Parfraas “ütle mulle, kes on su naaber, ja ma ütlen, kes oled sa ise” on Läti-Eesti suhetes omandanud lameda maa mõõtme. Ikla piiril tervitavad sõitjaid hiiglaslikud alkopoe reklaamid, märk “Mina joon Läti viina” antakse kauba peale. Teadmatule võibki tunduda, et eestlane identifitseerib end joomarluse läbi. Pakkisime ja tankisime Opel Insignia, ja sõitsime kolmekesi joonelt lõunanaabrite juurde müüte murdma.

Oma lapsepõlvest mäletan, et suvised autoreisid Siguldasse ja Riiga olid populaarsed: ikka “mosse” või “luks” piripardani eluks vajalikku kraami täis, kuhi katusele, lastekari autosse, ema-isa koos lihapirukatega takkajärele, ja läksime! Plikatirtsu jaoks oli tookord kõige tähtsam telkimine, ja see, et onupoegadega mängida saaks.

Üleilmastumise-vaimustuses on Läti reisisihtkohana kaardilt peaaegu kadunud, heal juhul kimame Riiga lennuki peale või üle piiri odavat kesvamärjukest ostma. Seda, et autohull saab lõunanaabrite lõputuna looklevatel kruusateedel sõiduorgasmi või toidulemb igal sammul leiduvates kohvikutes ja mõisarestodes end kasvõi surnuks süüa, enamus meist ei tea.

Pärast selle loo läbilugemist võtab ehk mõnigi kalendri ette ja ristitab ära lähimad vabad päevad, kontrollib sõiduki tehnilist korrasolekut ja reisidokumente ning sõidab Lätit avastama. Uskuge, kogemus on seda väärt!

2 täiskasvanut+ 1 laps
Booking.com kaudu 3 ööd majutust
1368 kilomeetrit

Bensiiniraha: 89€
6,5l/100 km kohta keskmiselt kütusekulu

Viljandi pitstop Aidas: 23€
Majutus koos hommikusöökidega: 183€
4 päeva lõuna- ja õhtusöök (sis. vein, õlu): 192€
Bauska kindluse perepilet: 8€
Rundale lossi perepilet maksnuks: 20€

Kauplustes kokku kulutatud: 234€
(52% kleit, kübar, püksid, prillid)
Valmiermuiža õllekoda eraldi: 28€
Biržai õllekoda eraldi: 32€

AINULT REISIKULUD KOKKU: 489€

REISIKAASLANE OPEL INSIGNIA

Meie seekordseks reisikaaslaseks on Insignia, Opeli lipulaeva uue põlvkonna esindaja. 1,5-liitrine 122 kW (165 hj) turbomootor koos kuuekäigulise käsikastiga paneb korraks natuke kõhklema, et mismoodi see lugu meil “veheldes” pikal teekonnal välja nägema hakkab? Automaat, teadagi, oleks ju mitu korda mugavam.

Aga pole hullu kedagi, Opel on üks maailma kõige lollikindlamate käigukastide meistritest ning tänu kohanduvale kiirushoidikule pole maanteel sõites mingit vahet, mis kätte antakse. Möödasõitude ajal tundub siiski turvalisem käik alla vahetada, no et siuh! oleks.

Sõidumugavuse koha pealt on Insignia tore: juhil on olemas isegi mudimisteenusega AGR iste. Kõrvalsõitjana – enamasti olen ma selles positsioonis raske jala ja kihutamise karistuseks – ei saa ma isegi elektroonilisi valitsaid. Kannatan ära.

Tagareas istuval 10-aastasel tüdrukul on mõnusalt jalaruumi ka kobakas Cybeki turvatoolis istudes. Imestate? Jah, aga palun. Kuni 12-aastaseni saab laps istuda eakohases turvaistmes, ja ma ei jäta seda võimalust kasutamata. Tool käib meiega autost-autosse kaasa. Alus paika, klõps! lukk kinni, ja korras.

Viieukselises luukpäras on ruumiga hästi: kuigi auto nooljalt elegantne kuju nõuaks pigem “laugpära”- sõna kasutamist, ei ole asjade mahutavuse osas disainile lõivu makstud. Me ei hoia heitliku suve sunnil pakkides hoogu tagasi ning tõeliste naistena ei hooli me Tuulega poes käies ka võimalikust pankrotist: ostame, kui tundub, et on väga vaja. Auto tagaots maad ei künna.

