Abipolitseiniku pilguga: “vales kohas üle tee” on me (liiklus)kultuurituse tüvitekst5 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Accelerista toimetaja Uku Tampere teeb aeg-ajalt ka abipolitseiniku tööd. Lõppeval nädalal käis ta koos kolleegidega Mustamäel ja Nõmmel ülekäiguradade juures liiklust rahustamas ning teeb kogetust värvika kokkuvõtte.

Neljapäeva õhtul olime Lääne-Harju jaoskonna abipolitseinikega erinevate ülekäiguradade juures Mustamäel ja Nõmmel liiklust rahustamas ja jalakäijate liikluskäitumist kontrollimas.

Hoolimata politseivärvides auto ja vormis abipolitseinike kohalolust leidus mõne tunni jooksul ainuüksi Nõmme keskuse ristmikul üle kolmekümne inimese, kellele tuli liiklusreegleid meelde tuletada.

Hoolimatud vanaprouad

Ka seekordsel reidil sai kinnitust tõsiasi, et kõige altimad on valest kohast üle tee minema vanemapoolsed naisterahvad. Ja ma ei räägi siinkohal neist seenioridest, kel kulubki tee ületamiseks pisut rohkem aega vaid neist, kes lihtsalt ei hooligi.

Miks on nii, et isegi vormis korrakaitsja ei takista prouadel punase tulega ülekäigurajale astumast? Miks ei tule mõtet, et ehk kõnniks seekord see mõnikümmend meetrit õige kohani ja ületaks siis teed?

Küsimuse peale, miks rikutakse ja kas saadakse oma veast aru, enamasti rikkujad kas ei vastanud või siis ei saanudki nad aru, et midagi valesti tegid.

Abipolitseiniku ülesanne sel reidil ei olnud trahve välja kirjutada, ehkki vales kohas või keelava tulega tee ületamise eest või teha lühimenetluses 20 eurot trahvi.

Me tahtsime inimestele meelde tuletada, et nende käitumine pole mitte üksnes liiklusseaduse rikkumine vaid on äärmiselt halb eeskuju teistele, eriti kõige pisematele liiklejatele.

Lapsed võtavad alati eeskuju täiskasvanutest ning kui proua leiab, et tal on turvaline punase tulega üle tee minna, silkab tema sabas ka koolijüts, kes muidu nii ontlikult punase tule taga ootas. Seda rikkujatele meelde tuletasimegi.

Väike eksimus, suur õnnetus

See polegi tähtis, mis põhjusel keegi varem, liiga hilja, valest kohast või keelava tulega teele astub. Vale on see tegevus igal juhul.

Isegi kui seekord läheb õnneks ja autot ei tule. Isegi kui seekord pole sabas jütsi, kes halba eeskuju järgiks. Saatusega, ei enda ega teiste omadega, ei mängita.

Piisab vähesest, et õnn pöördub. Kui samasse aegruumi satuvad kokku punasega tee ületamist alustanud inimene ning vilkuva rohelisega üle ristmiku jõuda üritav autojuht, kelle tähelepanu hajutab mobiiltelefon, ongi õnnetus käes.

Selline ongi liiklus – mitu väikest halba kokku annab ühe suure jama. Kui auto linnakiirusel jalakäijale otsa sõidab, on viimase hukkumise tõenäosus umbes 40 protsenti. Üle ristmiku kiirustav auto ületab tavaliselt ka kiirust. Tagajärjed kokkupõrkel jalakäijaga on traagilised.

Täiskasvanu ees, laps järel

Kuigi kõige sagedamini tuli ülekäiguradadel tegeleda soliidses eas naisterahvastega, siis vähemalt korra tuli tegeleda ka täiskasvanutega, kel laps käekõrval.

Näiteks ema, kaks last käekõrval, kes astus punase tulega teed ületama. Kui ma 4 meetri kauguselt “stopp!” hõikasin, ta peatus ja punastas.

Ma nii loodan, et tal oli väga piinlik ja et ta mõtleb ning saab aru, mida valesti tegi. Nõmme keskuse poe ees oli palju inimesi, neidki, kes märkasid ja pead vangutasid. Ehk jääb see emale igaveseks meelde. Lootust on.

Mitme tunni jooksul oli rohkelt neidki, kes tulid juurde, kiitsid politseinike ettevõtmist, soovisid edu ja rääkisid oma lugusid. Kõike ikka seepärast, et probleem on olemas. Ehkki korralikke liiklejaid on rohkem kui rikkujaid, rikub ka tilk tõrva meepoti.

Lapse maailm on madalam

Täiskasvanu kõrguselt paistab maailm teistsugune: teed ületades oskab suur inimene riske hinnata rohkem kui laps, kellel puudub kogemus ning ka laiem vaade. Kükitage maha ja proovige aru saada, kui kaugel on auto.

Täiskasvanu mõtleb, et lippab üle – jõuan ilusti! Laps kaalub otsust veel mõned sekundid ja silkab natuke hiljem kah sebrale – täiskasvanu ju läks! Aga just need mõned sekundid võivad tähendada seda, et tema enam üle ei jõua ning jääb auto ette.

Mitte üksnes valest kohast või punase tulega üle tee minemised ei anna lastele vale eeskuju. Ka väiksemad rikkumised on teema. Näiteks, miks peaks keegi astuma rohelist tuld ootama meetrijagu üle äärekivi otse sõiduteele? Kas tõesti need kaks sammu võitu on nii olulised?

Ristmikul ruumi on, sõiduautod keeravad mööda, aga kui sealt peaks pöörama buss, veok või mõni haagisega auto, lõikavad selle tagumised rattad sisekurvi just sealt, kus keegi rohelist tuld ootab.

Täiskasvanud inimest näeb pöördel olev juht suurema tõenäosusega, aga kui järgmisel päeval seisab sama koha peal üks neljanda klassi juntsu -…? See on õnnetus, mis tulles lausa kisendab.

Või mida annab juurde hetk enne rohelise tule süttimist teele astumine? Enamasti ei ole astujal kiiregi, see oli lihtsalt üks järjekordne “mina võin” hetk.

Või siis tee ületamine, nutitelefonist silmi tõstmata. Mis juhtub kui sa tänaval käies tõstaksid silmad ja oleksid päris maailmas kohal?

Üks teeb, kõik kannatavad

Sellised pisirikkumised võtavad pikapeale lastelt arusaama, et liiklusreeglid on järgimiseks ja annavad teistele signaali, et kui tema võib, võin mina ka. Kokkuvõttes kannatab liikluskultuur ja tõuseb õnnetuste tõenäosus.

Seda jaburam, et need, kes ei hooli, on kellegi isad, emad, vanaemad. Inimesed, kellelt eeldaks empaatiat ja eeskujuks olemise võimet. Vastutustundlikkust teisisõnu.

Ja kui neil, kes “natukene rikuvad” tuleks silmitsi seista olukorraga, et nende oma laps või lapselaps on see, kes täiskasvanute valesid mustreid kopeerides on jäänud auto alla, kas siis tuleb neil pähe küsida endalt, kes tegelikult juhtunus süüdi on?

Eks ole, praegu hakkas me liiklus hoopis teise nurga alt paistma. “Vales kohas üle tee” on kui tüvitekst, mille ümber kirjutamisega peaksime kõik vaeva nägema.

Jaga

AVALDA ARVAMUST!