blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Liiklusaasta 2020: viis murekohta, millele politsei tänavu eriliselt keskendub7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
5. veebruaril tegid Maanteeamet ja PPA kokkuvõtte möödunud liiklusaastast. Avariides hukkus 15 inimest vähem kui 2018. aastal, aga üldine pilt ei ole palju paremaks läinud. Sirle Loigo, PPA juhtivkorrakaitseametnik tõi välja viis olulist punkti, millele politsei tänavu eriliselt keskendub.

Aasta 2019 liikluses. Graafik: PPA

Kuigi 2018. aastal hukkus liikluses 15 inimest vähem kui tunamullu, väljendab üldine liiklusolukord paigalseisu. Ning paigalseis on teatavasti tagasiminek: selleks, et täita seatud liiklusohutusprogrammi, peaks keskmine hukkunute arv jääma alla 50 aastas. Meil on see aga 55.

517 448 töötundi ja 7148 joodikut

2019. aastal panustas PPA liiklusjärelevalvesse 517 448 töötundi, mida on 15%  rohkem kui 2018. aastal. Oma osa on töö tõhusamaks muutumises 1. jaanuarist 2019 kehtima hakanud lühimenetlusel.

Liiklusväärtegude hulk suurenes ligi kolmandiku, 28% ja ületas 100 000 piiri. Joobes juhtide kontrollimiseks kulus 109 986 töötundi (2018. a 95 576) ning alkomeetrisse pidi puhuma rohkem kui 900 000 autojuhti. Kiirust mõõdeti 198 105 tunnil (vs 180 006 tunamullu).

PPA fokuseerib ja planeerib oma tegevusi senisest efektiivsemalt ning tänu sellele on näiteks purjus juhtide tabamine kasvanud: 2018. aastaga võrreldesi 5,4%. Kokku tabati alkoholi tarvitanuna roolist 7148 juhti.

Võrreldes mullusega toimus joodikute osalusel 8 avariid vähem, vigastusi sai 38 inimest vähem ja hukkus 1 inimene vähem. Ent isegi 1 kannatanutega avarii roolijoodiku süül on liiga palju…

Kõige rohkem raskeid avariisid toimub Tallinnas ja Harjumaal, järgnevad Tartu ja Tartumaa ning Pärnu ja Pärnumaa. Ka Ida-Virumaa tervikuna ning Narva on juhtumiterohked.

Enim hukkunuga liiklusavariisid toimub samuti suurasustustes. Harjumaal hukkus tunamullu 9 inimest, 2019. aastal 5. Tallinnas on see number püsinud ühtlasel tasemel – 8 inimest eelmisel aastal, 7 üle-eelmisel.

Sirle Loigo ütleb, et linnades on raskete avariide hulk nii suur seetõttu, et seal on palju jalajäijaid ja +10 km/h on pigem ühiskondlik norm:

“Linnades kasvas kiiruseületamiste avastamine koguni 77%, seaduse eiramine on massiline. Jalakäijaga õnnetustest enamus toimub aga just linnades ja pluss 10 km/h ei ole okei! Selle arusaama väljajuurimine on väga vaevaline.”

Sihiku täpsel seadmisel on suur abi olnud mobiilsetest kiiruskaameratest. Rekordpäeval Tallinnas, Tammsaare teel sai “laksu ära” üle 500 kiiruseületaja. PPA-l kokku on kaheksa mobiilset kiiruskaamerat mis on pidevalt töös.

Mobiilsete kiiruskaameratega olid patrullid väljas kokku 1596 töötundi (alates suvest 2019 kui need kasutusele võeti) ning poole aastaga tuvastati nende abil 22 203 kiiruseületamist. Foori-, teeäärsed kiirus- ja mobiilsed kiiruskaamerad kokku saatsid 139 279 trahviteadet. Kiiruseületajaid tabati 2019. aastal võrreldes 2018. aastaga 38% rohkem.

Ühiskondlik tunnetus PPA statistikas ei kajastu

Küsitluste põhjal on inimeste meelest joobes juhtide osakaal liikluses kahanenud, PPA statistikast see välja ei paista. Autojuhtidele tundub, et ülekäiguradade ees peatutakse rohkem, et jalakäijatele teed anda, jalakäijad seda ei kinnita. Ka PPA näeb, et foorituld ei vaadata endiselt.

