Reisisoovitus: Saaremaa saladused ehk Talismaniga Sõrve poolsaart avastamas13 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Renault Talisman koos nelja reisiselliga võttis ühel soojal suvepäeval suuna Saaremaale, paikadesse, kuhu turist tavapäraselt ei satu. Kondasime päeva mööda Sõrve poolsaart ning saime õhtuks kokku teekonna jagu seniavastamata saladusi. Meie retke võib sobival ajal igaüks korrata.

Kui sulle pakutakse võimalust, sõita nädal aega ilusa, ruumika, mugava ja särtsakalt edasi astuva Renault Talismani sedaaniga, haara sellest kinni!

Ent meie avastusretke kordamiseks sobib ka iga teine auto. Tähtis on meelestatus: et uusi asju näha, tuleb kõndida tuttavaid radu.

Pole vist palju neid eestlasi, kes vähemalt korra elus poleks käinud Saaremaal. 10 (uuel ajal koguni 14) jalga, Panga pank, Kuressaare vanalinn, Kiipsaare majakas, Illuka laid, Tehumardi lahing, Sõrve tuletorn, Borodino leib… eks igaüks või oma Saaremaaga seonduvate märksõnade nimekirja pikendada.

Meie neljase reisiseltskonna ühisnimetajaks on saare juured – Sõrvest, Kaarmalt, Lümandalt – ja see on põhjus, miks Saaremaale sagedamini satume.

Mõnikord on see hoopiski töö, mis üle mere ajab. Nii seekordki: suvekodus pooleks rassimise asemel võtsime ülesandeks, leida kohti, kuhu tavaturist ei satu.

Põllumajandusteadlane ja ilmavaatleja Elina Akk, kes on juuripidi sügaval Sõrve mullas, pani maha teekonna, mille läbimiseks võib kulutada kas pool päeva või terve nädala, kuidas parasjagu aega ja tahtmist on. Tema kirjutatud on ka tutvustavad tekstid allpool.

Tuul ja Desiree olid seekord fotograafide rollis. Pildid on tehtud Canon EOS 6D ja Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD teleobjektiiviga ning Nikon D3400 18.0-55.0 mm f/3.5-5.6 Kit’iga. Ylle kasutas üldplaanide tegemisel iPhone 7 Plus telefoni.

renault talisman

Sedaan Renault Talisman on ilus ja selle pakiruum üllatavalt suur: nelja inimese paari päeva reisitavaar mahub vabalt ära. Pildilt on puudu veel Des’i seljakott, aga ripptelk on juba pakitud

Sõua praami, jõua praami

Virtsu sadamasse sõitmiseks tuleb varuda aega, sest suvised teetööd on täies hoos.

Tavapärasele sõiduajale võiks lisada vähemalt 20 minutit, kuna vaba on üks sõidusuund, mida kummaltki poolt kordamööda läbida.

Teekonna planeerimisel on abiks tarktee.ee. Sõidu ajal näitab kõige värskemaid teateid Waze, selle klausliga, et ekraan tuleb panna nähtavasse kohta silmade kõrgusele või peegeldada auto infolusti.

Talismanil töötas see osa suurepäraselt, välja arvatud ühel korral kui rakendus kokku jooksis, sest korraks oli vaja nuhvel juhtmenisast lahti ühendada.

Tüdrukutele valmistas helkurvestis liikluse reguleerija palju rõõmu: sattusime olema ootejärjekorras esimesed ning saime toimuvat jälgida. Kui liikvele pääsesime, lehvitasid ja hõiskasid tüdrukud rõõmsalt.

liikluse reguleerija

Reguleerija tekitas elevust, 10 minutit ootamist ei tundunud üldse pikk

Saaremaale lähevad praamid iga poole tunni tagant. Suvisel ajal on mõistlik pilet mõlemal suunal ette osta, sest iial ei või teada, kui pikk on ootejärjekord. Kui aeg sunnib takka, on üks mure vähem.

Üritusi toimub saarel nädalaringselt ning puhkuste ajal on esmaspäeva õhtutelgi nõudlus praamisõidu järele. Meil vedas, ootasime paarkümmend minutit ja saime peale.

