Accelerista suvereis 2019: pakime asjad ja sõidame! Lihtsalt… sõidame!34 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Accelerista suvereis 2019 sai küll äkiliselt läbi, aga oli äge ikkagi. Tegime seekord kõike nii nagu kogenud reisisellid kunagi ei teeks: me lihtsalt sõitsime. Sinna, kust tuul puhus ja kuhu rattad viisid. Olime kolmekesi, kaaslaseks uus Toyota RAV4 Hybrid ja hiiglasuur telk. Meie seiklustest saate jooksvalt lugeda siit blogist, aga ka Instagramist ja FB-st.

accelerista reisiblogi 2019

Siia blogisse kirjutasime kolmekesi – Ylle, Tui ja Uku – sissekandeid sedamööda, kuidas reis edenes. Algusest peale lugemiseks tuleb loo lõppu rullida ja sealt järgemööda ülespoole tulema hakata. Mõtteid ja pilte tuleb juurde veel ka pärast reisi, tasub kiigata aeg-ajalt üle.

Laupäev, 13. juuli

Ylle

Reisist on kohe nädal möödas, olen venitanud viimaste kokkuvõtete tegemisega. Kahju, et meie seiklus jäi nii lühikeseks, aga eks järgmisel korral oleme siis targemad.

Jõudsime koju pühapäeva hommikul kella kuue ajal, magasime end välja ning juba pärastlõunal sõidutasime Tui sõprade juurde. Kõhuvalu oli kadunud nagu tina tuhka.

Etteruttavalt: arsti juures selgus, et tervisehäda siiski on, aga sellest saab dieedi ja mõistlike eluviisidega üle. Ja veel etteruttavamalt: kui me kunagi veel pikemale reisile läheme, siis teismeealine inimene saab endale ise tegevusi otsida. Saite aru, mis ma mõtlen.

tui tuul pildistab

Võrreldes Gdynia ja Sopotiga on Gdansk elamus. Ilmselt poleks ma nii must-valge kui meie sealviibimise ajal olnuks ka rannailma: jahe, vahelduvate vihmahoogudega ilm ja 14-kraadine vesi ei soosi kuidagi lebotamist.

Loodan aga, et eesti pere, keda Gdanskis õhtul kohtasime, sai oma rannalaksu ka kätte ja nendele jääb Sopot positiivsemana meelde.

Enne kui asun Gdanski toreduste kallale, räägin natuke hindadest. Me elame teadmises, et Poola on odav ja “seal tunned end rikka valge inimesena.”

Ma pean paraku natuke seda müüti murdma. Võtame näiteks öömaja: maksime Põhja-Poola kuurortlinnades kolme inimese ööbimise eest keskmiselt 102€.

Tuttav, kes parasjagu Gdanski vastaskaldal reisib, annab teada, et Taanis saab Air B&B kaudu 80€ eest majakese mägikülas ja Legolandi pileti lapsele pealekauba.

Meie saime Gdynia suht nurgataguses (küll moodsas) hotellis kehva teeninduse, auguga voodilina (see und ei seganud), valikuta hommikusöögi ja ühe ööga vastu pükse ka. Hooaja värk, eks ole.

Mõni ütleb siinkohal, et Eestis oleks veel hullem. Sõltub: Eestis on enamusel juhtudest võimalik ööbima mitte jääda ja keerata nina oma voodikesse. Meie, hullud, tulime muidugi Poolast samamoodi ühe jutiga koju 😛

Või siis uskumus, et toidukaubad on Poolas hirmodavad. Jah, puu- ja juurviljad on kohe päris kindlasti palju odavamad ja kohalikku väga head kaupa leiab ka väikestest külapoodidest.

Ent näiteks kg suhkrut pruugib maksta rohkem: Eestist saan 55 sendiga kg, Poolas leidsin sooduspakkumise 85 sendiga.

Ostsime kaasa erinevaid vorstikesi, juustu, puuvilju, (sarve)saia ja lehmakomme ja teele vett. Päris suur osa nähtud kaubast tuleb tuttav ette, seda müüakse ka meie poekettides, peamiselt Maximas.

Mul on aastatega kujunenud Poolas oma lemmik kauplusekett: Biedronka (Lepatriinu). Meenutab pisut meie Maxima ja kunagise Säästumarketi segu: suur värvikirev segadus.

Samas ka sõbralik teenindus ja kohaliku kauba suur valik.  Mis eriti tore, hinnad ja valiku saab enne Poola minekut kodus üle vaadata! 😀

12. juulil pidi olema vihmane ja kõle ilm, miska planeerisime selle ostlemise päevaks. Tricity ümber Poolas nii tavalisi suuri outlet‘e meil tuvastada ei õnnestunudki.

Proovisime kiirtee kõrval nähtud keskust, tulime sealt selg ees välja ja võtsime suuna Rivierale, kus üheskoos enam kui 250 kauplust. Uku istutas end kohvikualale maha, meie Tuiga võtsime vajalike asjade nimekirja ette ja läksime jahile.

Otsin Poolas olles kohalikke esmaklassi kaubamärke, olen varasemalt saanud väga ägedaid disanertooteid, nii jalanõusid kui riideid. Need peavad vastu ja maksavad tõepoolest oluliselt vähem kui Eesti samaväärsed.

Tundub, et seekordne šoping oli määratud läbikukkumisele. Me ei leidnud suurt midagi peale odava kiirmoe, mida on täis ka kõik Eesti kaubanduskeskused. Lisaks oli õues imeline suveilm.

Lõime käega, jõime Costas käsitöölimpsi ja jääkohvi, sõime Bioways lõunat ja sõitsime hotelli tagasi. Õhtul võtsime jalad selga ja läksime Gdanski vanalinna uudistama ning tegime öist lõbusõitu Musta Pärliga. Aga sellest veel järgmises peatükis.

pangaautomaat

Tui ja Uku ootavad, et saaksid seina seest raha. Lõpuks selgus, et sellega polegi väga palju teha: kaart on märksa mugavam

Rahast ka: kõige lihtsam on hindadest aimu saada kui jagada hinnasildil olevad zlotid neljaga. Kurss kõigub 4 ja 4,4 vahel, aga kaardiga makstes on see kõiki tasusid arvestades umbes-täpselt 4.

Kaardiga maksta saab enamuses kohtades, võtsime reisi ajal “igaks juhuks” välja 500 zlotti sularaha, millest lõpuks jäi ikka sadakond alles.

