Jaak-Kristian Sutt on üks Facebooki Keskkonnasäästjate grupi eestvedajatest ja võtab tihti sõna rohepöörde teemadel. Seekord rääkisime (energia)kriisist. Sutt hoiatab, et lähikümnenditel pole kiireid lahendusi loota, energiakoriluse ajastul üksnes elektriautostumine meile me mugavusi ei taga.
Selle intervjuu ajendiks sai elektriautode entusiastidega maha peetud küllaltki tuline vaidlus, milles osapooled ei leidnudki ühist keelt: ühed uskusid (ja usuvad siiani), et maailma saab ära parandada e-autot soetades, teised – sealhulgas ka allakirjutanu – et elektrisõiduk on vahva küll, aga see on lihtsalt üks ettekääne oma harjumusi tegelikkuses mitte muuta.
Omast kogemusest tean, et ütlusel “vaidluses sünnib tõde” ei ole tugevat põhja all. Vaieldakse kirglikult ning üksteisest üle karjudes-kirjutades ja enamasti jäädakse iseendale kindlaks. Kasvõi sellepärast, et egolaksu all on kehv tunnistada, teisel võib õigus olla.
Sestap otsisingi üles keskkonnateemade asjatundja Jaak-Kristian Suti, et veidi riukalikele küsimustele vastust otsides saada vaatenurk inimeselt, kes igapäevaselt on “asja sees”.
Mõni näide energiakriisi tagamaadest, mida Jaak-Kristian grupis jagab. Oil Change International andmetest: “G20 riigid takistavad õiglast energia üleminekut, rahastades fossiilkütuste kasutamist 2,5 korda enam kui heitmevaba energiatootmise arendamist.”
Teises postituses sedastab Sutt, et USA investeerimispanga JP Morgan hinnangul tooks Euroopa Liidu kiire otsus keelustada Vene nafta import kaasa nafta peaaegu kahekordse kallinemise. Kui 3-4-eurose kütuseliitri hinna võib autoomanik isegi üle elada, siis kaasnev hinnatõus kõigis valdkondades teeb meid vaeseks.
“Sõja tõttu on Euroopal praegu ainulaadne võimalus näidata, et euroopalikud väärtused eksisteerivad ning astuda ka esimene tõsisem samm jätkusuutmatu energiatarbimise vähendamise suunas.”
Energiaüleminek ei ole sõrmenipsutamine
Üle-euroopaline ja ülemaailmne energiakriis on käes. Kuidas kriis lahendada? Millised uuendused on vaja läbi viia, et vabaneda senisest sõltuvusest vene fossiilkütusest?
Esiteks tuleb aru saada, et energiaüleminekut ei ole võimalik teha paari aasta ega isegi mitte kümnendiga, Me läheme praegustelt kõrgkvaliteetsetelt ja suure energiatihedusega fossiilsetelt kütustelt üle energiakorilusele.
Keegi pole siiani suutnud veenvalt näidata, et tänaste (seejuures üha kasvavate) mahtudega taastuvenergiale üleminek üldse õnnestub.
Ärgem unustagem, et kahekümne viimase aastaga pole maailm suutnud fossiilkütuste osa primaarenergias kahandada – värskete olemasolevate andmete järgi on see kusagil 83-84% – ja need olid head ajad, mis tagasi ilmselt ei tule.
Tuumaenergiast ei maksa õlekõrt otsida, sest suurimategi optimistide hinnangul pole maailma mastaabis võimalik sajandi keskpaigaks sellega rohkem kui ehk 10% maailma primaarenergia vajadusest katta, ja uraani tootmine kahaneb. Kuigi selle varud on paberil suured, siis keegi täpselt ei tea, palju sellest üldse realistlikult võttes kasutatav on.
Sellest rääkimata, et tuumkütuse jaoks vajalikust rikastatud uraanist suur osa tuleb Venemaalt ning ka sellele pole asendust nii lihtne leida.
Teiseks tuleb kõigil aru saada, et energiaülemineku käigus peab muutuma nii tarbimise kui tootmise pool ning kaduma peab arusaam, et 24/7 odav energia (eelkõige elekter) on inimõigus. Tööstusettevõtetel tuleb sellega samuti arvestada.
Naftatootmise tipp jäi tõenäoliselt 2018 sügisesse ning praegusele energiakriisile ei ole kiiret lahendust, sest naftavarude ammendumise (mitte lõppemise) ja rohepöörde õhinas toimunud stigmatiseerimisest tulenenud viimaste aastate alainvesteerimise tõttu ei ole võimalik nafta tootmismahte lähitulevikus oluliselt suurendada.
Praegune strateegiliste varude käikulaskmisega saavutatud hetkeline leevendus kaotab peagi mõju ning hind jätkab tõusu.
Vene nafta ärakukkumine toob kaasa pikaajalise ja võimalik et pöördumatu nafta hinnatõusu ehk tuleb lihtsalt hakata vaatama, kust ja kuidas selle tarbimist vähendada.
Bensiini ja diislit hakkame Valgevene rafineerimistehaste asemel lihtsalt mujalt ostma ja selle hinnaga, millega võimalik.
Gaasi puhul ei olegi kahjuks muud varianti kui LNG. Vesiniku-utoopiat ei taha aga pikemalt kommenteeridagi, sest see on puhtakujuline soovmõtlemine. Roheline vesinik ei saavuta energiatarbimises mingit arvestatavat rolli – kui üldse, siis kunagi kui õnnestub kasutusele võtta termotuumaenergia.
Milline võiks olla Eesti pikk vaade energiajulgeolekule?