Tuleta meelde, kuidas praamijärjekorras viisakalt sõita ja käituda

Triigi-Sõru ehk Saare- ja Hiiumaa vahelise praamiühendusega on omakorda põnevad lood, pileti etteostmise süsteemist aru saamiseks peab olema nutikas ja kannatlik. Aga sellest edaspidi.

Seekord magame ripptelgis!

Noored fotograafid tegid Koovi “baasis” pesa kolme puu vahele Tentsile Connect ripptelki. Uku sai tunnijagu mässata, et kõik kinnitused peaksid ning puuduolevad nöörid saaksid DIY asenduse.

Aga ripptelk oli aus ja uni selles hea, ehkki noored fotograafid kurtsid esimesel öösel külma üle. Sel juhul on parim rohi heita riided seljast, sõlmida kaks magamiskotti üheks tekiks ja teineteise kaissu keerata. Eks väärt teadmised tule elust enesest.

ripptelk

Noored fotograafid ripptelgis. Kasutatav ka varjetelgina võõraste pilkude eest ja üle õue lippavate ulukite pildistamiseks

Palava ilmaga saab vihmakatte pealt ära visata ja magada õhukeses alustelgis. Pärast iga magamist on hea mõte nööre ja rihmu pingutada, et kolmnurkne põhi korralikult pingul püsiks.

Telki saab tuulutada ja sinna sisse astuda kõigilt külgedelt. Ka matkavarustuse sisse ja välja liigutamine on tänu rohketele lukuga avadele ülilihtne.

Ripptelgi mahavõtmiseks kulus ka umbes tund, aga seda seepärast, et põrand sai puhtaks tehtud ja otsad korralikult puhitud, et telk vutlarisse ära mahuks. Harjutades saabub ka vilumus.

Kas osta? Jah, kindlasti, kui matkamist on rohkem ja suvekodu väisavad arvukad külalised. Kliimamuutuse tingimustes saab Eestist üks kuumade suvedega koht, miska ripptelgi põhja alt läbi puhuv tuul pigem toob palavusele tänuväärt leevendust.

Sõrve poolsaare saladusi avastama!

Alustasime oma retke Sõrve poolsaarele 23. juuli ennelõunal. Ilm oli päikeseline, sooja ligi 25 kraadi, puhus läänekaarte tuul 5-8-m sekundis.

Päevateekond on nähtav kaardil: sellele klõpsates avaneb Google Mapsi link. Paikkonna kohta saab sissejuhatavalt lugeda siit.

google maps teekond

Tehumardi ja Salme

Sõitsime Koovi külast Tehumardi suunas. Tehumardil me peatust ei teinud, vaid selgitasime lastele II ilmasõja karmi lehekülge Eesti ajaloos.

Tehumardi öölahing oli ka vennatapusõda, sest eestlased teenisid nii Nõukogude Armee Eesti Laskurkorpuse ridades kui ka Saksa armees.

Võitluses läksid käiku nii tuli- kui külmrelvad, sõber ei näinud pimedas sõpra ning kogemata tapeti ka omasid Kahjuks hukkus siin palju eesti mehi mõlemal poolel.

Ühtekokku jäi kadunuks või hukkus umbes pool tuhat sõdurit. Tehumardil meenutab öölahingut mälestusmärk.

Jätkasime sõitu Salmele. Märkamatult ületasime väikese oja, mis viikingiajal oli suur väin. “Salm” tähendabki mereväina kohta ja sellest ka asula nimi.

Salme Coop’i kauplus on ainus ja viimane suurem kauplus Sõrve poolsaarel, tegime selle juures jätsipeatuse ning sõit jätkus Sääre suunas.

talisman coop

Sõrve säärel kaupluste rohkuse üle kurta ei saa. See siin on ainus ja viimane verstapost

Anseküla kirik-majakas

Peagi hakkas vasakul paistma Anseküla majakas. Paljud ei tea aga, et enne II maailmasõda oli majaka asemel kirik. Praegune majakas on ehitatud kirikutorni asemele.