Zlotte läheb vaja parkimisautomaatides, seda muidugi juhul kui need töötavad – meil õnnestus kahel korral leida end olukorrast, kus “koputasin, ja kella veidi raputasin, kuni lõpuks kell mind pähe lõi”.

poola parkimisautomaat

Uku püüab parkimisautomaadiga sõbruneda. Vestlus käib ainult poola keeles

Õnneks ei ole Poolas mupot, kes kohe tormaks trahvi tegema. Ei saanud maksta, las see siis jääda. Koguni 6 zlotti säästsime, eks ole.

Üks nipp ka: kaardimakse puhul küsitakse, kas zlotid või eurod. Alati on soodsam valida zlotid või mistahes muu kohapealne valuuta parasjagu kehtib. Väike sääst ülekandetasudes, ütlevad nad.

laev gdansk poola

Must Pärl, Gdanski kuulsaim laev

Uku

Nii ongi: mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu olime sunnitud oma reisi katkestama ja nina kodu poole pöörama.

Reisi viimased 1150 kilomeetrit Gdanskist Tallinnasse võtsime Ylle algsest vastuseisust hoolimata ette ühe etapina ehk sõitsime need maha ühe päevaga.

Liikusime seekord mitte karuradasid pidi, vaid võimalikult suurtel teedel ning nobedas tempos. Selgus, et läbi kunagise Preisimaa ja Masuuria kõrgustiku lõikav tee number 16 on palju kiirem, ilusam ja parem, kui need pisikesed auklikud teed, mida mööda kannatades ja kolistades Elblagi poole eriti ehedaid kogemusi leida lootsime.

Tempokam tagasisõit näitas selgelt, et RAV4 mootorite komplekt on, hoolimata suuremapoolsest koormast väga usin kiirendaja ning vaevata möödasõidud tegid Via Baltica transiidi talutavaks.

CVT kasti ja suurte kiiruste koosmõjus tekib möödasõidul või tugeval kiirendusel küll palju müra, kui mootor iga tugevama pedaalivajutuse peale maksimaalsetel pööretel kisendab.

See tahab harjumist. Kisa pole aga ainus mootori toode, villa ehk kiirendust on ka rohkem kui oodata oskaks!

Mootori üllatavat jõudlust saime juba varemgi tunda, aga eriti kenasti tuli hea omadus esile, kui juhtusime sõitma ca 65 kilomeetrit esmaklassilist Poola kiirteed kohalikus tempos. Need kilomeetrid näitasid autot täiesti uues, positiivses valguses.

Alguses peas olnud ökonoomitamise mõtted jäid juba kiirtee esimestel kilomeetritel sinnapaika, sest lubatud suurima kiirusega sõites jäime ühest küljest pidevalt 40 km/h aeglasemalt liikuvate veokite taha kinni, aga teisest küljest oli kiirust liiga vähe, et kohalikele jalgu jäämata ja viisakalt rekadest mööda liigelda.

Poolakate suhtumist piirkiirusesse iseloomustab hoolimatus. Loomulikult on korralikke liikujaid, aga ükkdiselt domineerib nähtus, et kiirust võetakse märkimisväärselt maha vaid siis kui teel on politsei, kiiruskaamerad või keegi füüsiliselt ees on.

Teisisõnu: “vabas vees” liigub ühtlane autode voog ikka palju kiiremini lubatust. Mugavama edasiliikumise nimel kohendasin meiegi kiiruse ümbritseva liiklusvooga sobivaks. Liiklus oli seejuures tihe.

RAV4 rebis end ootamatult reipalt teises reas mööda tuhisevate autode vahele, ilma et oleksin kaasliiklejatele meelehärmi valmistanud. Tõlgituna: koormatud auto kiirendab isegi 130+ km/h kiirusel krapsakalt!

Pilk spidomeetrile reetis kurva tõsiasja, et üldine liiklusvoog kippus liikuma 150 km/h kandis, kohati isegi 170 km/h kanti ning eriti huvitavaks teeb olukorra see, et ikka leidus mõni kiirem, kes mööda tuli lasta.

“Tänu” sõidustiilimuudatusele läbisime 65 kilomeetrit natuke alla poole tunniga. See tekitab kahetisi tundeid. Süda tilgub verd ja trahvihirm on õhus nii jaburalt kiirust ületades, kuid samal ajal ei jäänud ma niimoodi jalgu ning liiklus sujus kenasti – see oli kohandumine S7 kiirtee hetkeolukorra ja kohalike kommetega.

Väiksematel teedel meie reisitempo kohalike ralliga kaasas käia ei lubanud ning seetõttu tuli ette, et laiemas kohas või bussitaskus tuli põliselanikke viisakalt mööda lasta, et siis lubatud kiirustel jätkata.

Asju täis auto ja äkilised kurvid tähendaks “Poola tavaline” stiili rakendamisel kaasreisijate iiveldama ajamist ning reisikraami pillutamist siia-sinna.

Tundub, et “Poola tavaline” sõidutempo on vähemalt +10-20 km/h kandis. Mõnes asulas võeti kiirus maha, aga oli ka neid külasid, kus meie ees +10 sõitnud kohaliku numbrimärgiga auto 50 alas igatahes pidureid ei puutunud. Võib-olla lasi gaasi maha, võib-olla mitte.

Ilmselt just sellest kiirustamisest ning pea pidevast möödasõitude foonist tuleb otsida põhjuseid, miks Poolas on Euroopa ühed ohtlikumad teed ning liikluses hukkunute arvud suured. Rumeenia, Poola ja Leedu teedel hukkub Euroopas kõige rohkem inimesi.

Tempokam sõit ja möödasõidud veokitest tõstsid RAV4 kütusekulu 5,6 l / 100 km peale ning ühtlasi selgus, et hübriidajami aku on võimalik täitsa täis saada lisaks allamäele ka raske jalaga ning tõmmeldes sõites.

Kurviline tee ja võimalikult suure kiiruse hoidmine laeb juba umbes viie kilomeetriga aku “viimased kolm” pulka täis.

Võiks ju arvata, et paradoks – kõige ebaökonoomsem sõidustiil võimalikest ja aku on kenasti täis ja lubab järgmise linna ainult elektri jõul läbida.

Aga tegelikult ei ole paradoks – ökonoomsel sõitmisel ei jää energiat nii palju üle, tugevalt kiirendades ja iga mõnesaja meetri järel kurvi eel pidurdades tekib oluline energia, mille regeneratsioon akusse topib. Aku saab täis, sest on mida kokku korjata.

View this post on Instagram

Ja päike tõuseb #sunrise #roadtrip #home

A post shared by Ylle Tampere (@ylletampere) on

Reede, 12. juuli

Uku

Tänase päeva suurim sündmus on see, et meil õnnestus hübriidi aku täis laadida! Kiirteelt Gdynia sadama suunas läheb tee päris pikalt allamäge ning seda on just nii palju, et muidu “tühjad” kolm viimast pulka akust saavad regeneratsiooni abiga täis.

