Häštäg #travellerring: üksiolemisest, koduigatsusest ja kojujõudmisest6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Väino Laisaar ja tema teekaaslane Peugeot Traveller on nüüdseks ninad kodu poole pööranud ning Euroopale ringi peale joonistamise reisi finišijoon Tallinna Laululava ülemises parklas paistab. Et aeg kiiremini läheks, rääkisime Väintsiga veidi tõsisematel teemadel: üksiolemisest ja koduigatsusest.

Peugeot Travelleri hodomeetrile on ajal, mil küsimusi-vastuseid ping-pongitame ette keeranud kohe 24 000 kilomeetrit. Seljataha on jäämas Kreeka, ees ootab Bulgaaria, ja edasi riburadapidi kõik maad, mis otsejoones Eestini toovad. Millised on kolm kõige ägedamat paika, mis sulle sellest reisist kõige enam meelde jäänud?

Sellist pingerida on alati üsna keeruline teha. Erakordselt võimsa emotsiooni andis Norra. Olin varem käinud ainult Nordkapis ning muu Norra oli minu jaoks tundmatu maa. Enam mitte.

Tõsi, lõpus tekkis seal ka väike üleküllastus. Kui sõidad juba viiendat päeva ja kõik su ümber on ikka ahhetama panev, siis ei võta organism seda enam mingil hetkel vastu.

Nagu šokolaadiga. Sa võid kogu hingest šokolaadi armastada, aga kui keegi sulle iga päev kaks tahvlit toob, siis viskab ühel hetkel üle. Mitte, et šokolaadil midagi viga oleks, onju.

Šotimaa oli vägev, hiiglama vägev. Väga mõnus, et Briti saarte ülemine ja alumine tipp said nii võetud, et mõlemasse sattusime ka ööbima. Tippudel on mingi salapära, oma aura, oma emotsioon ning kliima.

Koduigatsus kipub kummitama iga rännumeest. Kuidas sinul sellega lood on?

Koduigatsust kui sellist mul ei ole. Pole vist kunagi olnud. Igatsen laste, lähedaste ja sõprade järele. Vahel igatsen Eesti järele ning mõtlen, kuidas tal läheb.

Kodu ei ole minu jaoks teab mis suur number. See on koht, kus on mu asjad, mu staap. Sealt lähen ja tulen.

Kadestan inimesi, kellel on juured ning kes saavad selle üle uhkust tunda – Setod, Kihnukad, Saarlased ning isegi Mulgid jne. Tallinnas ei juurdu aga kuhugi.

Oled kui liikuvas rongis, mis peatub vaid korraks, et osad inimesed saaks maha minna, teised peale tulla. Ja ongi kõik.

Mõtlesin kunagi ühte kaunist rahvariidevöö-tattood vaadates, et tahaks ka.. aga mul pole vööd ega mustrit, on vaid see kilukarbisiluett, mis oleks tätoveeringuna pigem nõme.

Kokku peaks tiksuma 30 000 kilomeetrit. Kuidas sa oma aega sel reisil sisustad? Üksiolemisest võib ühel hetkel saada vist villand…

Millega peale sõitmise siin roolis ikka väga tegeleda on. Kuulan kaasa võetud muusikat, mõtlen omi mõtteid ning tegelen sellega, millest siia nii-öelda puhkama tulin – teen neid videoblogisid, mis eeldavad ju ka erialast lähenemist. Filmimist, režiid ning montaaži.

Tõsi, hoopis laadnamas võtmes, aga ikkagi. Kirun liiklust ja iman uut infi endasse, mida auto aknast mööda tuhisevad asjad pakuvad. Mõtlen järgmistele reisidele ja lähedastele.

Ükspäev imestasin näiteks isegi, et bussi matkasisustus esimese korraga täiesti ideaalne sai. Ja ega ka töömõtetest mööda saa. Kui tagasi jõuan, istun taas montaažilaua taha ja reisisarjade tegemine läheb täie raginaga edasi.

Üksiolemisest siiski veel – kas see muudab sind? Kas raputab lahti sisemisi uksi, mida tavaolukorras ehk avama ei kipuks?

