Viis pisiasja, mis hämaraga linnas liigeldes närvi ajavad ja ohtlikud on

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Päevavalgust jagub praegusel ajal mõneks tunniks, kui sedagi – madalad pilved muudavad päeva ühtlaselt sogahalliks. Hämaraga liigeldes peab autojuht ka linnaliikluses olema eriti tähelepanelik ning pealtnäha väike hooletus võib kaasa tuua raske avarii. Kui me teistega rohkem arvestaksime ja teeksime mõne lisaliigutuse, oleks liiklus turvalisem.

On kaamoseaeg, mille üle elamist leviv koroonaviirus kuidagi lihtsamaks ei tee. Inimesed on ärevil, pole teada, mida toob homne – kas tervist on, kas tööd on, kas raha on… elu käib mitte enam päev vaid tund korraga.

Mitmed uuringud kinnitavad, et üldine masendus mõjutab liiklust negatiivselt: liiklusraevu, minnalaskmist ning hooletust on tavapärasest rohkem.

Võiks ju olla vastupidi: keeruline on kõigil, me kõik oleme surutud väiksesse kinnikasvavasse konnatiiki, me kõik tahame ellu jääda, ja üheskoos on seda lihtsam teha kui üksinda.

Polegi palju vaja pingutada, et liiklus oleks turvalisem: roolis olles tuleb sõita (ja vaadata teele), tänaval käies ei peaks unustama odavaimat elukindlustust, helkurit. Autot peatades või parkides tuleks arvestada teistega ning kasutada iga auto põhivarustuses olevaid lisasid – tulesid, kojamehi jms. Natuke mõistust ja mõistmist juurde – juba ongi hästi. 

Alljärgnevalt on kirjeldatud viit tüüpilist olukorda linnaliikluses, millele paljud tähelepanu ei pööragi, sest nende endi jaoks ei ole tegu teadvustatud probleemiga. Mõnikord aga ollakse eksiarvamusel – seda eriti jalakäijate ja ratturite/tõuksijate puhul. Need olukorrad ajavad kaasliiklejaid aga närvi, tekitavad ohuolukordi ja võivad halval juhul lõppeda raske avariiga. 

Ka linnas peab kandma helkurit

Helkur võiks riietel olla aastaringselt 24/7. Iga kord, kui astud uksest välja, kontrolli, et sul on küljes vähemalt 1, veel parem kui mitu valgusepeegeldajat. 

Hämaras muutuvad valgustamata ülekäigurajad surmalõksuks: sõidukijuht näeb küll liiklusmärki, aga ei pruugi märgata teed ületavat tumedates riietes helkurita jalakäijat. Ja kui riided ongi värvilised, siis helkur peab ikkagi olema!

Vihmasajus või udus võib suvalises kohas teed ületav jalakäija just sel kõige kriitilisemal hetkel jääda A-piilari taha ja olla autojuhi jaoks olematu. Kui jalakäija kannaks helkurit, märkaks juht teda aegsasti.

Kiiresti üle tee suskivad, nurki “lõikavad” või ka nutiseadet näppivad orientatsioonita tõuksijad ja ratturid on hämaras autojuhi jaoks tõeline loto: kas jõuab pidurdada või mitte? Kui oleks helkur(id), oskaks karta. 

Näiteid võib tuua veel ja veel. Tõsilugu on see, et Eestis peab helkur küljes olema igal ajal, igaühel. Veel parem kui üle riiete on tõmmatud õhuke helkurvest – see teeb imet. Ega sõidukijuhid ei tea, et te tegelikult politseis ei tööta.

Hooletu parkimine tekitab doominoefekti

Maanteeameti eksamiosakonna juhataja Tarmo Vanamõisa sõnul valmistab sõidueksami sooritajatele muret… parkimine.

