ninast “kolks” ja mootorikate tuli poole sentimeetri jagu lahti. “Paneme kinni.”

Öeldud, mitte tehtud. Kobasin käega prao vahelt naga, mis katte avaks, et selle uuesti sulgeda saaks. Eip, ei leidnud! Proovisin mootorikatet lihtsalt kinni vajutada – ei läinud. Olime Kirsikaga päris nõutud ja mina näost juba üpris punane… kuidas siis nii, ma ei saa nii lihtsa asjaga hakkama!?

Tükk pusimist ja higistamist ja leidsin naga, sain katte lahti, viskasime kiire pilgu mootoriruumi… ning sulgesin katte. Pilti muidugi ei taibanud teha, ja tootja pressiruumist leidsin ka null vastet. Kinnitan, et eriskummalist ei näinud, täitsa tavaline tundus kõik. Peaasi, et töötab!

Mingeid nõuandeid teele kaasa – Kirsika jaoks oli see esimene elektrikas sõita – hmm!? “Kui miskit on, helista Ukule (Uku Tampere), tema on sellisega pikalt sõitnud.” Ja läinud nad olidki. 298 km tundus täiesti piisav, et Tallinnast Kasepääle jõuaks ühe soojaga.

This slideshow requires JavaScript.

Nad siiski tahtsid igaks juhuks laadida

Ma pole lõpuni aru saanud, kuidas Tallinnast Kasepääle Järva-Jaani kaudu minna, aga ühel hetkel olid noored seal ja proovisid Spacetourerit laadida, nii igaks juhuks. Ja et kogemust saada, kuidas see kiirlaadimine käib.

Vaatame siis, kuidas see laadimine käib! Järva-Jaani, foto EiK

Paraku Järva-Jaanis kiirlaadijat ei olnud, Ukuga nõu pidanuna võeti suund Tikupoissi ehk Paia risti tanklasse, kus “superkiirelt laeme aku”- poste  perimeetris mitmeid.

Selleks, et Paia ristis laadida, on vaja Alexela äppi ja kogenud juhendajat. Helistasin tanklasse ning palusin, et kui me bänd jõuab oma bussiga, siis neid assisteeritaks.

Buss sai laadijaga ühendatud, äpp alla tõmmatud, aga mida ei juhtunud, oli elektri pealevool. Ei esimeses ega ka teises ega koguni kolmandas laadijas. Teenindaja laiutas käsi ja ütles, et mõnikord ongi laadijatega mure.

Tagantjärele võib muiata, et ehk oligi hea, et nad seal autot laadida ei saanud, elektriautode fännigrupis tegi keegi mõni päev tagasi postituse, kus pahandas kõrge elektrihinna üle – noortel üks jahmatus vähem.

Nüüd olid bändiliikmete näod juba üsna murelikud: keskpäeval pealinnast sõitu alustades pidanuks rahulikult olema aega, et neljaks soundchecki jõuda. Järva-Jaani laadijasse jäi 45 minutit, Paia ristil kulus teine tund, ja tolku ei miskit.

Uku soovitusel tehti veel üks katse akut laadida: Paialt Põltsamaa Olerexi oli lühike maa, kuid sealne laadija teatas lühidalt “viga sõidukis”, ekraan kustus ja veel 40 minutit väärtuslikku aega kadus igavikku.

Seiklust 85 km sõiduraadiuse jagu!

Pardakompuuter näitas Põltsamaal 85 km aku tühjenemiseni. Lohutasin, et isegi juhul kui näidik kukub nulli, ei jää buss kohe keset teed seisma vaid seal on paarikümne kilomeetri jagu salavurtsu.

Uku soovitas välja lülitada kõik liigsed energiakulutajad: kliimaseade, infolust jne. “Vaikuses saatusele vastu,” itsitas EiK üsna muretult – olin selle aja peale juba esinduse inimesed jalule ajanud, ja Eik-Erik teinud esimese kõne Citroëni abikeskusse, kus lubati treiler järgi saata kui nad teele jäävad. Teiselt poolt organiseeris Võnke tiim transporti, et “juhul kui…”, tullakse neile (tavalise) autoga vastu ja viiakse lavale.