Ilmselt olin varasemalt natuke RAV4 suhtes ülekohtune, sest tõenäoliselt just sellisteks, väga pikkadeks laskumisteks akut hoitaksegi. Aga rohkem käsijuhtimist oleks minule meelepärasem variant.

Kui aku täis, pressisin linna jõudnuna õnnelikult EV Mode nuppu ja tahtsin vaadata, kas õnnestub viimane kilomeeter hotellini ainult elektrijõul liikuda, aga vastus on “ei”.

Et kohalikele foori tagant lahkudes mitte jalgu jääda, peab kiirendama nii palju, et “paueri seier” kisub Eco alast välja. Ja kohe kui see juhtub, teatab auto, et kiirendus on liiga tugev ja EV Mode lülitub välja.

Elektriautorežiimi jaoks sobiv kiirendus on igasuguse liiklusvoolu jaoks liiga tugev, samuti lülib EV režiim ennast välja, kui kiirus liiga suureks kasvab. Seda isegi täiesti täis akuga.

Kuigi ka osa-ajaline elektriautona liikumine näiteks ummikutes ja kesklinna kitsastel tänavatel pole paha, on siiski endiselt natukene kahju, et hübriidsüsteem minu valikutest nii kergekäeliselt mööda läheb. Aga see on räägitud jutt.

Ülejäänud osas on auto toimetanud eesrindlikult – sellega on kindel ja lihtne sõita, manööverdaminegi on üsna meeldiv, kuigi pöörderaadius võiks väiksem olla. Selle tähelepaneku tegin kitsamapoolses parkimismajas siksides.

Ja mis linna puudutab, siis Gdyniasse ei ole mõtet tulla. Metssead tee ääres on kogu selle linna kogemuse kõige ärevam hetk.

Ülejäänud ajal on tunne, nagu sõidaks Mustamäe, Helsinki äärelinnade ja Sõle tänava segus. Ei midagi ilusat, ei midagi koledat. Lihtsalt linn, elu.

Tõsi, öine-õhtune vaade sadamale, selle valgustatud kraanadele ja konteineriväljadele on mõneti erutav, aga ainult selle pärast ei ole küll vaja linna uudistama tulla.

Säästa parem mõnikümmend kilomeetrit sõitmist ja püsi Gdanskis, kui tahad efektiivselt põnevaid asju vaadata.

Neljapäev, 11. juuli

Ylle

Neid ridu kirjutades pakin mõttes juba asju. Ehkki öömaja on meil pühapäevani makstud, on tunne, et Gdynia jääb meist planeeritust varem maha.

Tuil on mingi kõhuhäda, mis ei lase reisimisest rõõmu tunda, ja meie oleme tööajal vististi nii ära suhelnud, et igasugune rahvarohkus tekitab frustratsiooni.

Seega keerame suure tõenäosusega nina kodu poole juba täna (laupäeval) ja jätame ära järgmisena plaanis olnud Saksama Rügeni saare ja praamiga Rootsi, sealt Eestisse otsa.

Üleeile hommikul läbisin meie reiside kohustusliku “pean saama veekeskusse” – osa. Praegu pole siinkandis suurtesse keskustesse mõtet suruda, järtsud on paaritunnised. Kuna meri on ujumiseks külm, tahavad kõik torudesse ligu laskma.

Elblagis käis meie hotelliga kaasa 100 minutit kõrvalolevas  väikeses veekeskuses kupsu. Sel ajal kui Tui basseinis ujus, mina saunatasin ja muuhulgas tutvusin toredate inimestega.

Abielupaar Kaliningradist oli tulnud šopingureisile: e-viisa on piiriületamist oluliselt lihtsustanud. Vahetasime tuleviku tarbeks kontakte: väisasin Kaliningradi viimati 2004. aastal, nemad polegi Eestis kunagi käinud.

Mu vene keel on ikka täiesti rooste läinud. Otsin tükk aega sõnu, proovin aeglaselt ja ringiga läbi inglise keele asju seletada… venelastel on selle kohta üks ütlus: “Oskan keelt sama palju kui koer. Aru saan, aga ei räägi.”

Ma ikka räägin. Ja tänu mingisugusele vene keele põhjale on mul ka poola keelest üsna lihtne aru saada. Osa teenindajad siin tihtilugu inglise keelt ei oskagi: suhtlus käib sõbralikult, ikka nii, et sina küsid inglise keeles ja nemad vastavad poola keeles. Püüdlikult sõnu välja hääldades.

Teekonnal Elblagist Gdyniasse tegime põike Morska kuurortlinna. See oli päris hirmus. Olenemata sellest, et ilm on püsinud jahedapoolsena, olid peamagistraalid inimestest umbes. Rannikut mööda kulgev Morska on naljakas segu Narva-Jõesuust, Pärnust ja Jurmalast.

Keerasime autonina üsna kiiresti tagasi sinna, kust tulime. Tegime kohvipeatuse; ja selle koha kusagil Morska ja Gdanski vahel peate küll ise üles otsima, sest Naturalne Lody – nimelisi putkasid on siin nagu seeni.

Aga üles otsima peaks, sest teenindus oli super, kohv samuti ja nii suurt pavlovat ning moosipalli pole ma vist elus näinud. Kogu lõbu kolmele umbes 12 eurot ja me reaalselt oleme neid kooke kolm päeva söönud!

Aga rõõmustamiväärset jagus veelgi! Teel Morskasse tegime põike metsa ja kõndisime sedakaudu mereni. Parkisime auto metsateele ja läksime jalutama – jõudsime varjeonni ja jahikantslini.

Siinkandis on ulukiuputus, rääkimata sellest, et metsas kasvavad pöögid ja sõnajalad ulatuvad vööni. Nii lähedal, nii erinev, nii rikkalik.

Poolakate elus on looduskaitsel tähtis roll: kui vähegi võimalik, tekitatakse kaitsealasid juurde, sest muidu on nagu meilgi, kõik äri. Süsteem on riigimetsas sarnane meie RMK-le: matkarajad, telkimiskohad, lõkkeplatsid.

Metsad on puhtad, aga mitte üle hooldatud. Üleüldiselt on Põhja-Poola väga puhas. Isegi rahvarohked kohad on suudetud prügistamata hoida.

Uku tegi teekonna põnevamaks ja viis meid sadamasse, kust sai “nügitud praamiga” üle Wisla jõe. Sealt edasi oli veel õige natuke, et paistma hakkaksid Gdynia vaated. 3-kilomeetrisel laskumisel linna sai RAV4 aku esimest korda täis.