Olgem ausad, see pole ainult njuubide probleem, suur osa inimesi kas ei oska või ei viitsi oma autot korrektselt kohale manööverdada ja jätavad selle pilla-palla või kuhu juhtub. Ja kui patta kallata sügisene kaamos, vihm ja muda, on kaos märkimisväärne.

Vanamõisa tõi meie omavahelises vestluses välja tüüpilised vead, mida teevad eksaminandid (ja edaspidises sõidupraktikas suur osa autojuhte):

“Näiteks ületatakse parkimisala (joontele ja üle parkimine), sõidetakse vastu äärekivi. On ette tulnud sedagi, et eksami andja pargib auto ilusti ära ja õpetaja küsib, kas ta on kindel, et kõik on korras, ehk tahaks siiski autost välja minna ja veenduda, et on korras – kindel vastus “jah”, aga tegelikult seisab auto invaliidikohal.”

Ei teata ka kollase joone ja ristiga ruudu tähendust ega muid tingmärke, rääkimata sellest, et eelistataks sõiduk “pepu ees” parklakohale veeretada. “Üks huvitav seaduspära, mida oleme märganud – kui parklas seisab mõni üksik sõiduk ja paluda eksaminandil auto ära parkida, siis mingil põhjusel proovitakse enamasti oma auto teise auto kõrvale panna…”

Raadiomaja parklas on hommikul ilus pilt: keegi ei ela kellegi seljas. Kas teadsite, et “pepu ees” on märksa lihtsam parkida?

Ligi kolmandik kõigist kindlustusjuhtumitest pannakse kirja parklates. Statistikat selle kohta pole olemas, kuid võimalik, et 80% liiklusraevutsemisest toimub ka parklates.

Viltu või risti või valele kohale pargitud auto tekitab doominoefekti ja palju pahameelt. Liiga lähedale parkides ei mahu teist autot täksimata sisse ja välja. Praegusel ajal saab end suvaliselt paigutatud autode vahel hõõruda ka mudarulliks.

Ja vaadake, mitu autot on end parkinud “pepu ees” boksi? Ometi on see mõistlik variant, et kiiremini lahkuda ja teisele sõidukile koht vabastada.

Erandlikud on juhud kui autosse peab midagi laadima, siis peaks laadimisava olema lähemal. Üks vihjekene ka: tagumine ots ees boksi on oluliselt lihtsam kui ninapidi õigesse asendisse nökerdamine.

Opel on osa doominoefeketist: kuna kõrvale pargitud auto seisis viltu üle joonte, ei jäänud muud üle, kui ise ka viltu lasta

Peatudes lülita parktuledele

See meeldetuletus on sarjast “kui autol on tuled, tuleb neid õigesti kasutada”. Peatudes tee see väike liigutus, lase lähituled maha! Hämaras tänava ääres tuksuv lähitulesid kõrvetav sõiduk on kaasliiklejate jaoks ebamugav ja ohtlik – pimestab! 

On november, kell on kaks päeval. Just täpselt nii nõmedalt peatuv auto vastutulijaid pimestabki

Kui juba tulede peale jutt läks, siis võiksid automaatselt süttivate päevatuledega auto omanikud veendudal, et ka sõiduki tagatuled põlevad. Lisaks võiks üle korrata suunatule kasutamise põhimõtted. Nii lihtne, eks!?

Parema käe reegel on ahvilegi arusaadav

Tallinnas saab parema käe reeglit harjutada linnaäärsetes asumites, mujal meie linnades on praktiseerimisega veel parem: igal pool kus ei ole peatee ja “anna teed” märkidega liiklust reguleeritud, tuleb juhinduda parema käe reeglist. 

Tundub jube lihtne, isegi ahv saab selle asja selgeks. Paraku mitte meie autojuhid, kes jätkuvalt ignoreerivad, või siis vastupidi, jäävad töllerdama olenemata eesõigusest. Palju on “hiilijaid” ja ka kihutajaid, kes on valinud taktika “kui ma gaasi põhja vajutan, siis nad ei jõua mulle sisse põrutada”. Hämaras on need kamikazed topelt jõhkrad taluda, sest auto kiirust on keerulisem hinnata kui päevavalges.

