Bentley Flying Spur W12 on üks neist vähestest sõiduautodest, mis võiks julgelt pretendeerida maailma parima tiitlile. Axel E. Riest kirjutab, mis mõtteid selline sõiduriist tekitab.

Umbes täpselt samal ajal, kui Bentley Flyng Spur W12 Põhja-Eestis tiirutas, otsustasid europarlamentäärid, et aastast 2035 on sisepõlemismootoritega käitatavate autodega kõik. Pärast seda neid enam juurde ei tohi teha. 2035 võib tunduda väga kauge aeg, aga autotööstuse tohutut inertsi arvestades on see sisuliselt kohe nüüd ja praegu. Mis tähendab, et autofirmad lõpetavad igasuguse sisepõlemismootorite arendustöö ja kogu aur läheb elektri peale.

Bentley Flying Spur W12

Selles kontekstis oli seesinane Flying Spur veel eriti räige. Kuueliitrine W12-mootor (jah, 12 märgib silindrite arvu) võimsusega 635 hobujõudu (467 kilovatti) neelab 100 kilomeetri peale keskmiselt 14 liitrit bensiini (proovisõidu keskmiseks kujunes 14,2). Ent see pole veel kõik, nagu teleturus öeldakse. Viimasel aastakümnel autode vaat et tähtsaimaks näitajaks muutunud CO2 heitmete hulk ulatub 320 grammini kilomeetri kohta. Just seepärast ongi iga tõeline roheaktivist valmis Flying Spur W12 kohta kasutama pealkirjas toodud määratlust.

Aga bensiini hind? Pole põhjust siinses kontekstis käsitleda, sest ühtegi Bentley argikasutajat see ei huvita. Mitte ülbuse ega eluvõõruse tõttu, vaid lihtsast aritmeetikast tulenevalt. Bensiin on Flying Spur W12 omanikule täpselt sama kallis kui meile, lihtsurelikele, ehkki tema Bentley eest võiks saada kümmekond meie keskmise autoostja keskmist Toyota Corollat või Škoda Octaviat.

Bentley Flying Spur W12

Konkreetne Flying Spur W12 maksab põhivarustuses 190 200 eurot ning autole on paigaldatud lisavarustust 58 455 euro eest, mis teeb kokku 248 655 eurot. Ostes lisandub veel käibemaks, mis Eestis on teatavasti 20 protsenti ning lõppsummaks kujuneb 298 386 eurot. Sisuliselt kolmsada tuhat. Kolmsada tuhat. Eurot. Enamik meist elab majas või korteris, mille hind pole kolmandikkugi sellest. Miks me siis püüame Flying Spur W12 kasutada samu arusaamu nagu tavasõidukite juures?

Bentley Flying Spur W12

Auto hind on küll kõigest üks numbriline suurus, aga teisest küljest on siin kvantiteet läinud üle kvaliteediks. 300 000 ei ole lihtsalt kümme korda 30 000, vaid täiesti teine universum. Kui meie soetame Corollasid-Octaviaid liisinguga ja kalkuleerime panga sunnil täpselt, kui suure osa sissetulekust kuumakse moodustab, võib olla kindel, et enamik Flying Spuri ostjatest ei tunne huvi auto täpse hinna vastu. Samamoodi nagu ülieksklusiivsetesse klubidesse liikmeks astudes ei küsita, kui suur on aastamaks. Inimene teab, et sinna astudes ta suudab seda maksta ja see ei mõjuta kuidagi tema elustandardit.

Bentley Flying Spur W12

Niisugune suhtumise vahe teebki Flying Spuri arvustamise raskeks. On ju lihtsurelikul sisuliselt võimatu panna end selle inimese rolli, kel pole reaalselt põhjust argielus rahatähtede pealt numbreid lugeda. Aga kui Flying Spur W12 ostmiseks läheb, võib seesama „numbreid mitte tundev“ inimene nädalaid arutleda-kaubelda, kas kahevärvilise nahkpolstri täiendav toon peab olema grammivõrra heledam või tumedam. Meil pole vähimatki alust talle seda ette heita, sest meil pole õrna aimugi, mida ta tunneb.