Gdynia on Tricity ehk kolmiklinna kahtlemata kõige igavam osa: ükspäinis kivilinn, mida turismiteatmikes on nimetatud nii “modernseks arhitektuuriks” kui “kaasaegseks linnaks”. Ärge uskuge parem, kui võimalik, võtke öömaja kas Gdanskis või Sopotis või jääge telkima mõnele riiklikest rohealadest.

Meie hotell asub… Õismäel, Annelinnas, Lasnamäel. Igatahes kohas, kus ümberringi laiuvad korrusmajad ja mille kõrval linnapargis soovitatakse õhtuti liiga julgelt mitte jalutada. Metssigadel on parasjagu põrsad.

Üks natuke… kummaline koht. Hotell on enam-vähem, üsna kallis, öö on 102 eurot kolmele, selle eest saime kahetoalise apartemendi ühe vets-vannitoaga ja rõduga. Probleeme on pistikutega, aga roteerime ja tuleme toime. Esimese maailma mured…

Hea õnne korral saab rõdult vaadata hävitajate formatsioonilende. Proovisin neist pilti teha, mul on kaasas testimiseks Tamroni 100-400mm teleobjektiiv, aga ega eriti ei õnnestunud. Natuke aeglane on see klaas ülikiirete lennukite püüdmiseks.

Booking.com-ist majutust broneerides peab arvestama mitmeeurose lisakuluga, sest nende arvutatud kurss on tegelikust erinev.

Näiteks meile näitas 284 eurot kolm ööd, tegelikkuses maksin 307.75€. 86 zlotiga saab näiteks Musta Pärliga öötripi teha ja pardarestoranist prae ning vee.

No ja nüüd me laseme ühe öö raisku kah veel, reisikärbsed missugused… nõrgad, ma ütlen, nõrgad!

Ah-jaa, neljapäeval nägime põrsad ju ära ka. Otsisime parasjagu Gdynias Kohti, kui suure magistraali ääres põõsas märkasin tumedaid ja heledamaid kogusid. Arvasin esialgu, et koerapulm. Selgus, et metsseakari oli sööma tulnud! Vist kaks emist ja kult ja peotäis põrsaid.

Hulkuvaid koeri ja kasse pole eriti kuskil märganud. Üks loppis olemisega bernhardiin tuli meid kuskil külas lõuna ajal tervitama, aga üldiselt on vaikus. Koertega käiakse küll igal pool, isegi laevaga sõitmas, restost rääkimata.

Uku

Tänase päeva lõpuks näitas RAV4 hodomeeter 1824 km ning asukoht on Gdynia. Täna sõitsime ainult 192 kilomeetrit Elblagist Gdyniasse vahepõikega Morskasse.

Lisaks tegime ebaproportsionaalselt suure ringi mööda Gdynia eeslinnu ning kui aus olla, siis sai Poolast kõrini, sest (väiksemad) teed olid pea eranditult kehvas korras ning Toyota vedrustuse test jätkus täie rauaga. Kuigi auto endiselt ei nurise, siis kahju hakkab ikka.

Lisaks hakkas täna vastu rahvarohkus, mis põneva nimega Morskas meid täiega tabas. Kuigi korraks leidsime lohutust ilusast metsast, on sellise rämpsumüügi, tümpsumuusika, kirevate kaubandusasutuste ning suure koguse sibliva rahva talumise võime vähemalt meie reisiseltskonnas … vähene.

Hakkiv mobiililevi siin ja samal ajal Eestis end läbi ukse süüa üritav ja reisile mitte pääsemisest masenduses mööda Nõmmet jalutav Kollane Koer muutsid päeva esimese poole päris hektiliseks.

Hakkiv või puuduv mobiililevi on iseloomustanud kogu endise Preisimaa alasid ning digistunud maailmas on see probleem peamiselt ühel põhjusel: paberkaarti ju keegi kaasas ei kanna ja kui nutisüsteemid alt veavad ongi kimbatus käes.

Järjekordse “Objazd” sildi ja keelumärgi ees viljapõldude vahel hääldamatu nimega külakeses tahaks doktor Guugli appi võtta. Ilma normaalse levita see aga ei toimi.

Kuigi Toyota RAV4 varustusse kuulub ka “on board” navigatsioonisüsteem, on see sarnaselt paljudele teistele omasugustele justkui eelmisest kümnendist pärinev tehniline imevidin, mille kasutusmugavus tundub Waze ja Google Mapsi ajastuga harjununa tagasivaatena minevikku.

Tõsi, Toyota navisüsteem sobib konteksti “avastame Poolat” nimelise ajas tagasivaatega marsruudivalikus, aga tegelikult on tüütu, sest rappuvas autos on pea võimatu sõrmega ekraanil õigele kohale pihta saada.

Kui tahaks ühtlasi timmida eesootavat teekonda automaatselt rehkendatud marsruudist erinevaks, siis ainus pilk seadmele kustutab selle soovi.

Kahjuks meie RAV4-l olev infolust Apple Carplayga nutiseadme pilti ei kuva, sest see teenus on aktiveerimata (või siis üldse polegi?) ja meie sellega tegelema kah ei hakka.

Kui auto ekraan kuvaks näiteks Waze’i, siis oleks mugav nutiseadmest kõike otsida; samas ilma mobiililevita poleks ka sellest kuvamisest suurt abi.

Igatahes tekkis Poola põldude vahel olukord, kus auto enda navi suunab meid jonnakalt keelumärgi taha, ilma kasutusjuhendita ei õnnestu aga masinale selgeks teha, et leidku parem teine tee.

Ja tagatipuks näitab auto navi sootuks teistes suundades, kui aegajalt levi leidev ja siis ärkav Google Maps. Loomulikult usaldan ma viimast rohkem.

Ja nii ongi selline kits kahe heinakuhja vahel olukord, kus auto navi justkui töötab, aga seda ei saa või pigem ei taha pikkadel distantsidel usaldada.

Gdynia linnas X kohast tagasi hotelli toob navi suurepäraselt, aga kas see mind hotellist näiteks Kaunasesse ka normaalselt viib? Ei vii.

Eks siit tuleb panna tarkus tuleviku reisideks kõrva taha – nurgatagustesse paikadesse kolistama minnes tuleb vana hea gloobus kaasa võtta!

Sugugi mitte igas Euroopa nurgas ei ole mobiililevi (tegelikult kogetud korduvalt ka Saksamaal ja Inglismaal) ning on kohti, kus auto navigatsioonisüsteem ei oska olukorraga toime tulla.

Ideoloogiline kriis aga säilib, sest kuidas saab AD 2019 olla nii, et auto infolustis olev navigatsioonisüsteem on raske kasutada, ebausaldusväärne ja ei ole üldse “online”?