Siinjuures tuleks lisada, et Sõrve oli kuni II maailmasõjani jagatud kaheks administratiivüksuseks, Anseküla ja Jämaja kihelkonnaks. Kihelkonna keskuses oli alati kirik.

Nõukogude ajal koliti senised kihelkonnakeskused vastavalt Salme ja Torgu (Iide) küladesse, viimastest said administratiivselt olulised asulad ning kirikud jäid eemale.

Anseküla Maarja kiriku tegutsemisest on teateid juba 1519. aastast, ümberehitused tehti 1864.aastal. Kiriku kantsel oli barokkstiilis ja selle ehteks Ojamaa meistrite poolt valmistatud ristmivaagen.

Kirik hävis täielikult II maailmasõja lahigutes (Siin ja edaspidi teave “Sõrve. Väike teatmeteos.” Koostaja Eldur Seegel. Saaremaa Kirjastusühing “Oma Saar”, Kuressaare, 1991, 64 lk.).

Anseküla tuletorni kõrval on näha ka kunagise pastoraadi hoonete ehk kirikumõisa varemed. Kuigi vundament ja kõrvalhooned olid kivist, oli pastoraadihoone ise puidust. Ka need hooned on hävinud.

Anseküla Maarja kirik.
Saaremaa muuseumi arhiiv, klõpsa otseviitele

Vintri küla

Vintri küla (1939.a. nimetati Piiri külaks, Meie Maa, 3. II. 1939, lk. 3.) ja moodustus 1645.a. väikestest alla 1 ha hajataludest.

Esmamainitud on küla Wintri nime all. 1926.a. elas oli külas 50 talumajapidamist, külas oli 4 klassiline algkool, 1991.a. elas külas 3 elanikku (Sõrve, 1991, 64 lk.).

Vikipeedia andmetel elab 2019. aasta 1. jaanuari seisuga külas 25 inimest. Et läbi küla mereni jõuda, otsisime teeotsa kus poleks silti “eravaldus”, ja leidsimegi! Siin tegime toredad fotod lastest ja merevaadetest.

Arutlesime ka Tui vanaisa (Ülo Vinter) nimeloo üle: on teada, et helilooja suguvõsa üks oks on Saaremaalt ent kustkandist, selle kohta info puudub. Oleks ju tore, kui nimi Vinter olekski mõnest siitküla suitsust pärit.

Mäebe küla ja lautrikoht

Mööda Kuressaare-Sääre maanteed jätkasime teekonda Mäebe külla: teeristis keerasime vähemärgatavale kruusateele, mis viis meid kivisesse randa ja sadamasse.

kala

Hõbedalast
Pildistas Tui Tuul

Nõukogude ajal siin sadamat polnud, Elina vanaema rääkis et siin oli olnud enne sõda väikene nn külasadam, mida küla mehed ja naised kasutasid kalale ja hülgejahile minekuks.  Külaelanikud on lautrikohta uuendanud mõne aasta eest ja töö jätkub.

Ilmselt tekkis Mäebe küla keskajal siin asunud mõisasüdamele, Mäepä mõis tekkis ilmselt kuskil 18 sajandil toimunud mõisamaade reformimise ajal.

Mõisaomanik Buxhövden loovutas maad riigile, saades maid vastu Muhus (Sõrve….1991, 64, lk.). Mõisamaad jagati taludeks ja siia tekkis küla. 1991.a. elas ülas 32, 2019.a. 31 inimest.

Rannatee ääres õitsesid harilik seebilill, nõmm-liivatee, angervaks, rannaklibus liiv-merisinep ja intensiivse roosa õiega seebilill.

Istusime puidust kail ja pistsime varbad vette ning kaifisime noorte räimede parvlemist. Meri oli hõbedat täis, lapsed ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud. Millimallikad, keda rannas ka ohtralt leidus, olid tuttavad.

Mõntu rand ja Sääre Paargu

Mäebelt edasi tegime ujumispeatuse Mõntu rannas ja edasi söömispeatuse Sääre Paargus. Juhtus nii, et me Sõrve tuletornist pilti ei teinudki, seda on pildistatud alt ja pealt. Jätsime vahele ka majakamuuseumi.