Loogika võiks olla umbes selline, et kui ma juba oma raha – ja mitte vähe – siia panen, pean ma saama täpselt selle, mida tahan. Flying Spur pole ju pelgalt transpordivahend, vaid ka teatud mõttes eneseväljendus. Seejuures võib ostja juuksekarva kasvõi kolmeks ajada ning tellimuse vastuvõtja ei kergita kulmugi. Hea maitse (puudumise) kohta küsimusi ei esitata. Vastupidi, Bentley on nõus soovijale kokku panema kasvõi lillatriibulise ja kollasemummulise auto, kui see on a) tehniliselt teostatav ja b) seadustega kooskõlas. Kasseerides erisoovide eest ka rasvast lisatasu, mida ultraeksklusiivsuse taotlejad meelsasti maksavad.

Bentley Flying Spur W12

Sel taustal oli proovisõiduks Maarjamaale toodud Flying Spur W12 lausa konservatiivsuse etalon. Välimus põhiliselt hallides toonides (kerevärv Magnetic), seespool sekka õrnalt pastelseid, ent põhimõtteliselt ikkagi tagasihoidlikke varjundeid.

Kes aga tähele panna oskab, sellele paistab erilisus kaugelt kätte, näiteks velgede pealt. Juba nende 22-tolline läbimõõt on muljetavaldav ning läikivmusta ja lihvitud heleda alumiiniumpinna kontrast silmatorkav. Ent kõige eksklusiivsem nende velgede juures on hind – 11 580 eurot. Pluss käibemaks.

Bentley Flying Spur W12

Sellises laadis võikski arutlema jääda, aga veel kord – Flying Spuri ei maksa käsitleda tavakodaniku tasandilt. Tegu on ju ikkagi ühega vähestest, mille puhul võib tõsiselt arutleda, et ega pole tegu maailma parima autoga. Prooviks pigem defineerida, mida tähendab parim.

Lepime kohe kokku, et maksumus jääb sellest valemist välja. Võime ahhetada ja ohhetada, et Bentley veljejooksu eest saaks poole Corollat või Octaviat, aga samas oleme ju kõik nõus, et maailma parim asi ei saa (ega tohigi!) olla odav. Mida veel?

Bentley Flying Spur W12

Maailma parim auto peab kasutama parimat tehnikat? Kindlasti. Parim ei võrdu seejuures uusimaga. Kaugeltki mitte. Bentley puhul on see seisukoht materialiseeritud efektsel ja dramaatilisel moel otse armatuurlaual ning juht võib seda sobival hetkel alati meelde tuletada.

Nagu igal normaalsel kaasaegsel sõiduautol, on ka Flying Spuri armatuurlaua keskel suur puutetundlik ekraan kõikvõimalike funktsioonide lülitamiseks-häälestamiseks. Ent ekraanist allpool asuva nupula vasakul servas paikneb väheldane klahv kirjaga „SCREEN“. Kui sinna pikalt vajutada, liigub digiekraan armatuurlauas allapoole ja selle asemel ilmuvad nähtavale kolm ümmargust analoognäidikut – välisõhu termomeeter, kompass ja stopper.

Bentley Flying Spur W12

Kellele aga needki liiga eblakad tunduvad, võib veel korra SCREEN-nuppu paslikult pruukida. Seepeale kerivad ka kolm „kella“ end vaateväljalt minema ning armatuurlaua keskosa on nüüd tühi. Täpselt samasuguse viimistlusega nagu kogu armatuurlaud, antud juhul süsinikkiumustriga.

Seda lahendust nimetatakse Bentley pööratavaks ekraaniks ning see on teravmeelne lahendus kogu firma toodangut kummitavale kimbatusele. Ühtpidi kannab Bentley edasi traditsioonilise, konservatiivse Inglise autoehituse traditsioone. Samas ei tohi takerduda sisuliselt kogu Briti (peavoolu)autotööstuse hukule viinud põhimõttesse, et meie teame oma klientide vajadusi kõige paremini ja seetõttu neile midagi uut ei paku. Uut tuleb kindlasti pakkuda, kui see on vanast parem, aga selgi juhul ettevaatlikult.