See ei ole kivi ainult Toyota kapsaaeda. Mõne masina navigatsioonisüsteemide pildid näevad küll paremad välja ning oskavad igasuguseid imevigureid, aga võrdluses nutiseadmete rakenduste kasutajasõbralikkuse ja usaldusväärsusega jäävad need ikkagi alla.

See on küll subjektiivne hinnang ja võib-olla mõnele just nii meeldibki, kuid olles viimased päevad rännanud imelikke teid pidi imelikes kohtades nii, et auto navisüsteemi tuleb dubleerida ja üle kontrollida nutiseadme rakendustega, kerkivad navi mõttekuse küsimused paratamatult õhku.

Kolmapäev, 10. juuli

Uku

Auto hodomeetril ilutseb nüüd number 1632 km ja kerge matemaatika räägib, et tänasega lisandus 502 km. Kütusekulu tõusis tagasi 5,4 l peale 100 km kohta ja koos Leedu kütusehindadega tähendas see, et Mustakivi esindusest siksakitades Kaunasesse sõit maksis 50 eurot.

Kuni Poola piirini püsis keskmine kiirus hea, aga sealt alates oli tegemist “avastame Poolat” stiilis väikeste külateedega. Suwalkist tõmbasime oma siksakjoone otse Elblagi.

Kaasa aitas navigaatori seade “shortest route.” Teadupoolest on just see seadistus kõigi seikluste algus, sest kiire või mugava edasi liikumisega ei ole lühimal teekonnal enamasti seost.

Tänane sõit oli nostalgiline tagasivaade ajalukku – aega, mil Poola läbimine oli põrgupiin mööda ülekoormatud väikeseid teid.

Reis, mida hakkisid külad ja piirangualad, teetööd ja “Objazd” märgid. Ja mis kestis kaks päeva. Vähemalt. 90 % tänasest sõitsime lipp-lipi peal ja lapp-lapi peal külateid ja ümbersõite ning ümbersõidu ümbersõite.

Tänane Poola on transiitriigina sootuks midagi muud – kiirteed igas suunas ja needki parema kvaliteediga kui kurikuulsad Autobahnid Saksas. Aga täna me neid teid ei vaadanud.

Asjale võiks läheneda ka nii, et testisime RAV4 vedrustust. Selle testiga alustasime juba eile, kui väisasime Lätimaa väikesed teid, mis ei hiilga kvaliteediga.

Ei maksa lasta end petta Via Baltica uhkeks timmitud fassaadist – kõrvalteede menüüs on pikiroopad ning laines teed. No ja täna nüüd Poolas sama lugu, aga veel paari kraadi võrra kangemaks keeratult.

Rohkem Lätis käinud teavad ehk Riia-Pihkva kivitee varasematest teeremontidest räsitud asfaltkatet mõnes lõigus, mis jäigema auto roolis tuju päris ära viia võib.

Täna sõitsime sellist ja hullematki teed kokku umbes 200 kilomeetrit. Ülejäänud umbes 100 km oli teekate sile.

See on koht, kus RAV4 suhteliset mõnusa olemise loob. RAV4 vedrustus on autoreisile ja halbadele teedele mõeldud nagu rusikas silmaauku ja see oli üsna viimane üllatus, mida ma tollest olmeautost oodata oskasin.

Loomulikult auto raputab halva tee peal, aga vedrustus on siiski pehme ning raputamist häirivaks nimetada ei saa, pigem õõtsutab ja kõik klobinad on summutatud.

Vedrustus halbadel teedel on üks suur positiivne üllatus ja paremat ei oska praegu ka tahta. Augud ei löö läbi ning kere õõtsub kenasti ühtse tervikuna, mitte ei rulli end ringi.

Pehmema vedrustusega isenditel kipuvad esimene ja tagumine ots sellistel teedel liikuma erinevas rütmis. RAV4 jaoks on pehmete autode probleemid tundmata.

Ka kõige kandilisemates kohtades jääb masin rahulikuks, hoiab suunda, kuulab rooli, aga samas triigib välja suurema osa jamast.

Oleme kusagil Poolas, 135 km on veel Elblagi. Vaatan välja ja näen munakiviteelaadset asfaltkatet, milles boonusena iga viies kivi on puudu (auk) ja see on visatud suvalisse kohta teel (muhk).

poola tee

Üks lõputu ümbersõitude ümbersõit ja nii sadu kilomeetreid, sest navi meelest on lühim tee ka kõige põnevam

Aga RAV4 ei hooli ja mina ei pea muretsema, sest ma saan aru, et autot ei morjenda see kloaak mitte sugugi. Ja headel teedel on see samas jäik.

Positiivses mõttes, sest mingit kurvis kaldumist või ebakonkreetsust ei ole olemas. Eks autos on koorem ka – asju ca 150 kg jagu ning reisijad ja see mõjutab maanteesõitu positiivselt.

Üldiselt jääb sõnadest puudu, et positiivset vedrustuseüllatust kirjeldada. Meelde tuleb jätta see, et RAV4-le meeldivad halvad teed ning sõitjatele meeldivad halvad teed selles autos istudes. Hinne 5+. Päriselt!

Ylle

Kolmapäev. Kolmas päev. Kolmas päev sõitmist ja seekord pikka sõitmist, sest läbida tuleb sama palju maad kui kahe eelneva päevaga kokku.

Ma pole kuigi hästi maganud, sest sundvent huugas täiega ja madratsi asemel oli betoon ja patja ei olnud ja toas oli palav ja… teate küll, kärss kärnas, maa külmand… Samas, 64€ eest kolmele voodid ja hommikusöök pole ju paha.

Majutuskohas kohtame enne ärasõitu eestlasi, peret kahe väikese lapsega. Ka nemad on teel… Gdanskisse, kuhu siis veel, kõik eestlased lähevad sel suvel Gdanskisse!

Tunnen mõttes noortele kaasa, kahe väikese lapsega reisimine on ettevõtmine, mis paneb tööle naasmisele positiivselt ette vaatama.

Eriti pika autoreisi ajal kipub pisikestel inimestel kannatus lõppema ja siis ole valmis nende aega mõistlikult sisustama.

Tui on 11, enamasti magab ta RAV4 tagaistmel või kuulab muusikat või teeb märkmeid. Eile siiski veetsime ka ühiselt sisukalt aega, matemaatikaülesandeid lahendades ja tegelike keskkonnaprobleemide üle arutledes.

No ei ole loodusel inimest vaja, arvaku õpetaja mida tahab.

poola mets

Poola loodus on äraütlemata mitmekesine. See on üks täiesti suvaline mets, aga vaata kui äge – isegi laanehaldjas heljus kohale!