Vähemalt kaksteist punkti saab Insignia koostekvaliteet: armatuurlaud on pärast kümneid tolmutee-kilomeetreid sama puhas kui ennegi, tihendid peavad! Ning munakivisillutisel kostab sõitjateruumi vaid vaikne rehvisahin. Siidine asfalt, kruusa- ja munakiviteed – see on Insignia leib ja resto. Vahepealset kühmasfalti ei armasta ei auto ega meiegi.

VEENDUNUD MAAELU-FÄNN OPEL ONSTAR

Kui Zafira kahenädalase testi jooksul harjusime kõik OnStar nuppu pressima ja telefoniliini teises otsas ootavatelt abivalmis teenindajatelt igasugu rumalusi küsima, siis Insigniaga reisides tekkis tunne, et kogu Lutoni personal võiks jalga puhata ja navi ennast põlema panna või midagi.

Opel Insignia vedrustus ja veermik on vististi komponeeritudki pehmeid liiva -, muda- ja kruusateid haukama, sest võrreldes natukegi kehvema asfaldiga, kus kühm ja lohk valusalt tagapalgetes tunda andsid, oli neil teil ülimalt nauditav sõita . Aga ma ei arvanud, et nad seda ka navile öelnud on.

Salapäraseid kruusateid pidi sihtkohani sumpamine on pigem aeglane kui kiire tegevus. Ometi arvas Insignia navi, et me tahame just nimelt seiklust, muda, ja roosadest tennistest loobuda – kuis muidu seletada asjaolu, et kuhu iganes me läksime, tegime me seda mööda kõige raskemaid teid? Näiteks Sosnovski karuputkedes sumades?!

Lutoni keskuse abitus andis tunda kohe reisi alguses: palusime saata teejuhised Cesisesse läbi Viljandi. Allpool selgitus, miks just nii. Mkmm. Läbi Pärnu! Pärnu! Veel Viljandis oli navi resoluutne ja nõudis: “make a u-turn as soon as possible.” Läti piiri ääres emand siiski leebus. Võisime minna oma teed…

Või teine – navi juhatas meid lautadevahelist teed pidi… Riiga. Nagu konkreetselt, lehmad ja laudad ja porimülgas. Meil oli vastu panna vaid noobel lipulaev… Helistasin Lutoni ja palusin abi; tennised olid juba mudased, ma ise üsna kurjameelne.

Ei mäleta, mida ma täpselt nõudsin, aga meesteenindaja teisel pool ahastas lõpuks minust kõvemini: “Appi, ma tõesti ei tea, kuidas teid aidata… tehke sellele navile restart.” “Tegime!!! Kolm korda!” “Siis ma tõesti ei tea, vabandust…”

On kuidas on, Waze ja – olgu taevas kiidetud selle eest – andmerändlus päästsid päeva. Teel Eestisse soovis navi meid korduvalt saata tagasi Riia linna, siis kaugetele tolmuteedele, aga enam ei lasknud me end hanitada. Sõitsime Waze’i ja toore mäluga koju.

Ah, sel kõigel on oma positiivne pool ju ka – saime oma sõiduisu täiega välja elada ning sattusime kohtadesse, kuhu ilmselt niisama mitte kunagi sattunud poleks. Tõenäoliselt oli kuskil seadistuste sügavuses vale koha peal “linnuke”. Lutoni teenindajad aga väänasid end koerapoosi Läti katusega ja sisisevatest tähtedest kubisevaid kohanimesid veerides. Valmiermuiža!Jēkabpils! Minge hulluks palun…

CĒSIS

Võnnu ehk Cēsis on üks mu “südamelinnadest” Barcelona, Lissaboni, Bratislava, jt. kõrval. Väike nukulinn on väärt, et Eestist Lätti minnes võtta suund üle Viljandi – Tallinnast on Cēsisesse keskeltläbi 290 km. Kasutage siis Waze’i  või paberkaardi abi. Esimesel korral, igaks juhuks.

Ajalooline Liivi Orduriigi keskus Võnnu ehk Cēsis pakub elamuse nii ajaloohuvilisele (kindluse varemed, Jaani kirik ja sealne Köleri altarimaal), kultuurihuvilisele (moodne Vidzeme kontserdisaal), seiklejale ja loodusesõbrale (Gauja rahvuspark) kui ka näiteks söömahullule, kes võiks Cēsises kirjutada terve päevaraamatu.