Bentley Flying Spur W12

Hiirekino stiilis vilkuvad värvilised tulukesed ja piiksuvad-prääksuvad hoiatushelid on Bentley puhul rangelt keelatud. Isegi värviline puuteekraan võib hoopis teisest ooperist pärinevas interjööris tunduda liiga avangardistlikuna, samas pole sellest ka kuskile pääsu. Kuidas muidu realiseerida näiteks kliimaseadme kümneid funktsioone? Traditsioonilisel viisil lähenedes tähendaks see juhi ümbruse ülekülvamist nuppudega ja lõpuks meenutaks see hävituslennuki kokpitti. Jälle ei sobi!

Bentley Flying Spur W12

Maailma parimast rääkides tuleb öelda, et leidub siiski ka arenguruumi. Bentley kuulub teatavasti Volkswageni kontserni ja seetõttu pärineb suur osa autodes kasutatavast riistvarast kontserni ladude riiulitelt. Mis iseenesest pole probleem. Vaevalt keegi hakkab näiteks ohukolmnurga karbi pealt otsima firmamärki ja kukub jalgu trampima, kui avastab, et seal pole Bentley, vaid mõne hoopis odavama-argisema tootja logo. Ka puutetundlikud ekraanid on unifitseeritud teiste markidega, õige mulje loovad ekraanigraafika stiil ja ümbritsevate juhtseadiste disain.

Bentley Flying Spur W12

Ent Flying Spuri kohanduv kiirushoidik on sama „rumal“ nagu neil Volkswageni kontserni autodel, mis maksavad julgelt viisteist korda vähem. Nimelt pole sel tarkvaral aimugi Eesti liiklusseaduse eripäradest. Kui enamikus Euroopa riikides lõpetab ristmik keelumärgi mõjupiirkonna, siis Eestis kehtib see põhimõte ainult asulates, ent mitte maanteedel. Et tühine pisiasi? Aga see tähendab, et Tallinnast Narva poole sõites, kus enamasti on lubatud 110 km/h, plõnksatab iga natukese aja järel juhi ette pealetükkiv liiklusmärgi kujutis numbritega „90“.

Kuni auto omaenese tarkusest liikumiskiirust kehtestama ei hakka, pole häda. Aga paratamatult tekib põhimõtteline küsimus: kui see on potentsiaalselt maailma parim auto ja isegi siin pole tarkvarasse suudetud lisada nii lihtsalt realiseeritavat asja nagu riigiti erinevad liiklusnõuded, siis kas see ikka on maailma parim?

Bentley Flying Spur W12

Muidugi ei määra selline, enamikule kasutajatele tõenäoliselt märkamatuks jääv pisiasi kogu auto headust. Pole ju samuti kindel, kas Flying Spuri rivaalideks kvalifitseeruvad X või Y teavad selliseid nüansse. Aga see nüanss ütleb meile raudkindlalt, et sõna „uus“ tähendus ei võrdu sõna „parem“ tähendusega. Ja et tõeliselt isejuhtivad autod on mitte ainult mägede, vaid ka metsade ja ookeanide taga (piltlikult).

Flying Spur ja teised temasarnased fossiilid võivad kuraditosina aasta pärast küll välja surra, aga ka tolles helges tulevikus peavad inimesed veel rooli ise keerama. Progress võiks selleks ajaks jõuda vast nii kaugele, et juhiabisüsteemid juhti enam ei sega, vaid tõesti abistavad. Igasugustes oludes ja tingimusteta.

Bentley Flying Spur W12

Kui aga mugavustest rääkida, siis on raske ette kujutada, mis võiks veelgi paremaks minna. Kuid eks ole ka mugavusi kauem aretatud, alates juba aegadest, mil auto veel leiutamata oli. Raske ette kujutada, aga siiski võimalik. Näiteks massaažifunktsiooniga istmed. Kes neid kunagi pole proovinud, see ei tea, millest on ilma jäänud ja võib isegi küsida, milleks niisugust asja tarvis.

Bentley Flying Spur W12

Ega tõesti, punktist A punkti B jõudmist võdistavad istmed kuidagi ei mõjuta. Flying Spuril on massaažifunktsioon aga arendatud sellise tõhususe ja täiuseni, et taas tekib küsimus: kuhu ja kuidas edasi? Erinevad tsoonid, mitu režiimi ja põhiline – see tõesti mõjub seljale. Aga edasiliikumine on juba toimunud – äsja jõudis Bentley valikusse iste, mis pisitasa kogu aeg oma kuju muudab ja seega aitab juhil väsimust vältida.