Täna tunnen end tühjalt ja tujutult. Korra lähen rooli, et oleks mingigi tegevus, aga Uku märkuse peale kolin pahasena kõrvalistmele tagasi ja edasi sõidabki ainult tema.

Poola piiril on ühekorraga elevus ja kergendus. Ei midagi isiklikku, aga Leedu ei kuulu mu lemmikriikide hulka ehkki nad on Kaunasest Marijampoléni maha pannud neljarealise kiirtee.

Eks see on vististi nagu Lätiga: mida rohkem tead, seda rohkem meeldib. Ma ei ole Leedut just üleliia palju avastanud.

Poolas valib navi meile kõrvalisi teid. Aega kulub ja auto saab ka parajalt vatti. Teeme paar metsapeatust ja lõuna Ketrzyni linnas. Seal otsime ka järgmise majutuse.

Kui varasemalt olen ilgelt stressanud ja kõik hotellid juba ammu enne reisi kinni pannud, siis nüüd olen oma vigadest õppinud: otsime magamiskoha käigupealt, kasutades Booking.com abi.

Ära jääb kohustus iga hinna eest kellapealt kohale jõuda, lisandub võimalus plaane muuta vastavalt tujudele: praegu on meid õnnistatud toreda reisiilmaga, peamiselt sajab ja on paarteist kraadi sooja, aga niipea kui päike välja tuleb, tahaks oma tsirkusetelgi kuskile püsti lüüa ju! Vot siis ettebukitud majutus…

Igatahes oleme me päeva lõpuks jala maha pannud Elblagi linnakese spaahotellis, Tui ja Uku on juba ka basseinis ligunenud ja mina proovin homme särava jalaga voodist astuda, sest pikk sõit on selleks korraks seljataga.

P.S. …tegelikult on järgmiseks kolmeks ööks majutus ka olemas.

Valisime (just nimelt valisime, sest Tui tahab oma silmaga kõik kohad üle vaadata ja “jah” öelda, Uku valib nii, et ühmab “ma olen vähenõudlik, jah, sobib!”) ühe ägedana tunduva apartemendi Gdynias, otse mere ääres. Sest ilmad püsivad ettearvamatutena.

P.P.S …kodust saabub ka põnevaid teateid.

Kollane Koer on meie lahkumise järel keeldunud tuppa tulemast, läinud omapäi aia alla kaevatud augu kaudu jalutama, tulnud siiski ise tagasi ja lubanud end ilusa tüdruku abil tuppa meelitada, aga üksi oldud tundidel ometi ümber mõelnud ja end välisukse kaudu peaaegu vabadusse närinud. Läheb uksevahetuseks.

Sipelgad peavad ka pulmi. Meie elutoas. Ühesõnaga, seiklus.

Teisipäev, 9. juuli

Ylle

Hommikul üheksast ajas Ilze meid üles ja kutsus sööma. Suur kausitäis sõrnikuid, juurde pohlamoos, mesi ja hapukoor. Meile Ukuga omlett ja salat oma aiast. Ja tökatmust kohv: ise me ju tahtsime, et oleks “strong“.

Kutsusime Ilze endaga koos lauda. Vestluse käigus selgus, et eestlased on üleprahi kliendid: tagasihoidlikud ja viisakad, ei lõhu, ei kuluta rätikuid.

“Ükskord tuli mulle siia üheksa inimest, Air B&B kaudu, kuigi majakesse mahub viis ainult. Ajasin neid ära, siis nad palusid, et võiksid jääda, jaanipäev ju. Lubasin. Hommikul oli mul oi kui häbi, et nendega kuri olin: nad olid kõik nii puhtaks teinud, omad rätikud ja madratsid olid kaasas… küll ma siis sain vabandada…”

Sügisest kevadeni töötab Ilze koorijuhina ja mängib peamiselt matustel muusikat. Võttis nüüdki viiuli ja kutsus Tui endaga koos musitseerima. Meelitasime ja keelitasime kuni saime oma jam-sessioni.

Küsite, et mis see kõik maksma läks? 50 eurot maja eest ja 10 hommikusöögi eest. Pealekauba saime paki oma aia piparmünditeed ja elusa taimekese kaasa ka, mille Eestimaal mulda pistame. Minge Ilze juurde!

Keskpäeva eel startisime Seda poole. Kui jõuan pildid läbi lapata, teen eraldi galerii ja panen muljed kirja. Natuke tegi see meie reisile haaki sisse, aga asi oli väärt vaatamist.

Ilm keeras täpselt Seda piiril ära, sadas padukat ja vahepeal paistis päike. Õnneks sain autoaknast osa pilte napsatud. Kihvt koht, soovitan sinna minna, meenutab pisut Sillamäed ja Sindit ja Pelguranna vana osa.

Äike, päike ja vikerkaar jäid meid kogu edasisel teekonnal Lätist Leetu saatma. Tegime vahepeatuse ühes mu lemmikkohas, Biržai lossi lähistel asuvas Rinkuškiai pruulikojas, kus saab muuhulgas väga hästi süüa.

Ostsime kaasa ilmselgelt maailma parimat (elusat!) kalja ja käsitööõllesid. Uku urin, et autosse ei mahu kohe enam me ise ka, läks maksma umbes 28 eurot.

Müüja vaatas mind tükk aega nagu kohtlast kui seal arvet makstes enda ette pomisesin ja itsitasin. Aga kui selgitasin, et oleme Eestist, siis noogutas ja ütles, et jaa, eks siin ongi teiesuguste jaoks odavam.

Ääremärkus: kui pruulikotta lähete, siis purssige pigem vene keelt. Sellest saavad näitsikud paremini aru. Me ingliskeelne vestlus käis rohkem käte ja jalgade kaudu.

Uku

Tänase päeva jooksul läbisime täiendavad 350 km tuimavõitu transiiti, sest kaunis küpseva viljapõllu avar vaade, kübekese võrra kodumaisest erinev stiil või “harilik” võsa hakkavad ennast kordama.

Parimat vaheldust pakkus kord nuttev, kord naerev ilm, taevalaotust katvad pilved ja vihmahoogude vahel valgusega toredasti mänginud päike ja sekka sähvinud äike.

Aga siiski, teeäärset vaatamist ja autoakna kaudu naudingut siin just liiga palju ei ole, vähemalt Baltikumi põhjapoolsema otsa vaadetega harjunud silmale.

Ilmselt Šveitsi Alpides elavad inimesed mõtlevad samamoodi kui Eviani pudelilt tuntavast siluetist teist korda sama päeva jooksul mööda sõidavad.