Üksiolek mõjub alati. Olen ka enne öelnud, et kui pikalt üksi olen ja endasse vaatan, siis kisub ikka mingi tüli üles. Sellel korra pole seda veel juhutnud. Pigem on see üksi sõitmine nauding ning ehk ma mingit laadi meditatsioon.

Lisaks on teed ja järgmised päevad alati nii huvitavad, et pikalt passida pole jõudnud. Sellele aitavad muidugi kaasa ka vihmased ilmad. Mis sa selles kaunis kämpas ikka laagerdad, kui taevast vihma alla karjub.

Mõistlikum on ju sõita, kojameeste intervalli reguleerida, plätudes varbaid liigutada ning uute põnevate kohtade poole sõita.

Kui iseendaga tülli pole läinud, siis ilmselt on sul olnud rikastav reis. Mis häid mõtteid nende kümnete tuhandete kilomeetrite jooksul pähe on tulnud?

Äratundmisrõõm, et selline reisiformaat on väga minu teema, tuli juba üsna varakult. Ma ei olnud varem sedamoodi bussiga reisinud. Sõidad ja kui ära väsid, keerad magamistuppa magama või chillid niisama. Voodi on kogu aeg kutsuvalt ootel ning jahutuskast peidab endas meelast märjukest, head juustu ja sinke ning muud head paremat.

Igatsen vaid mõnusaid laagriõhtuid, kus saab rahulikult toolil istuda ja mõtteid arvuti-paberile panna ning end niisama hästi tunda. Teed head süüa, võtad veidi veini või kohalikku IPAt ning tunned elust rõõmu.

Paraku on enamikele laagerdamisvõimalustele ilm vee peale tõmmanud. See ei saa muidugi ka kuidagi üllatusena tulla, sest sügis on sügis.

Siis olen avastanud, et teistele inimestele meeldivad kohad ei pruugi minu eelistustega üldse kokku minna. Inimesed vaimustuvad Prantsusmaast ja Itaaliast. Minul ei teki nende kohtadega seoses üldse mingit positiivset emotsiooni.

Kui, siis vaid mõned üksikud piirkonnad, mis on tõesti ilusad ning mida on kaunis sõita. Aga tegelikult on ju hea, et inimesed ja nende mõtted on erinevad. Oleks me kõik ühe vitsaga löödud, oleks see maailm ikka kuratlikult igav koht.

Millal tagasi jõuad?

Kõige ausam vastus on, et ei tea. Hetkel olen Albaanias. Homme Kreekas. Seal läheb kindlasti paar päeva. Ma ei tea veel, mis saab Türgi-otsaga. Istanbulis võiks ju ära käia, aga eelarvega on kitsas käes ja iga sõidupäev on reaalne kulu.

Kui sõidaks päevas sada kilti, saaks umbes nädala sõita enne, kui taas tankida on vaja. Kui aga uhad 500-700 km päevas, siis on vaja üle päeva või vahel iga päev tankida.

Aga tagasi ma tulen ja eks ma annan sellest siis teada, kui see prognoositav on. Usun, et Poolasse jõudes hakkab juba vaikselt selguma.

Finišeerin Lauluväljaku ülemises parklas ning siis lööme ka „kella“ kinni. Selgub, kes tegi üldisele läbisõidule täpsema pakkumise ning palju siis reaalselt aega ja kilomeetrid selle veidi segase sõidu peale kulus.

Ja siis on hea olla, sest olen teinud taas midagi sellist, mida teised varem teinud pole ning olen erakordselt ägeda reisi võrra rikkam. Super sõit!

Aga kui aega ja veel veidi taha oleks, sõidaks sealt otse laevale ja hakkaks uue ringiga otsast peale. Tõsi, sellel korral kondaks Norras kuu aega ja siis uhaks uuesti Šotimaale ning Iirimaale. Teised kohad niiväga kipitama ei jäänud.

Vaata ka Väintsi kaheksandat vlogi, kus ta räägib Kreekas kämpimisest ning jääb äikesevihma kätte. Kreekas ei paista kusagilt välja, et alles mõni aasta tagasi oli see maa pankrotis.

Vaata reaalajas, kuidas edenevad Traveller ja Väints siit kaardilt

Kõige tähtsam häštäg on ikka #travellerring. Ja Facebooki lehte näeb siit 

Jaga

AVALDA ARVAMUST!