Pikas perspektiivis tuleb meil vaadata, kuidas tarbimist vähendada ning kus asendada. Küttes on peamiseks alternatiiviks puit, mis tähendab, et küttepuidu eksport tuleks ära lõpetada ja sellega enda vajadusi katta.
Biogaasi peaks tootma nii palju kui on mõistlikke võimalusi (unustada tuleks igasugused toetustega tehtavad rohepesuprojektid ja ebarealistlik skaleerimine).
Osa gaasist saab ka elektriga asendada, mis omakorda tähendab Auvere jaama määramatuks ajaks töökorda jätmist. Samas poleks vaja põlevkivi põletamise pärast nii palju ohkida, kui meil õnnestuks puugiks muutunud puidutööstuse tiibu kärpida.
Kui metsade üleraie lõpetada, siis meil on piisavalt, millega põlevkivist tekkiv CO2 atmosfäärist ära koristada – mõni meretuulepark, maksimaalselt detsentraliseeritud elektritootmine, kus katustele päikesepaneelid ning tuuleturbiinid tööstusaladele pannakse – ei teeks paha.
Praegusel hetkel on muidugi raske ennustada, milliseks kujunevad selles osas toormenappus ja tarneahelate tõrkumisest tingitud komplikatsioonid.
Energiaüleminek eeldab ühiskondlikku kokkulepet ja väga olulisi sotisaalmajanduslikke muutusi, neid on aga praeguses majanduspoliitilises süsteemis raske ette kujutada. Kraavi sõitmise vältimiseks on vaja üksmeelt, sellist nagu viimati Eestis nägime laulva revolutsiooni ajal.
Kust tuleb raha ja kuhu kaob tolm?
Ühiskondlik kokkulepe saab sündida kui nii riigi kui ka eraisiku tasandil ollakse valmis paradigma muutuseks – praegu räägime me elektriautodele üleminekust, mis justkui peaks maailma ära päästma. Kas see on õige tee, teha asju paremaks?
Elektriautode – ja üldse autode – soetamise toetus tuleks ära kaotada ning keskenduda ühistranspordile ning teistele liikumisvõimalustele.
Arendama peab kergliiklusteid, soosima sõidujagamist, autorenti vajalike sõitude tegemiseks. Kus raha leida? Kasvõi suurte taristuprojektide määramata ajaks külmutamisest ja ka Rail Balticust loobumisest.
Olen sõitnud autoga veerandsajas eri riigis ning võrreldes kogetuga pole Eesti teedevõrgul midagi häda, kui poolearuliste ja puuduliku sõiduoskusega juhtide suur osakaal ehk välja arvata.
Muu taristu osas tuleks asjad selle pilguga üle vaadata, et globaalsed tarneahelad ei pruugigi enam kunagi nii õlitatult toimida nagu varem, ja kõik, mida me ise kontrollida ja käigus hoida ei suuda, on potentsiaalne risk.
Seega pole praegu mõistlik olemasolevat sõidukit uue elektrilise vastu vahetada!?
Sõida sellega, mis sul on ning nii kaua ja nii vähe kui võimalik. Tulevikus võiks olla vähem isiklikke autosid ja rohkem jagamist. CO2 lukuaugust vaatamise asemel peaks pikas vaates lähtuma sellest, et need autod, mis on hädavajalik kasutusesse jätta, oleks valitud otstarbekusest lähuvalt.
Elu ei ole ainult autosõit. Elekter käitab majapidamises olulisi masinaid, elektri abiga saame kaevust vee ning selle tihti ka soojaks. Tsentraalse kütteta linnainimene külmetab, tsentraalveeta jääb janusse. Kõik ei saa ega peagi maale kolima, kuigi tundub, et seal on võimalik vähemalt mõni aeg sõltumatult hakkama saada?
Kõik oma isiklikud süsteemid tuleks selle pilguga üle vaadata, et sa kas suudad neid ise või sõprade tuttavate abiga töös hoida.
Eramajas on osalisi lahendusi lihtsam leida: kaev, isiklik jõujaam, päikesepaneelid, puupliit jne. Päris mure on magalarajoonid linnades, kortermaja elanike haavatavus.
Meenutagem kasvõi sügisest veeavariid Õismäel, kus inimesed hädalahendusena kohale toodud veetsisterni juures vee pärast kaklema läksid.
Ühiskonnana on meil vaja kõvasti rohkem panustada kogukondlikku koostöösse, muidu ei tule keegi meist ju toime kui s.tt ventikasse lendab. Soovitan lugeda, mida sellest on kirjutanud Karin Kruup.
Kokkuvõtteks
Ukraina sõda on eestlaste ühtehoidmise võime ja tegutsemisjulguse positiivne näide. Sama soojaga saamegi mõne keskkonnakriitilise asja korda ajada.
Üldine hinnatõus, teatud kaupade kadumine ja võimaluste ahenemine on sobiv harjutusväljak globaalselt ees seisvate (tegelikult juba käes olevate) jamadega toime tulemiseks.
Tarbimise vähendamine mõistlikkuse piirile on üks lihtsamaid ülesandeid, millega saab iga päev tegeleda. Sul pole vaja kümmet kleiti ega iga paari aasta tagant uut autot. Pole vaja üle süüa ega konverentsireisida.
Paljut saab muuta nii, et sa end vaese kannatajana ei tunne. Vastupidi, asi võib isegi paremaks minna, sest ühtäkki on sul aega elada.
Autoaknast möödakihutava maailma asemel vaatavad sulle vastu õitsevad kirsid ning näuguv naabertänava kass. Inimesed on kuidagi tervemad ja saledamad, sõbralikumadki… elu on täitsa lill.
Kaanepilt: Ylle Tampere