Auto keskmine kütusekulu langes 5,3 l / 100 km peale ning tundub, et peaasjalikult maanteedel kulgeva ilma otsese ökosõidukaalutluseta tavasõidu miinimum ei ole enam kaugel – kuigi peatusi ja kiirendusi on palju ja ka tagurdamisi ilusa koha juurde tagasi pildi tegemiseks tuleb ette, siis lõviosa ajast oleme ökonoomselt kellegi sabas liigelnud.

Maanteesõidu bensiini hetkekulu võbeleb 80-90 km/h ühtlasel sõidul kusagil 5 l / 100 km kandis. Pigem piraka auto kohta okei tulemus, kuid näen siin hübriidi programmi optimeerimise võimalusi ning rohkem kui üks kord olen jõudnud igatseda hübriidajami “käsitsi juhtimist.”

Või siis süsteemi rohkemat enesekindlust – iga väiksemagi tõusu peal elektrimootorit sekundiks käima lükata tundub mõttetu. Mootorist akusse elektri saatmine samuti mõneks sekundiks ei tundu ka väga rentaabel.

Tõsi on, et ma ei tea, kui tõsiseltvõetav on infolustil kuvatav energia liikumise animatsioon ja kas see täidab pigem juhi enesetunde ja meelelahutuse eesmärke või on tõsiseltvõetav infoallikas, aga pidev värvidisko ja noolte suunamuutus on see, mis sealt vastu virvendab. Ka ühtlasel püsikaga sõidul.

“Käsitsi juhtimise” all pean aga silmas seda, et juhil võiks olla variant ühtlasel maanteesõidul “sundida” autot akut laadima.

Või siis lasta elektrimootor sealsamas “puhkama.” Samuti tundub, et mingites oludes oleks palju edumeelsem lükata autot edasi ainult elektri jõul ning lasta bensiinimootoril ainult elektrit toota.

Peamiselt valmistab meelehärmi aga see, et auto ju ei tea, et ma sõidan järgmised 100 km ühtlaselt ökotades reka taga ja tahaksin pärast seda kogu aku linnas korraga tühjaks tarbida. Just seepärast oleks käsijuhtimist tarvis!

koer jookseb

Sel koeral oli Seda linna tagasijõudmisega väga kiire. Ylle pildistas

Tui

Mul jäi tänasest meelde see, et me sõitsime palju. Kõige rohkem meeldis mulle siiski see majutus, kus me olime: varasemalt pole nii toredat kohta Lätis sattunud, et oleks nii tore perenaine. Naabrusest kass tuli ka meid vaatama.

Põhiliselt ma istusin autos ja panin päevikusse kõik kirja. Pilti ei olnud millestki eriti teha. Mul on testimiseks kaasas Canoni instax-kaamera, aga teen sellega ainult erilisi pilte.

Pissipeatus kusagil Lätis

Pissipeatus kusagil Läti viljapõllu ääres. Ylle testis Tamroni 100-400 mm teleobjektiivi

Täna oli päris kehv ilm, Leedus oli vahepeal ilus, ma lootsin, et jääbki nii, aga siis hakkas jälle sadama. Tahaks sooja.

lehm

Läti lehm pärast äikesevihma. Pildistatud Canon 6D ja Tamroni 100-400mm teleobjektiiviga

Ega ma õigupoolest ei mäletagi palju, magasin suure osa teest maha. Siis tuli kõhuvalu. Ja see hotell, kus me oleme, see mulle alguses ei meeldinud, sest näeb välja nagu üks mõisahotell Lätis, kus me talvel käisime ja kus ma kartsin, sest see oli hirmutav ja kõle ja polnud üldse kodune. Aga see siin on parem.

Esmaspäev, 8. juuli

Ylle

Meil ei ole midagi pakitud, meil ei ole veel autot, me pole veel telki heisanud… ühesõnaga, kõik on tegemata ja tundub, et täna me minema küll ei saa.

Uku sööstab hommikul autovahetust tegema: kõigepealt Mazda3 ühte esindusse tagasi, seal tsikli sadulasse ja siuh! Mustakivisse Toyota RAV4 järele.

Kihvt tumesinine auto on, ja täiesti tutikas, vaid veidi pealt 400 km sõitnud. Selge, see tähendab, et meil tuleb hakata autot sisse sõitma.

Mina püüan samal ajal natuke tööd teha: reaalsus on, et keegi peale minu Acceleristasse lugusid üles ei pane, olen ikka tõeline PEAtoimetaja, pean kõik ikka ise üle vaatama ja üle kõplama. Täna on ka EPL LP autoloo tähtaeg. Õnneks olen lugu ette kirjutanud, sellega on OK.

Aga aksekast: Veli ja Maarja – mõlemad keeleteadlikud ja superhead kirjutajad – hoiavad mõnikord peadega käsi kinni, sest mul on kombeks komad ja algustähed lombakateks toimetada. Las see jääda. Täna on lehel pikk tõlkelugu ainult, rohkem ei pane.

Suvepuhkus, saategi heal juhul lugeda ühte lugu päevas ja loota, et kolmel reisisellil on iga päev natuke netti, et teha blogisse uus postitus. Instagramis ja Facebookis oleme ka muidugi.

Pole minu tsirkus, või siiski on!?

Pärastlõunal oleme sealmaal, et pakime telgi lahti. Lugu lihtne: Uku ja Tui arvasid, et võiksime “mine sinna, ei tea kuhu” – reisi ajal telkida. Et romantika ja vabadus ja äge. Ma ei ole… ma arvan, 16 aastat telgis maganud! Aga saab hakkama, kui küljealune piisavalt pehmeks polsterdada.

Ja kohe ka küsimus: kust saada telk, kuhu me kolmekesi ära mahume? Laos on mul üks kolmene Coleman, igavesti hästi teeninud meid kõiki. Aga selle võtab Eik rattaretkele kaasa. Elroni porgandiga seiklusse, jašš!

Valime netipoest välja viiese Colemani, mis peaks olema eriti äge ka sellepoolest, et saab teha pimendust ja eesruum on ja… kuna viis kohta, siis ilmselt me laiutajad sinna ka mahume.

Lohistan 17 kg kaaluva telgikoti õuele. Rullime lahti. Mmm… paneme teise kohta, siia ei mahu. Peame vist naabritelt natuke maad juurde rentima. Hissans, see on ikka VÄGA HIIGLASLIK telk! Viiele!? Tõesti?