Sama loogika kehtib kõikvõimalike luksusvidinate kohta. No kas on tõesti vaja sellist rombimustrilist nahkpolstrit, millest valgus läbi paistab? See pole luul, vaid niisugunegi imeasi on Bentley valikus reaalselt olemas. Ja näeb superefektne välja. Kindlasti leiab ka ostjaid, kuigi puhtpraktiliselt puudub sel ju igasugune mõte.

Sama kehtib näiteks puitpinnale kantavate metallmustrite kohta. Need on kohutavalt keerulised ja kallid valmistada, kasu pole neist mingit ja kõige lõpuks raisatakse loodusressursse, samal ajal kui Bentley kuulutab, kuidas püüab saada süsinikuneutraalseks. Massaažiga iste on selle kõrval igati otstarbekas, sest vähemasti teoreetiliselt aitab juhil väsimist vältida ja annab seega panuse liiklusohutuse tõstmisse.

Bentley Flying Spur W12

Mis viib meid joonelt W12-mootori juurde. 12-silindrilise mootorid on kogu autoajaloo jooksul olnud ülimalt haruldased. Kuna sisepõlemismootoriga autode ajalugu näib (vähemalt Euroopas) lõppevat aastaga 2035, muutuvad need edaspidi veelgi eksklusiivsemaks.

Muidugi võib iga sellist jõuallikat tituleerida jõhkraks vandalismiaktiks, nõuda nende silmapilkset keelustamist ja tootjate karmi karistamist. Aga mida see muudaks? Selliste mootoritega autosid valmistataks nii vähe ja nendega sõidetakse nii vähe, et loe saasteaineid kokku kuidas tahes, mõju üldpildile jääb olematuks. Samamoodi võiks ju hakata keelama näiteks maju, kus pinda on rohkem kui… eee… Nojah, mis see õiglane piir siis oleks? 200 ruutmeetrit ehk? Aga miks mitte 400?

Bentley Flying Spur W12

Ühine loogika seisneb selles, et igal juhul seisab suurem osa ressursist jõude. Nii nagu on keeruline elada korraga 400 ruutmeetril, on ka 635 hobujõudu/467 kilovatti praktiliselt kasutud. Sest mida tähendab 635 hobujõudu?

Vaatame taustsüsteemi. Le Mans’ ööpäevasõidul üldvõidu eest konkureerivatel „hüperautodel“ (klass kannabki nime hypercar) on mootori võimsus piiratud 500 kilovatiga, Flying Spuri W12 ulatub üsna sinna lähedale. Le Mans’s saavutati tänavu suurimaks sirgekiiruseks 342,3 km/h, Flying Spurile lubavad tehnilised andmed 333 km/h – see on ligi sada meetrit sekundis!

Bentley Flying Spur W12

Ent maailmas on vähe kohti, kus niisugust kiirust arendada. Ja kogu Flying Spuri kontseptsioon nurgakivi ongi pigem seisukoht, et „ma vabalt võiksin, aga ei tee seda“. Miks? Sest ei taha! Piisab teadmisest, et võimalus on olemas. Ja kui Flying Spuri omanik niimoodi suhtub, võtab kogu tema maailm täiesti teistsuguse kuju. Muide, Eestis see vast ei kehti, aga enamik Flying Spuri omanikest reisib selles autos pigem tagaistmel. Mis tähendab, et needki on vastavalt varustatud.

Meie, lihtsurelikud, oma Corollade-Octaviatega võiksime suhtuda Flying Spuri ja teistesse temasarnastesse pigem nagu tarbekunsti. Vaadata neid kui inimvõimete ja -oskuste demonstratsiooni. Niisamuti võib elamiseks ebapraktiliselt suur 400-ruutmeetrine elumaja olla arhitektuuri mõttes pärl. Või võtame mõne väiksema asja – kui suur osa kõrgmoest on selline, mis tehaksegi spetsiaalselt show jaoks ja mida keegi kunagi selge ei pane?

Tore, et sellised asjad on olemas, isegi kui meil endil neist praktilist kasu pole.

Bentley Flying Spur W12

Fotod: autor

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.