10+ km/h on jätkuvalt justkui kokkuleppeline norm, mida autojuhid isegi tähele ei pane. Rämedalt püssivaid juhte on mulluse statistika põhjal pisut vähem, Loigo ütleb aga, et kiiruseületuste poolest on olukord sama, mis 2016. aastal.

Turvavöö kasutamisega juhiistmel ja esimese kaassõitja puhul võib peaaegu rahul olla, see on 95-98%, tagaistmel on protsent väiksem – 89. Bussis kinnitab turvavöö kõigest 43% sõitjatest ja see on murekoht.

Pisut on vähenenud telefoni sõidu ajal käes või kõrva juures hoidvate juhtide hulk, ent kõrvaliste tegevuste massilisus roolis pole kuskile kadunud.

Kokkuvõttes on pilt, mis politseile avaneb, üsna muserdav: “TAI (Tervise Arengu Instituut) andmetel on Eestis 55 000 alkoholisõltuvusega inimest ja suur osa neist osaleb iga päev liikluses, olgu siis autojuhtide, jalakäijate või ratturitena,” tõdeb Sirle Loigo.

KOJU taastusprogrammi saadeti mullu 704 esmast rikkujat, keda psühholoogide abiga õigele teele püütakse aidata, 168 sõidukit konfiskeeriti kriminaalmenetluse ja 17 sõidukit väärteomenetluse korras.

“Niisiis võime öelda, et kihutajate kõrval on meie suurim probleem purjus autojuhid. Kõige rohkem saame neid kätte pühade ajal ja -järgselt, sh emadepäeval (2019. aastal 89 juhti!). Jaanipäeva (180 purjutajat roolist tabatud) muidugi ei löö ükski teine päev aastas, aga võib öelda, et eestlastel on kombeks pühade ajal juua ja siis ka rooli istuda,” ütleb Loigo.

“Kui üldiselt arvatakse, et tüüpiline liiklusrikkuja on noor mees, kes paarutab ringi vana bemmiga, siis tegelikkuses on asjad teisiti. Tüüpiline rikkuja on 30-34-aastane. Rikkujaist koguni 80% mehed, enamasti on neil keskharidus. Ehk siis tavaline pereisa.”

Tänavu fookuses viis suurt murekohta

PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo lubab, et tänavu võtab PPA eriliselt luubi alla kiiruseületajad, roolijoodikud, riskantselt liikluses käituvad juhid (siia alla läheb ka nutinugistajate armee), kergliikluse ning jalakäijate turvalisuse.

Kuna turvavarustuse kasutamine on üldiselt hea, siis sellele eraldi keskendutakse vähem, kontrolli tehakse üldiselt, muude asjadega koos. Ka erireidid jäävad mõnel määral alati kestma.

+10 km/h väljajuurimine

“PPA tegeleb intensiivselt selle arusaama muutmisega, et 10 km/h linnaliikluses on normaalne kiiruseületus. Suurim probleem on see Tallinnas. +10 km/h saab avarii korral jalakäijale saatuslikuks.”

Mobiilsete kaameratega mõõtmist jätkatakse, tulevikus on lootus muuta kõik patrullautod mobiilseteks kaamerateks, mis suudavad automaatselt kiirused salvestada ja andmed keskserverisse edastada, kust siis trahv teele pannakse.

“Tulevikus tahaks automaatset järelevalvet veelgi suurendada. Seal, kus masin saab töö ära teha, peaks masin seda ka tegema. Inimene teeb ülejäänu, mida masinaga pole võimalik (veel) teha,” kommenteerib Sirle Loigo.

“Loomulikult ei kao n-ö sauaga politseinik tee äärest kuskile, aga automatiseeritus muudab järelevalvet tõhusamaks,” lisab juhtivkorrakaitseinspektor.

Rahunemispeatus

Möödunud aastal katses PPA edukalt rahunemispeatust: kiirust ületanud autojuhile anti valida, kas ta soovib rahalise trahvi tasuda või puhkab selle asemel teatud aja PPA seatud parklas jalga. Enamus juhte valis rahunemispeatuse.