Tunnike paeltes ja kiledes puselemist ja siis tuleb meelde, et kogu seda tsirkusetelgi püstitamist peaks ju jäädvustama. Torman toimetusse pildimasinat otsima. Ülejäänut te teate:

View this post on Instagram

Toimetus asutab end pikemale reisile. Enne on vaja teha ettevalmistused. Et oleks vabadus ja romantika, on vaja telki. Colemani viiekohaline tundub pildi ja arvustuste järgi paras. Reisile läheb 3 inimest. Proovime kahekesi enne pakkimist telgi kümne minutiga nagu juhend lubab püstitada. Selgub, et viie inimese telgi püstilükkamiseks läheb vaja kõiki kümmet. Uku teatab, et pole hullu, saame hakkama. Rändtsirkuse peamaja ehitamiseks kulub umbes tund ja naabrusest pool hektarit maad juurde rentida. Kollane Koer rõõmustab uue kuudi üle. Me vist jääme lootma soojadele ilmadele ja hotellide lahkusele, sest rongi me ei tabanud reisi jaoks küsida… Seiklus on alanud. Järgnevatel päevadel anname oma tegemistest siin ja blogis teada. Jälgige meid ja õppige meie vigadest #travel #coleman #üledimensioneerimine . . . #tahtsintelkisaintsirkuse #poleminutsirkuspoleminuahvid #accelerista #roadtrip #roadtrip2019 #doggo

A post shared by Accelerista (@accelerista) on

Uku: esimese päeva transiit

Mõneti ebahariliku liigutusena puhkusereisiks asusime teele vastu õhtut. Ebaharilik, sest sõiduaega on kas paar-kolm tundi või jääb programmi hambad ristis läbi öö pingutamine.

Sellise liigutuse peamine eesmärk on jõuda “kohtadesse” ilma tiheda veokiteliikluseta Via Baltica Eesti osas ning alustada uut päeva uutes ümbrustes juba töise puhkuse lainel.

Kui asuda teele hommikul, tundub Eesti-sisene transiit alati väga valulikuna ja tundub raiskavat väärtuslikku puhkuseaega. Seekord aga ärkamine Põhja-Lätis ning terve päev on kasutatav puhkuslikeks tegevusteks.

Muidu planeerimata graafiku ja marsruudita autoreisi esimene sihtkoht oli Seda nimeline linn Lätis, kuid öömajade vähesuse tõttu keerame tuliuue Toyota RAV4 nina hoopiski läheduses oleva Valmiera poole.

Et asi veelgi põnevam oleks, ei ületa me Eesti-Läti piiri ei Iklast ega Valgast, samuti ka mitte asfaltteed Ruhja lähistel vaid kõige ehedamaid kruusateid pidi “teiselt poolt Ruhjat.”

Tallinna soe ilm oli asendunud vihmajärgse värskusega – inglased ei ütle enamasti, et väljas on külm, jahedam ilm iseloomustub sõnaga “fresh.”

12 kraadi sooja, põlde ja lagendikke kattev päikeseloojangu valguses kerkiv udu ning heas korras kruusateed on need, mis viimistlevad autoreisi algusemeeleolud täpselt sobivaks, nii et lõputu väsimus ja tüdimusetunne  igapäevasest olmest saab lahtuda.

Meeled püsivad erksana, sest kitsesid ja hirvi on siia külvatud hulgi. Kraavides, põldudel, korra ka teel. Selline algus ongi ehk võti enese puhkuselainele häälestamiseks.

Pealegi on õhtune aeg sõitmiseks väga ilus. Mitte ainult uduloori müstika ning päikeseloojangu värvitoonid vaid ka väikeste Läti metsavaheteede unine rahu teeb sõitmisest nauditava kogemuse.

Ilusa õhtu viimistleb omamoodi öömaja. Hotellis ööbimine oleks liiga lihtne, tsirkusetelki meenutava 35 m2 pinda enda alla neelava hiidtelgi püstitamine vihmamärga loodusesse oleks loomapiinamine. Meil vedas, et leidsime veel enne südaööd Valmiera külje all Lejasskabarzi kodumajutuse.

Saunamaja, kui täpsem olla. 50 euro eest külalislahke perenaise Ilze koduhoovis mõnusas majakeses magada ja soovi korral saunatada, vahepeal batuudil hüpata, taimeaias jalutada… hommikusöögiks on sõrnikud. Elu on lill.

Maja asukoht on Tallinna konteksti pannes umbes selline nagu sõidaks kuhugi Muuga aedlinna tupiktänava lõppu. Öö läbi räägub rukkirääk monotoonselt ja loob nii sobiva unefooni.

Alates auto kättesaamisest oleme sõitnud 332 km ning hübriidajamiga linnamaasturi keskmine kütusekulu sõidul siia oli 5,4 liitrit saja kilomeetri kohta.

See võiks ehk natuke väiksem olla, kuid et auto kogu läbisõit on alles 780 km, võib oodata kulu mõningast langemist järgmistel etappidel. Eks paistab. Algus on lubav.

Sissejuhatus

Accelerista toimetus on end igal aastal väiksemas või suuremas koosseisus kokku pakkinud ja Eesti tolmu jalgelt pühkinud, et kaugemal natuke ringi vaadata, uusi inimesi kohata ja Kohti avastada.

Tänavu teeme kõike teistmoodi: ehkki juba varakevadel üritasime reisi sihtkohta paika saada ja teekonda ette planeerida, ei sobinud ühele üks ja teisele teine asi.

Pärast pikki ponnistusi kõik samale joonele saada, tegime otsuse, et igaüks vaatab ise ja läheb kuhu tahab ja siis kui sobib. Period!

Me kolm: Uku, Tui ja mina, tõmbasime kalendrisse Laulu- ja tantsupeo järele joone. 8. juulist 2 nädalat peab ülejäänud rahvas toimetuses ise hakkama saama, meie lähme! Kuhu? Eks see paistab.

Ja nii ongi, meie reisil puudub selge siht, on vaid paar kindlat pidepunkti, kuhu tahaksime jõuda: minul Seda linn Lätis, Tuil “Poola üldisemalt, aga Gdansk oleks ju tore” ja Uku… no tema tahaks üldse Inglismaale, kuhu siis veel!

Siia blogisse paneme jõudumööda ja kordamööda kirja oma reisimuljeid, jagame pilte, õnnestumisi ja muidugi ka möödapanekuid. Ikka värskemad kanded ees ja vanemad jorus järel. Kes tahab algusest peale, hakkab mööda sabaotsa ülespoole tagasi lugema.

Sest kellegi vigadest peab ju saama õppida ja hea on kui need on meie ja mitte teie vead, siis on lootust, et iga järgmine reisisell jõuab sihtkohta väsinuna ent õnnelikuna.

Pildid: Ylle ja Uku Tampere, Tui Tuul Sikk

Jaga

AVALDA ARVAMUST!