blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Roolimobiiliku paradoks: teised teevad, mina võin! Kahepalgelisuse ravi on olemas8 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Sotsiaalne surve, igavus ja hirm ajast maha jääda on põhjused, mis me roolis telefoni kätte võtame. Mingil põhjusel ei hirmuta meid ei statistika ega lähedaste manitsused: kui on vaja, siis räägime ja saadame sõnumeid. Ehk oleks aeg peeglisse vaadata ja abi otsida? Äpid, mis telefoni sõidu ajal impotentseks muudavad, on olemas.

16. septembril algas järjekordne Maanteeameti ja PPA ühiskampaania “Kui juhid, siis juhi”, kus teravdatult on fookuses kõrvalised tegevused autoroolis.

Aasta-aastalt tehtavad kampaaniad kõnetavad kohusetundlikke seaduskuulekaid liiklejaid, aga ei näi oluliselt kahandavat nuhvlinugistajate hulka liikluses.

Möödunud aastal hukkus meie liikluses 10 inimest, kelle puhul leidis tõestust tõik, et õnnetus juhtus kõrvalise tegevuse tulemusena hajunud tähelepanu tagajärjel. Ülemöödunud aastal sai sel moel hukka 6 inimest. Lisada siia arvukad vigastada saanud liiklejad, ja pilt on päris kole.

Ometigi ei pane need kurvad arvud kedagi meist oma harjumusi ümber hindama: kui on vaja roolis kõne vastu võtta, siis seda tehakse. Kui on võimalus foori taga Facebooki kiigata, siis kiigatakse.

Kaks 11-aastast tütarlast arutlesid teemal, miks täiskasvanud on kahepalgelised: lastele õpetatakse korralikku liiklemist, aga roolis olles näpitakse telefoni ja punase tulega lipatakse üle tee ka. Korraks tekitab otsekohene “lapse suust pead sa tõtt kuulma” furoori, ent siis jätkub kõik vanaviisi.

Eneseõigustus koos enesekindlusega

Miks me ei usu, miks me ei kuula ja arvame, et meie võime? 2018. aastal veebipaneelina läbi viidud uuringust “Tähelepanematus liikluses” selgub, et põhjused, miks roolis telefon kätte võetakse, on pigem eneseõigustuse vallast.

Kui kõnele kohe ei vasta, tunneb roolis olija end süüdi: sotsaalne surve justkui sunniks kogu aeg kättesaadav olema.

Nähtust on uuritud laiemalt kui Eestis. Selgub, et autojuhid võtavad telefoni kätte igavusest: näiteks rohelist tuld oodates. Või ajanappusest: roolist on ju hea helistada sõbrale ja temaga lobiseda.

Paljud ütlevad, et kui kogu aeg sotsiaalmeediat ei kontrolli, läheb elu justkui mööda. Paradoksaalsel kombel on nii tehes võimalik elu ka ära lõpetada: viis sekundit on liikluses väga pikk aeg, mille jooksul teel jõuab juhtuda mõndagi.

“Me võtame roolis olekut nagu tavapärast elukeskkonda, milles me oma igapäevatoimetusi teeme. Me ei tee vahet, kas oleme autoroolis ja juhime sõidukit või istume arvutiekraani taga, aga vahe on suur,” selgitab Kerli Tallo, Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert.

“Teaduslikult on tõestatud, et inimene ei suuda kaht tähelepanu nõudvat tegevust sooritada samaaegselt ja veatult, mistõttu liikluses olles on kahe tegevuse korraga tegemine eriliselt ohtlik .”

Kes sa oled, roolimobiilik?

Uuringud on näidanud, et kui juht räägib sõidu ajal mobiiliga, muutub tema võime ümbritsevat teadvustada ja tunnetada samaväärseks, nagu oleks ta joonud 2-3 klaasi veini.

Juhtimise ajal telefoniga rääkides väheneb juhi fokusseeritud nägemisväli poole võrra. Kirjutades autoroolis sõnumit, on inimese pilk järjest teelt eemal keskmiselt viis sekundit, ent liikluses võib juba murdosa sekundi jooksul olukord ohtlikuks muutuda.

Ühesõnaga, poolpime joodik, aga selline, keda ei ole võimalik alkomeetriga vahele võtta.

