Eesti mehed ehitasid isejuhtiva auto, mis Tapa sõjaväeosa polügoonil kohe pilbasteks lastakse. Koledat pauku jälgivad sajad silmapaarid ja filmivad kaheksa kaamerat. See on ETV telesaate “Punane sekund” kõige dramaatilisem kaader, mille ettevalmistamiseks on kulunud kuid. Vaataja näeb kabelimatsu 16. novembril kell 20:30 ETV-s.
Tavainimesele jäävad ühe telesaate telgitagused tihti hämaraks, ja aus olla, liiga palju teada polegi vaja. “Punane sekund” on läbi kümne episoodi kulgenud, laibarida taga ja ehmunud vaatajad ekraanide ees.
Nüüd siis kulminatsioon – isejuhtiva auto ehitamine eesmärgiga taaslavastada üliraskete tagajärgedega liiklusõnnetust. Ja auto algosakesteks lasta. Enam-vähem murdosa sekundiga kuudepikkune töö vastu taevast. “Elu,” ütlevad teadjamad.
Saatesarja kulminatsiooniks saab külgkokkupõrge, mida detailsusteni näidatakse. See šokeerib. Keegi meist ei kujuta ette, milline näeb üks autoõnnetus päriselus välja. 16. novembril saame kõike teleekraanilt veel täpsemalt näha. Polügoonil oli luba seista ohutus kauguses.
Teeme juttu saate tegevprodutsendi Veli V. Rajasaarega, kes räägib, kuidas õnnetust ette valmistati ning selle lavastamiseks isejuhtiv auto ehitati.
“See, mida me katses näitame, on autode külgkokkupõrge. Üks auto sõidab 110 km/h teisele külje pealt sisse. Me teeme selle avarii puust ja punaseks. Ehkki ma tahaksin öelda, et nõrgema närvikavaga vaataja ei peaks seda avariid nägema, siis õpetliku poole pealt just peaks vaatama. Kindla peale peaks vaatama.”
“See katse on osa liiklusõnnetuse taaslavastusest kus vanem härrasmees asus maanteel sooritama tagasipööret – küll etteantud kohas, kuid manööver jäi pooleli. Parempoolses teeservas asuvast bussitaskust pimesi üle kahe sõidurea keeramine ei ole hea mõte,” selgitab Veli.
“Isejuhtiv auto” on vana Mercedese kohta, mida juhitakse elektroonikaoperaatori abiga, palju öeldud, aga Tapa lennuväljal tehtud katses ei näe me autodes istumas inimesi nagu “Punase sekundi” lavastustes seni. Auto liigub üle lennuvälja suurel kiirusel täiesti iseseisvalt, on võimeline pöörama ja tegema lihtsaid manöövreid. Kes selle masina ehitas? Kust leiti “põhi”?
Kogu isejuhtiva seadeldise ehitamise au kuulub Enar Tarmole, stunts.ee meeskonnale ja nende abilistele. Autod said teatud kriteeriumite alusel otsitud ja ostetud automüügiportaalidest.
Kõik katsega seonduv on loomulikult rohkemate osapoolte koostöö vili – katsepolügooni pakkusid Eesti Kaitsevägi ja Tapa sõjaväelinnak, õnnetuspaika julgestasid Tapa Päästekomando päästjad ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla spetsialistid, vrakkide utiliseerimine jääb samuti Kaitseväele ning tõenäoliselt saavad ajateenijad katsest alles jäänud romusid sihtmärkidena rakendada.
Kui ainulaadne sellise katse korealdamine Eesti tele- ja filmimaastikul on? Ei meenu, et sarnane kabelimats oleks igapäevane osa saatest, kuigi võiks?
Kuigi erinevaid kokkupõrkeid ja üle katuse käimisi on Eestis filmide ja saadete tarvis tehtud varemgi, siis selline harjutus oli siinmail esmakordne.
Kui palju inimesi improviseeritud “isejuhtiva auto” matsuga seotud olid? Ja kas saame rääkida ka, kui kalliks selline katse maksma läks?
Katse ettevalmistuse ja tehnilise lahenduse loomisega tegeles lõppkokkuvõttes umbkaudu 15 inimest, võttel oli koos julgestusega kohal umbes 40 inimest ja lisaks veel 110 pealtvaatajat.
Kogu protsessi tegelikku hinda on raske öelda, kogu tiim panustas olulisel määral vabatahtlikku tööd ja entusiasmi. Kui midagi kokku saab lüüa, siis vaid autode maksumust ja tehnikat, mis kulus, et sõiduk ise sõitma saada.
Osa pealtvaatajaid jälgisid toimuvat aia tagant, osa polügoonil asuvalt mäelt, turvanõuete tõttu. Tuleb tunnistada, et vaatepilt oli vapustav. Isejuhtiv auto sõitis omal jõul polügooni kaugemasse nurka, pööras seal ringi ja kihutas siis suurel kiirusel teisele autole, kus pahaaimamatult istus kuldkiharatega mannekeen, lihtsalt otsa. Pauk oli räme.
Otsa sõitva auto kiirus oli 110 km/h – suure tõenäosusega sama, mis illustreeritavas juhtumis. Tingimused olid lihtsad – sirge tee, sile pinnas ja palju ruumi juhuks, kui midagi valesti läheb.
Turvalisuse kaalutlustel paigutati kõik pealtvaatajad metallaia taha ning õnnetuspaiga telgjoonest tahapoole – sinna suunda, kust auto lähenes ning kuhu kohe kindlasti ükski ese vrakkide küljest lennata poleks saanud.
Publik oli pärast matsu tükk aega vapustatud. Saatejuht Taavi Libe ei saanud sõnagi suust, ehkki tal oli ette nähtud praktiliselt kohe kui sõidukid pilbasteks lendasid, nähtut kommenteerida. Ainus, mis ta öeldud sai, oli “Õudne!” Mis reaktsioone pealtvaatajate hulgast kostus, Sa seisid kaameraga ühe masina katusel ja olid n-ö publiku esmase ehmatuse sees?
Kohalikele ajateenijatele ja kaadrikaitseväelastele anti luba ka kogu üritust vaatama tulla. Niipalju, kui hõikeid ja reaktsioone kosta oli, jäi tagasiside umbes “vinge pauk!” ja “nii vähe kestiski” raamidesse. Isejuhtiva auto elu jäi seekord lühikeseks.
Ei tahakski siinkohal mingit moraali lugeda või näppu viibutada. 16. novembril kell 20:30 ETV eetris nähtav “Punase sekundi” katse ütleb rohkem kui tuhat targutust.
Režissöör Martin Korjus koos tiimiga hoolitsevad selle eest, et televaatajate silmadele ei jääks midagi varjatuks. Õudne saab see olema, aga vaadake ikka, et tekiks mingigi arusaam, mida tähendab raske liiklusõnnetus päriselus. Ja saaksite endalt salaja küsida, kas tahaksite ise või et keegi teine satuks sellesse olukorda?
Liiklussaadet “Punane sekund” rahastavad maanteeamet ja ETV, toodab Paprika-Latino. Saade on eetris igal neljapäeval, kell 20:30 ETV-s.
Oma panuse saate valmimisse on andnud Autoleht, Info-Auto Ford ja Volvo, PPA. Režissöör Martin Korjus, toimetaja Kadriann Kibus.
Videod: “Punane sekund”. Pildid: Ylle Rajasaar