Sääre Paargu hinnatase on keskmiselt soolane, toit on kohalikust toorainest, rõhk kalal ja teenindajad lahked. Kalasupp oli lihtsalt oivaline, 6.50€ eest oli elamust parasjagu, et uuesti tulla.

Tüdrukud nurisesid natuke hamburgeri veiselihapihvi “medium rare” üle: kotlet oli vaid õrnalt pruunistatud. Kokk parandas vea ja küpsetas need üle.

Soe šokolaadikook läks ka peaaegu täkkesse, Tuule oma oli seest kenasti vedel nagu peab, Des pidi leppima muhvinilaadse tootega. Väikeste toidukriitikute kokkuvõte “kuus kümnest” on aus ja hea tulemus.

Laadla küla ja pood-pubi-seltsimaja

Säärelt võtsime suuna Sõrve läänerannikule, ning Laadla küla teeristist keerasime Laadla küla suunas, sest suunaviidal oli kirjas, et külas on pood, telkimisala jne.

Laadla kauplus-pubi-seltsimaja on tore koht, kuhu turist võiks kindlasti tulla. Fotoseeria puust taadi-memme vahel on asi, mis võiks igas korralikus albumis oma koha leida.

Pood on hästi varustatud nii toidukraami, tarbekaupade, kui suveniiridega. Hoone taga tiik, kiik ja hooldatud muruväljak. Siin saab pidada piknikku, telkida ja õuel kasvõi kontserti teha. Mõnus koht peatuse tegemiseks.

Laadla külas elas 1991.aastal 21 (Sõrve, 1991, 64 lk.) ja 2019.aastal 21 inimest. Küla on kenasti korda tehtud, siin on eriti selgelt tajuda erinevus muu Eestiga. Ümbrus meenutab Gotlandi saart või Lõuna-Rootsit ning ka kliima on Sõrve poolsaarel pehme, võrreldav Rootsi lõunaosaga.

Iide küla ja dendraarium

Laadlasse jõudes hakkasid tüdrukud juba pisut tüdinema, sõitsime siiski edasi Torgu (Iide) poole piki kitsast külateed, mille ääres seisid Apostliku Õigeusu Apostel Johannese kiriku varemed. See kirik ehitati siia 1873 aastal, oli viie torniga ja hävis 1944.aasta. lahingutes (Sõrve…1991, 64lk.).

Torgus ehk Iide külas on silmapaistev kollane Bulla maja, mis on nii suur, et võiks kanda edukalt ka villa nime. Tegime peatuse ja fotod ilusast hoonest, milles asub praegu muuseum (avatud ainult kella 16.00ni).

Carl Oswald Bulla oli tähtis mees ka siinse kandi ajaloo talletamise osas: nimelt pildistas ta elu-olu ka Sõrve külades, kuid peamiselt ikka tsaari õukonnas ja Peterburis.

Rahvuselt oli Bulla preislane. Sõrve meeldis talle niivõrd, et ta ehitas siia omale maja ja elas siin kuni oma surmani 1929.a. Ta on maetud Jämaja surnuaeda.

Jämaja oja ja Ants Ilusa dendraarium

Torgu/Iide külast keerasime jälle kord väikesele metsateele (Talisman ei karda raskusi!), ületasime Jämaja oja, ja hetkeks peatusime Ants Ilusa dendraariumi juures.

Kahjuks on dendraarium eravalduses ja sinna ilmselt eraisikud enam ei saa. Nii nõukogude ajal kui praeguse EV perioodil on käinud siin botaanikud taimedega tutvumas, sest dendraariumis leidub väga haruldasi liike, mis mujal eestis ja isegi baltkumis ei kasva, näiteks ida plaatan või tulbipuu.

Hetkel oli siin paras padrik ja kui Elina ei teaks, et siin dendraarium asub, siis mitteteadliku Sõrve külastajana sõidaks siit lihtsalt mööda. Ent kui auto ojakese sillale jätta ja õue astuda, lööb ninna võõramaa taimede lõhn.