Tehtud, tehtud ja tehtud!

Sel seiklusel on õnnelik lõpp: bänd jõudis (küll tunniajase hilinemisega) sihtkohta, soundcheck ja kontsert sai tehtud, publik viskas sõrme ja silda ja järgmisel päeval said kõik “pehmetel, pisut pisematel patjadel” koju ka.

Citroën pargiti festivali parkla kõrval olevasse bussipeatusse, kust treiler selle Tartusse esindusse viis, ja kus selgus, et bussil oligi kiirlaadimise funktsioon tuksis, seega rääkis Põltsamaa kiirlaadija õigust. Sõiduraadiust jäi sihtkohta jõudes veel 12 km (pluss salavaru). Nad oleksid ühe jutiga (ja üheotsapiletiga) jõudnud!

Tallinnas tuli puhkuselt välja “Citroëni Reijo” (Reijo Tagaväli, brändi PR juht), vangerdas autodega ja tõi mulle toimetuse ukse ette asendusauto, C4 SpaceToureri. Sellega tõin pühapäeval muusikud tagasi Tallinna.

C4 roolis sain aru, kui kiiresti ja suurte sammudega on PSA kontserni digiarenduse osakond edasi liikunud, ja muutnud ekraanimajanduse inimsõbralikumaks: uue põlvkonna Berlingod, Jumperid, Proace`id, Rifterid jt. on erakordselt lihtsad käsitseda, seevastu C4 on… kosmos. Soovitan võrrelda!

Kokkuvõtteks: mida me sellest õppisime!?

Seiklused, olgu need siis rohkem või vähem väljakutseid täis, rikastavad igal juhul. Kui oleksin laiskusest üle saanud ja taibanud Ë-SpaceTourer`it enne festivalisõidu algust Tallinnas kiirlaadida, selgunuks viga varakult ja aja-, asjatute sõidukilomeetrite- ning närvikulu jäänuks olemata.

Treilamehed oleksid rahulikult unelenud ja Reijo jätkanud sulnist suvepuhkust. Ma oleksin pühapäeval kodus tillerdanud ja kutsikat kantseldanud, mitte kimanud tuhatnelja risti läbi Eesti.

Pühapäeva keskpäeval tervitas mind Võnge. Foto Ylle Tampere

… ja bänd oleks laupäeval surunud end toimetuse Berlinksi ning sellega Kasepääle töristanud. Ühtlasi jäänud ilma elektribussi toredast sõidukogemusest ja peipsi kohafileest, mida tagasiteel maitsmiseks ostsime.

… ja kui nad oleksid ühe jutiga ja laadimist proovimata Võnkele sõitnud ning seal avastanud, et ups! ei laegi, siis oleks see seiklus võtnud sootuks teistsuguse suuna. Kuna aeglane laadimine toimis, saanuks kohapeal üleöö akut laadida ja… jõuda järgmisesse aeglasesse laadijasse, et seal mitu tundi aega parajaks teha ja ehk poole öö pealt ka Tallinna jõuda… nii palju “olekseid” ja “polekseid”, eks ole!

Igal kepil on kaks otsa. Praegu tundub, et kõik läks täpselt nii nagu pidigi, kahju on Reijost, kelle puhkuse ma ära rikkusin; samas, ega ta kurtnud. Sõime jäätist ja rääkisime autondusest ja sellest, et paar kiiremat saavad tõepoolest Ë-SpaceToureri kasvõi täna päev kätte – standardtingimustel on kuumakse koos kindlustusega u` 650€, ja selle raha eest on 7-kohalist ülimugavat töölooma rohkem kui küllalt.

This slideshow requires JavaScript.

Fotod: Eik Erik Sikk, Ylle Tampere. Täname: Reijo Tagaväli, Mari Villem AutoBon Baltic

P.S. Küsisin EiK-ilt, milline lugu sobiks äsjast seiklust iseloomustama. Ta pakkus “Mu Suvi”. Kuulake siis! Kohe mitu korda!

Jaga

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.