Kui keegi ikka veel ei usu, et paar sekundit on piisav aeg kabelimatsu võimaluse tekkimiseks, lugege siit uuesti, kuidas ma omal nahal loomkatseid tegin. 

Mida kõrvalsõitja tunneb?

Ikka 11-aastaste neidude loost. Tui: “Hiljuti sõitsin ma ühe ema hea sõbrannaga koju ja ta näppis roolis telefoni. Ma tundsin, et ei oska midagi teha, sest ei julgenud talle öelda, et ta võiks tegeleda juhtimisega. See oli abitu tunne. Mõtlesin oma ema ja pere peale ja hakkasin nutma lihtsalt.” 

“Alati ma ei julgegi midagi teha. Emale ja kasuisale olen teinud märkuse, sest nemad on “omad”, aga kui on mõni mitte nii lähedane täiskasvanu, siis ma olen tegelikult väga hirmunud ja pean tükk aega julgust koguma enne kui julgen midagi öelda. Aga ma olen aru saanud, et pean ütlema ja lootma, et see mõjub ka.”

Desiree räägib oma kogemusest: “Vahel, kui me oleme kusagil uues kohas, kus me pole sõitnud, kasutab mu ema Waze’i. Waze on äpp, mis juhatab sind kohta, kuhu sa soovid.

Mu ema hakkab sisse trükkima, kuhu me minna soovime, loomulikult sõidu ajal. See häirib mind väga, seega ma küsin, kas ma saaks ise trükkida, aga kui roolis on põikpäine, kes teab ise kõige paremini mida ta teeb, on olukord keerulisem.

Siis tuleb võtta kasutusele radikaalsed meetmed, milleks on näiteks telefoni käest ära tõmbamine ning olukorra selgitamine.”

Vähegi mõistuslik täiskasvanu tõmbaks siinkohal pidurit, viskaks telefoni üle õla minema või paneks autos olles pakiruumi peitu ning sõidaks nagu kõige korralikum liikleja kunagi sõita on osanud.

Viimase 12 kuu jooksul on sõiduki juhtimise ajal mobiiltelefoni kasutanud 69% sõidukijuhtidest, kellest mõnda liiklusohtlikku olukorda on sattunud 24%.

Kaks kõige levinumat ohtlikku olukorda sattumise põhjust on telefoni kasutamine ja vestlus kaassõitjaga.

Seega ei mingit telefonist loobumist. Laseme edasi nagu jumal juhatab, sest meiega ei juhtu kunagi ning laps räägib üldse siis kui kana pissib.

Roolis sahmib pigem noorem mees

Maanteeameti uuringust selgub, et 12 kuu jooksul on sõiduki juhtimise ajal sageli või mõnikord mobiiltelefoni kasutanud 77% meestest ja 57% naistest. Kõige rohkem on seda teinud 25-34-aastased autojuhid.

Telefoni kasutatakse sõidukiroolis valdavalt kõnedele vastamiseks (96%), pereliikmetele helistamiseks (72%), töökõnede tegemiseks (50%) ning sõpradele ja tuttavatele helistamiseks (50%).

Inimene vanuses kuni 34 eluaastat on täies elujõus, tõenäoliselt teo-ja töötahteline. Kõik on alles ees. Võib-olla on ta just leidnud armastuse, võib-olla võtnud taskukoera või saanud lapse.

See, millest me pigem vaikime

Eri maade eri uuringutest on välja tulnud ja ka politsei statistikast on selgunud, et tegelikult kasutab suur osa autojuhte iga vaba hetke sotsiaalmeedia jälgimiseks, sõnumite saatmiseks, endeldamiseks – aga seda ei julge enamus meist ju kunagi tunnistada.

Kaude me siiski tunnistame, vähemalt siin Eestis, sest Maanteeameti uuringus hindab koguni 95% vastajatest kõige ohtlikumaks tegevuseks autotoolis telefoniga sõnumite saatmise, postituste tegemise ja lugemise.

Paradoks missugune: ise ei tunnista, aga teiste samalaadset tegevust taunime. Täiskasvanud, me oleme tõesti kahepalgelised.