Söök on siin odav, ja hea! Ja see kehtib Läti kohta tervikuna. Ka pealtnäha kõige mahajäänumast paigast võib leida kohaliku pagarikoja või kohviku, kus praadide hinnad parimal juhul küündivad kolme euroni, see-eest on toit valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Ma hakkan fitness-instajaks kunagi … palju hiljem, eks.

Seenesupp. Imeline! 1.50€

Valmiermuiža pruulikoda

Teel Cēsisisesse tasub peatuda Läti küllap kuulsaimas, Valmiermuiža pruulikojas, ja seal kohapeal õdusalt klaas või kaks käsitööõlut juua ning veidi süüa, või siis – nagu meie tegime – osta kohe kaasa limpsi ja jäätist, ja isale õlut. Mõisa ümbrus on kenasti hooldatud, olemas on istepingid ja matkarada. Soovi korral saab tellida ka mõisatuuri.

Āraiši arheoloogiapark

Võnnust mõne kilomeetri kaugusel asub vägev arheoloogiapark, kus võiks tahtmise korral terve päeva veeta. See koht on tuttav ka Eesti ajaloofännidele, sest tihti peetakse suve vägevamad keskajapäevad just siinsel järvesaarel ja linnuse varemetes. Pilet maksab suurtele 2 eurot.

This slideshow requires JavaScript.

LÄTI TEED JA TASUTA INTERNET

Ma ei tea, kas just ja ainult Cēsisisest Daugavpilsi suundudes saab tõeline sõiduhull kruusateedel oma annuse adrekat kätte, aga see on üks võimalus küll. Tõenäoliselt saab Daugavpilsi ka mööda asfalti, aga meie navi… ühesõnaga, märkige vahepeatuseks Ērgļi ja maalilised maastikud looklevate kruusateedega peaksid olema teie.

Sosnovski karuputked on vaid väikene osa eksootikast, mida teel kohtab. Tillukesed külakesed, suured talud küngastel, sakraalhooned, lõputud viljaväljad – see on üks teine maailm, mida Eestis aimub Haanjamaal, ja sealgi mitte nii suures mastaabis.

Ērgļi külakeses tegime lõunapausi. Sealne kohvik pakkus suurepärast kodust toitu ja laias valikus kohapeal küpsetatud pagaritooteid. Teenindaja vaatas mind imestunult kui Wi-Fi kohta küsisin: “Miks te Lattelecomi tasuta Wi-Fi-t ei ühenda? See on igal pool.” See on tõsi, Läti linnades ja külades on “riiklik” Wi-Fi väga tavaline.

DAUGAVPILS

Ma ei olnud varem Daugavpilsis käinud. Nii leidsingi end lõputus “lõug laual”- olekus: vägev, vägev, vägev! Kultuuriajaloo huviline saab Dünaburgis (linna saksakeelne nimi) tõenäoliselt kriminaalse joobe, hipster velogasmi, eurooplane imestaks end kummuli, nähes mismoodi venelased tõeliselt kaasaegset Euroopat teevad.

Sest vene linn Daugavpils ometigi on: ligi 2/3 linnaelanikest on venelased, ülejäänu jaguneb lätlaste ja poolakate vahel enam-vähem võrdselt. Kohvikusse, hotelli, kauplusse sisenedes kuuleb rohkem добрый день (“tere päevast” vene k.) kui labdien (läti k.). Kui teenindaja tunneb ära külalise aktsendi, läheb jutt… inglise keelele üle!

Daugavpilsi ajalugu on võrratult värvikas. Tänapäev kontrastiderohke. Ägedad jalakäijatele ja jalgratturitele avatud piirkonnad vahelduvad kvartalite kaupa mahajäetud hoonetega. Kui uskuda linlasi, kellega juttu sai aetud, on suur osa noortest läinud Inglismaale, Poola ja mujale “parema elu peale.”

Linnapildis domineerisid tõesti seeniorid ja lastega pered. Aga sel väljavoolul on (eesti) turisti jaoks omad plussid: keegi ei tallu su varvastel, hinnad on võrreldes Riia ja kasvõi Jelgavaga madalamad, inimesed on sõbralikud. Sind on siin (peaaegu) igal pool oodatud.

Šokeeriv Šokoladna: minu 10 minutit! Ei, minu!