Kuidas on õige? Enamasti on reguleerimata ristmikel maha märgitud suur valge rist ja seda märgiga korratudki ja asulasisest kiirust alandatud 30-40 km/h. Kui sõita lubatud kiirusel, jõuab ristmikule lähenedes märgata nii seda, kas parem käsi on vaba kui neidki, kes reeglist kuulnudki ei ole.

Mina muuseas lasen üle ka paremalt poolt mööda sõiduteed tempokalt läheneva (helkuriga) kepikõndija – kui ta on enda arvates sõiduk, siis pole mul asja teda takistada. Nõmmel juhtub sääraseid “sõidukeid” sageli.

Ummikute tekitamine – see on imelihtne

Parema käe reegli eiramine võib tekitada väikese ummiku, rohkem tekitab neid aga liiklusviisakuse puudumine ja lausrumalus. 

Kõrvaltänavalt sõitjate mitte vahele lubamine, suvalised manöövrid ja tagasipöörded, kõrvalised tegevused, ja eriti nutiseadme näppimine sõidu ajal, “roomamine” või “siksimine” on kõik toredad ummikuseemned.

Kui siis juhtub, et kaks autot teevad keset suurt magistraali väikese kõksu ning ainus võimalus asja lahendada on kutsuda kohale politsei, tekivad hiigelummikud, mille lahtiharutamiseks kulub kümneid minuteid. Tipptunnid on sügisel pimedad, seda keerulisem see kassikanga sirgekstõmbamine on…

Mida teha, kui juhtub “kõks”? Haarata peast ja kutsuda politsei, otse muidugi!

Soomlased on ummikute tekkepõhjusi uurinud ja jõudnud järeldusele, et nende ette ennustamine ei ole reaalne – sa ei tea kunagi, millal järjekordne enesekeskne töll või ostetud lubadega tüüp mingi jama korraldab. Viimast viisakad teadlased muidugi kõva häälega välja ei öelnud. 

Kokkuvõtteks

Liikluspsühholoog Ludo Kluppels rääkis möödunud talvel Acceleristale antud intervjuus, et liikleja peab uksest välja astudes olema valmis selleks, et kohtab liiklusraevu. 

Tipptunni ajal ei täi küll ühtegi kõrvalteelt tulijat vahele lasta, kus sa sellega!

Raevuga toimetulemiseks on omad meetodid, selle ennetamiseks on aga mitmeid lihtsaid võimalusi – näiteks saab paari lihtsa liigutusega oma sõidu ette planeerida ja võimalikud takistused teadmiseks võtta. Välja aitab Tarktee portaal

Rutiin on tähtis: sõiduks tuleb varuda aega, sest enamasti on rahulik liiklemine mõnus tegevus ja võimalus oma mõtetega olla. 

Kasutada võib mõnd kaardirakendust, mis näitab, kust on mugavam ja muretum parajasti sõita ning mis kellaks kohale jõuad. 

Sõidule keskendumine on A ja O. Kui oled varunud aega ja end positiivselt meelestanud, ei teki vajadust roolis sahmida, telefonikõnesid pidada või närviliselt kirju lugeda.

Sina oled inimene, nemad on inimesed. Kui iseendast lugu pead, siis käitud kaasliiklejategagi lugupidavalt. Ikka tasub endale meelde tuletada, et meie kõigi minut on ühepikkune, tähtis on, et see minut oleks hästi kulutatud.

Miks mitte teha siis üks väike heategu selle minuti sees – lasta kõrvaltänavalt tulija vahele, harjutada parkimist, teha selgeks parema käe reegel, lülitada tuled peatudes maha ja sõites peale, planeerida oma sõitu – ja ollagi lootusetu rebel ehk liiklusviisakas!? 

Pildid: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.