Väljavõte Maanteeameti veebipaneeliuuringust

Parem saada karistatud kui surma

Kerli Tallo ütleb, et roolimobiilikute süül juhtunud liiklusõnnetusi on väga raske tõendada. “2018. aastal hukkus liikluses 67 inimest, kümne hukkunuga liiklusõnnetuse puhul oli peamiseks riskiteguriks tähelepanu hajumine, mõnel juhul oli see ainuke riskitegur. 2017. aastal oli neid kuus.”

Kui roolimobiilik tabatakse, võib teda karistada: “Tegemist on muu rikkumisega, tulenevalt Liiklusseaduse § 242 lg-st 1 on selle eest võimalik trahvi saada 80 eurot ning lg 2 alusel 400 eurot või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks, kui sellega on tekitatud liiklusoht,” selgitab ennetustöö osakonna ekspert.

Igal aastal võtab politsei rajalt maha ja karistab mitut tuhandet autojuhti selle eest, et need roolis autojuhtimise asemel muude asjadega tegelevad. Millal saabub päev kui jõuab kohale, et parem on saada trahvi kui surnud olla?

Mida kaasteeline teha saab?

Tui ja Desiree pakkusid välja, mida kaasreisija roolimobiiliku korralekutsumiseks teha saab. Idee poolest peaks ju piisama väikesest meeldetuletusest: “Pane sõidu ajal telefon käest ära”.

“Kindlasti peaks kaassõitja julgema juhile mainida, et ohtlikult liiklemine paneb nii juhi, kaassõitjad kui ka teised liiklejad ohtu. Kui näed juhti telefonis, ära karda sekkuda!” soovitab Kerli Tallo.

“Täiskasvanu peab oma liikluskäitumist rohkem jälgima ning arvestama, et on lapsele igal sammul eeskujuks. Lapsevanem kujundab ja mõjutab oma lapse käitumist, on ju loogiline, et iga vanem ootab oma last tervena koju, samamoodi ootab iga laps oma vanemat tervena koju,” tuletab ennetustöö ekspert meelde.

Nutinugistaja, päästa end!

Kui aga kaassõitjat korrale kutsumas ei ole ning telefoni kättevõtmine igal ajal on muutunud automaatseks ja ilmselt teadvustamata tegevuseks?

Siis tuleks alustada sellest, et auto poole liikudes endale öelda: “See on auto. Mina olen autojuht. Nüüd ma ainult juhin ja keskendun liiklemisele.”

Kerli Tallo jagab roolimobiilikutele-nutinuhveldajale rea soovitusi, mida enda päästmiseks ette võtta. Proovigem järele, äkki tõesti on kasu?

Lae alla rakendus, mis välistab sõidu ajal telefoni kasutamise. Kasuta vastavaid telefoniseadistusi või NFC-d.

Vaata videost (iOs ja Android), kuidas telefoni sõidurežiimile seadistada:

Planeeri oma marsruut, võta sõitmiseks aega

Lapsega sõitma minnes arvesta lisaajaga, et vajadusel teha lapsega tegelemiseks pause.

Mobiiltelefoni kasutamiseks peata sõiduk ohutus kohas või palu kaassõitja abi.

Juhina kutsuda korrale kaasreisijad, kes tähelepanu hajutavad.

Kokkuvõtteks

Nii palju vastuolusid on selles teemas: teiste roolis sahmimist tajume suure ohuna, aga iseennnast rikkujana ei taju.

Peltsebul tuleb Peltsebuliga välja ajada: selleks, et vabaneda nuhvlisõltuvusest, tuleb nuhvlisse alla laadida üks uus äpp ja see sisse lülitada.

Lapsed võtavad oma aususega silma märjaks, aga tõenäoliselt luges mõnigi meist seda lugu oodates ristmikul rohelist tuld…

See lugu siingi mõjub kui järjekordne näpuga viibutamine, ja teate miks? Sest jube paljud mõtlevad, “mis mina: isegi kui mina telefoni käest panen, siis teised ju ikka nugistavad?”

Vatitupsuühiskonna ilmingud!? Keegi teine on alati vastutav!?

Mõelge pealegi ja pange telfa roolis olles käest. See on võimalus liikluses ellu jääda, ennetada ohuolukordi ning olla teadlik ümbritsevast. Elu on kingitus. Igal hommikul algab maailm uuesti.

Pilt: Pixabay

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

Jäta kommentaar

twelve + eight =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com