Alljärgnevalt väike valik kohtadest, mis Daugavpilsis kindlasti on vaja ära näha. Enne aga üks kohustuslik kiun, linna šokolaadikohviku Šokoladna aadressil.

Alustada tuleb sellest, et müüjad se’s linnas on inimesed: poed avatakse kell 9 või 10 ja suletakse kell 18, kauem on avatud supermarketid. Kohvikud tehakse lahti 10-11 ja suletakse 20-21. Suvel on pikemalt avatud õdusad tänavakohvikud. Need on rahvast paksult täis.

Nõnda astusingi kell 20:50 sisse Šokoladnasse, sest olen parandamatu šokohoolik, ja kus vähegi võimalik, ma koju midagi pruuni ja magusat kaasa tassin. Müüjatar vaatas mind suuril silmil, ja teatas: “Me oleme suletud.” “Kümme minutit on aega ju?”

“Ei, ma teen juba kassat. Kell 21 lähen MINA koju.” “Tõesti? Sel juhul ma ei tülita teid rohkem, aga panen laulu sisse küll.” Mu nipsakas kommentaar pani teenindajad jooksma, aga olin selleks hetkeks juba välja vihastatud, ja lahkusin joonelt. Minu kümme minutit! Ei, minu! No ladna, šokoladna, praštšai navsegda!

Daugavpilsi kindlus

Peaaegu ainus Ida-Euroopas terviklikuna säilinud kindlus 19. sajandi esimeselt poolelt. Dünaburgi kindlus on linna sümbol. Siin ringi jalutamiseks võiks varuda 3-4 tundi. Kindluse õuelt leiab maailmakuulsa juudi kunstniku Mark Rothko kunstikeskuse, sealtsamast kõrvalt imetoreda suveterrassiga restorani.

Tühjad garnisonikvartalid ja mahajäetud hooned muudavad ala müstiliseks. Ainuüksi mõte, milliseid suuri stuudioid siia rajada võiks, ajab filmitegija hulluks. See ON imede maa! See ON!!!

This slideshow requires JavaScript.

Daugavpilsi kirikumägi ehk Baznīcu kalns 

Kreeka katoliku, rooma katoliku, vene õigeusu ja luteri kirik seisavad siin lähestikku ja moodustavad uskumatuna näiva ansambli – kuidas on läbi aegade saanud kõik usundid rahumeelselt üksteise kõrval püsida? Kirikud on päeval avatud ning väärivad igaüks tunnikese vaatamist.

Otsisime tükk aega kohta, kus õnnestuks kõik neli sakraalhoonet ühele pildile püüda, paraku on ajalooline veetorn nii lagunenud, et sinna üles enam inimesi ei lasta. Jalutuskäik Kirikumäe ümbruses aga pakkus omakorda rea nauditavaid vaateid ja imestamist – uus vaheldub vanaga, ajalooline modernsega. Daugavpils on kultuuride Paabel.

This slideshow requires JavaScript.

Villa Ksenija

Ajaloolisse villasse tasub suvel sisse astuda kasvõi selleks, et juua siseaiakese romantilises välikohvikus tass head kohvi. Noobli restorani hinnakiri peaks ihnuskoile meeldima – praadide hinnad ei küündi kümnest eurost kõrgemale. Majutuse kohta leiab lisa näiteks Booking.com lehelt, kus Daugavpilsi majutusasutustele pidevaid soodustusi pakutakse.

Hotell SanMari

Daugavpilsis ööbisime San Mari’s, vanast raudteelaste klubist hotelliks ümber ehitatud sopilises hoones. Eriti avaldas muljet hotelli söögisaal. Hommikuti saab külaline paar tundi nautida ka basseinimõnusid. Mina kondasin kõrvalasuvas jaamahoones ja vahtisin ronge. Need on Lätis nostalgiliselt vanad. Aga sõidavad!

DAUGAVPILSIST BAUSKASSE, AGA LÄBI LEEDU!

Kes tahab teha nagu meie, märgib kaardile vahepeatusena Biržai.  See väike Leedu linnake asub pisut üle Läti piiri ning sinna viivad teed on kitsukesed ja õnnekombel ka kruusased.

Barokkstiilis Biržai lossi keldrivõlvide alt leiab mõnusa rahvusliku söögikoha, kus praadide hinnad 6-7 eurot. Biržai vääriks samuti vähemalt tervet päeva uudistamist, aga nii palju meil seekord aega ei ole. Jääb midagi ka järgmiseks korraks – meil on käsil peaasjalikult Läti ringreis!