Veidi võpsikusse jalutades hakkavadki paistma uhked taimed, millele nimegi anda ei oska. Küll tahaks kauem siin ringi vaadata… ehk saab abi lähikonnas asuva turismitalu pererahvalt, kes oskavad juhatada aia tänase omanikuni? Salaaed tuleks taas avada.

Edasi sõites pakkus loodus vaateid künklikule maastikule, õitvaid metsa-aasasid, puude vahele looklevaid teid, metsatalusid kuni jõudsime Sääre, Jämaja Kaugatuma-Tehumardi maanteele.

Pööre vasakule, siis 500 meetrit otsesõitu ja pööre paremale, kust edasi viis tee Jämaja kiriku juurde. Kiriku asukoht on väärika vanusega, esimene puukirik ehitati siia juba 13 sajandil, 14. sajandil ehitati kivist kirik ja kirikuhoone kõrval ka kirikumõisa (pastoraadi) hoonestus,

1864.a. ehitati kirik praeguse välimusega (Sõrve…1991, 64 lk). Kirikus toimuvad jumalateenistused, leerid ja ristimised ning matused ka praegu.

Jämaja kiriku juurest viis tee edasi Jämaja kalmistule, mis on Eesti ja ilmselt ka Baltikumi kõige mereäärsem kalmistu.

Siin on säilinud ja korrastatud kohaliku baltiaadli Buxhövdenite rahupaik, kalmistu on kasutuses ja rahupaigad korrastatud kõikjal.

Kalmistu läänevärav viib otse mereranda, mis on kivine ja enamasti ka tuuline, valged laineharjad põrkuvad laksudes rannakividel. Kalmistu lääneväravat on kutsutu ka Vabaduse Väravaks: siit näeb hea ilmaga Rootsi.

Ennist jäi ütlemata, et poolsaare idakaldalt, üle Mõntu mereala ja Läbara ninalt võib näha Lätimaale. Nii see elu siin on: omal ajal käidi Sõrvest Lätti isegi ülemere tööle.

Endisel ajal olid sidemed sõrvelaste ja liivlaste vahel tihedad ning siinsed kaubitsejad said kuulsaks ja rikkaks soolalastide veoga. Nõnda siis on virulastel salaviin ja sõrvelastel salasool. Oma kuld igal pool.

Jämaja Kalmistu läänevärava kõrval on suur, umber 8-meetrine rist,millel mälestustahvel 1944.a. septembris laatsaretlaevaga Moero uppunutele. Laeva uputasid Nõukogude pommitajad.

Ligi 3300st pardal olnud inimesest (600 sõdurit ja ohvitseri, 1200 haavatut, 1500 tsiviilisikut) päästa suudeti 654, nende seas oli 157 eestlast.

Tagasi koju

Tagasiteel Koovile valisime kõige mereäärsema tee. Seda joont tuleb kaardil näpuga ajada. Maantee lookleb läbi külade ja karjamaade vahelt. Kui on õnne, kohtab teekonnal veiseid, lambaid, sookurgi ja ehk kotkastki.

Renault Talisman teenis meid sel teekonnal hästi, 1.8-liitrine tubo-bensiinimootor on jõuline ja särtsakas, kõik möödasõidud ja kiirendused käivad välgukiirul. Pole ka imestada, sama mootor annab südame Mégane R.S. – ile.

Keskmine kütusekulu tõusis 7 liitrini 100 km kohta, seegi on hea tulemus, arvestades meie liikumiskiirust ja stiili: vahepeal kulgesime teosammul ja kliimaseade huugas lakkamatult.

Nelja inimese jaoks on auto suur mis suur. Lohakalt jätsime asju kabiini ka laiali: nii lendasid ühe äkilisema pidurdusega mööda tuba laiali kõrsikud, millest on saanud üks Saaremaa “must be” nostalgiatooteid.

Kabiinivaikust lõhestas vaid Bose audiosüsteemist aeg-ajalt paiskunud “Mamma Mia! Here we Go again” filmimuusika ning karaoke neljal naishäälel. Auto ei pahandanud mitte üks raas.

Jaga

AVALDA ARVAMUST!