“Eks see on põhiseaduse piiride kompamine. Kui suudame juriidiliselt korrektselt asja ajada, tahaks rahunemispeatusi edaspidi korraldada nii, et inimesel ei ole enam valikut trahvi ja rahunemise vahel vaid patrull määrabki kindlaks ajaks peatumise,” räägib Sirle Loigo edasistest plaanidest.

Rahunemispeatuse idee kaaperdasid muuseas moskvalased, nende politseiülem uhkeldas Za Ruljomis, et tegu on nii ägeda algatusega, et isegi eestlased hakkasid seda kopeerima. Suurel idanaabril on juba ajalooliselt olnud kombeks raadio, jalgratas, kosmos, ja nüüd ka rahunemispeatus ise uuesti leiutada, seega ei tasu väga kettasse minna.

Usaldustsoon

Veel teistki innovaatilist juhtide korralekutsumise vahendit katsetas PPA Viimsis, Aiandi tänaval. Nn usaldustsoon, kus kogukond on ühtne ning kutsub asulat läbivaid autojuhte üles rahulikumalt liiklema, töötas seal hästi, keskmine kiirus langes 20-päevase testperioodi jooksul 6 km/h.

“Teisedki omavalitsused on usaldustsooni vastu huvi tundnud ning uuel aastal tahame katsetada seda rohkem,” ütleb Loigo. Lisaks Eestile on usaldustsoon huvi äratanud ka välismaal.

Veapunktisüsteemi ootus

Loigo sõnab, et liikluspolitsei ootab väga veapunktisüsteemi. Samuti võiks seadust muuta nii, et jälg jääks maha igast rikkumisest, ka kiiruskaameraga salvestatud kiiruseületusest. “Veapunktisüsteem toob kaasa liikluspildi paranemise ja hakkab mõjutama järelevalvet,” selgitab Loigo.

Varakahjuga õnnetuste menetlemine erasektorile

“Tahaksime liikuda edasi mõttega, anda varakahjuga õnnetused erasektorile. See aitaks kõvasti säästa PPA ja pääste ressurssi. Me ei peaks enam käima vaidlemas, kes tuli kollase ja kes rohelise tulega vaid saaksime aega mõistlikumalt kasutada,” selgitab juhtivkorrakaitseinspektor.

Tõsi see on, et suur osa juhte kaotavad lihtsa plekimõlkimise käigus ka mõtlemisvõime, jätavad autod keset sõiduteed ja kukuvad vaidlema, kes on süüdi. Ning ikka peab tülitsejaid lahutama politsei, kuigi samal ajal vajataks patrulle mujal. Seega oleks taoliste juhtumite lahendamise õiguse üleandmine väga teretulnud.

Sekkumiskünnise madalamale toomine

“Mitte keegi ei taha elada riigis, kus politseinikud kõikjal passivad,” räägib Sirle Loigo. “Selle asemel peaks olema meil kogukondlik järelevalve: me teame, mis kodukandis sünnib, me anname liiklusrikkujatest teada, me ei seisa nõutult ja tegevusetult.”

Ta toob näiteks jaanuaris Saaremaal juhtunud kolme hukkunuga raske avarii, kus kohalikud teadsid, et surmakutsaril on alkoholiga suuri probleeme, aga ei võtnud midagi ette vaid leppisid olukorraga.

“Me peaksime jõudma sinnani, et kui keegi läheb alkoholi tarvitanuna rooli, ja me seda näeme, siis teeme kõik endast sõltuva, et ta sealt kõrvaldataks enne kui midagi juhtub ning teavitame riskijuhist koheselt häirekeskust,” paneb Sirle Loigo kodanikuvastutuse võtmise vajadust kõigile südamele.

Möödunud aastal teatati häirekeskusele kahtlastest juhtidest 10 000-l korral. Teadlikkuse tõus on muljetavaldav, kuid probleem roolijoodikute ja -mobiilikutega, kihutajatega, mõttetuid riske võtvate juhtidega liikluses pole kadunud ning nõuab meilt ausust mitte mööda vaadata ja julgust toimuvale adekvaatselt reageerida.

Kaanepilt: Sten Ottep/PPA pildikogu

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com