Biržai pruulikoda ehk Biržu alus

Mitte väga kaugel lossist näitab teeviit mõisale ja pruulikojale. Otsustasime järele uurida ja sattusime külapeole: restorani ees ei olnud kohta parkida, pruulikoja poodi vooris pidevalt uusi inimesi juurde. Ostsime kaasa kalja ja kohalikku õlut ning käsitöömakroone.  Seno Rusio kali on tõenäoliselt parim, mida meist keegi oma senises elus saanud… Ärge jätke võimalust kasutamata, kui sinnakanti satute.

BAUSKA

Teel Bauskasse saadab navi meid konkreetselt lautadevahelisele teele. Näeme kaugusest maanteed, aga sellele ei pääse. Kolistame Insigniaga mööda kitsukesi külavaheteid ja naerame end kõverasse – on vast seiklus! Näeme lehmi ja mina jään oma roosadest tennistest sõnnikuaugus libastudes igaveseks ilma.

Ööbime Bauska külje all nn. teelise kõrtsis. Tore veskiga majutuskoht, kus on eri hinnaklassis tube ning korralik söögisaal. Hommikul pakutakse erakordselt tervislikku valikut salatitest ja snäkkidest. Vaid kohv on tõeliselt halb, aga see pole eluküsimus.

This slideshow requires JavaScript.

Bauska ordulinnus

Vägeva ajalooga kompleks, kus kõrvu seisavad Vana-Liivimaa orduloss ja 16. sajandil ehitatud Kuramaa hertsog Kettleri residents. Perepilet maksab 8 eurot, ära kulub umbes pool päeva, kohapeal on kohvik väikese valiku ja krõbedate hindadega, sestap soovitan söögikohta otsida mujalt. Koht ise on tõeliselt maaliline ja mitmekesine.

This slideshow requires JavaScript.

Mazmežotine mõis

Jätsime vahele Bauska linna raekojahoone, ja suundusime Rundale lossi poole. Vahetult enne vasakpööret lossi poole nägin teisele poole teed näitavat suunaviita “Mazmežotine muiža 1,2 km”. Otsustasime vaatama minna.

Ei kahetse seda muutust reisiplaanis küll kopika eest, sest sattusime imetoredasse keskkonda, mis meenutab pisut meie uhket Vihulat, aga rohkem siiski Lätit selle parimal moel. Üks järjekordne armas butiikhotell, mis on ehitatud ajaloolise tähendusega kohale.

Standardtuba selles hotellis maksab 70 eurot kahele, luksnumber kuni 190 eurot. Maaliline kompleks sobib mistahes sündmuste tähistamiseks. Siinne restoran võiks aga saada kohe vähemalt ühe Michelini tärni: kohalik tooraine ja inspiratsioon kohtuvad taldrikus meie mõistes taas normaalse hinna eest (praad 15-16 eurot). Soe soovitus, minge kindlasti vaatama!

This slideshow requires JavaScript.

Rundāle loss 

Rundale loss on üks neist vaatamisväärsustest, mille kohta eestlane ütleb “sa pead seda nägema”. Täpselt sama ütlevad barokk-ja rokokoostiilis lossiansambli kohta ka tuhanded sakslased, jaapanlased, hiinlased, venelased, … ühesõnaga, me piirdusime seekord vaid lossi ümber jalutamisega ja jätsime kõik see 136 tuba ja muu ilu üheks hooajaväliseks korraks.

This slideshow requires JavaScript.

KOKKUVÕTTEKS

Pika loo ja kümnete piltide iva on lihtne: Läti on väärt avastamist. Eestlase jaoks on lõunanaabrite  juures palju omast – isegi keeles on rida sarnasusi – ja palju säärast, mis on teistmoodi, ja teada saamist väärt. Me oleme käinud Lätis reisimas viimase aasta jooksul kolm korda, ja alati naasnud kerge kahjutundega – nii palju on veel nägemata! Eks järgmisel korral.

Kaardile on märgitud meie Läti reisi olulisemad sihtpunktid. Kui on tahtmist sõita kruusateedel, võiks sisestada vajalikud vahepunktid. Insignia navi sai sellega… suurepäraselt hakkama

Tekst: Ylle Rajasaar. Fotod: Ylle Rajasaar, Erik Sikk, Tuul Sikk

Jaga

AVALDA ARVAMUST!