Nissan Leaf e+: nii sõbralikku ja muretult kulgevat elektriautot oleme me oodanud!10 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Nissan Leaf e+ on parasjagu lõpetamas oma üle-Euroopalist elustiilisõitu. Ylle Tampere tegi kaasa Norra etapi ning sõitis 62 kWh akupakiga Leafiga läbi kõik Oslo ja Holmenkolleni ümbruse kaunimad paigad.

See koht peaks iga talispordihuvilise südames sügaval olema. Holmenkollen!

Sel nädalal veeresid esimesed 62 kWh akupakiga Nissan Leaf e+ elektriautod üle Eesti autoesinduste lävede ja mulle tundub, et selles veeremises on omajagu päikeselist optimismi.

Põhjusi rõõmustamiseks on vähemalt kaks: Leaf on jätkuvalt pea ainuke elektriauto, mille saab küllalt lühikese etteteatamise ajaga osta ning kui vahelaos autod lõpevad, tellitakse juurde ja ka saadakse juurde. Mitme muu kah hea mahuelektrikaga lood nii roosilised ei ole.

Teiseks on Leaf e+ üks neist vähestest mudelitest, mille puhul pidev kellade jõllitamine “kas särtsu jagub või tuleb pistikut manguma minna” – stiilis ununeb esimese sõidutunni jooksul. Kilometraaž lihtsalt ei lange.

Ja ei lange kriitiliselt isegi kahe pika sõidupäeva järel, kui 300+ km on juba tehtud ja 47% akust ikka alles. No olgu, see on Oslo ümbruses.

Teate ju küll: suurim lubatud kiirus 80 km/h ja 120 km/h, aina mäed ja orud ja nõod ja künkad ja siidsile asfalt ja betoontee…

Aga Eestis saab kõigi eelduste kohaselt WLTP mõõtmise tulemusena lubatud 385 km ühe laadimisega tehtud nagu niuksti. Osaval ökokäsitsemisel ja e-pedali kasutamisel ilmselt ka 400+.

Niisiis on tegu muretu elektriautoga. Fakt. Aga võtame otsast peale.

Autoajakirjanik sattus elustiiliürrile

Ehkki paar mu reklaamiagentuure juhtivatest sõpradest on öelnud, et olen Eesti mõistes suunamudija, siis ma ise eelistaksin madalamalt lennata. Sõltuvalt teemast olen kas auto-, teaduse-, keskkonnaajakirjanik, aga va kirjatsura igal juhul.

Ja siis kutsutakse mind Norra, sõitma uue Leaf e+’ga ning kohapeal selgub, et olen sattunud üle-Euroopalise influencerite  road-tripi epitsentrisse ning Oslo on vaid üks teivasjaam pikal teekonnal, mis pühendab uue Leafi saladustesse kogu Euroopa, lõunast põhja ja idast läände.

See võtab kohmetuks. Esiteks reisin ma mõnepäevastele ürridele pisikese kohvri või seljakotiga, ei võta kaasa ühtegi meigivahendit (mul pole isegi huulepulka!) ning “soeng” tähendab minu jaoks pestud ja kammitud juuksepahmakat.

Kingad on madala kontsaga, samu riideid kannan kuni nende elukaare lõpuni, toiduga ei pirtsuta ja napsi ei võta.

Õhtud jäävad lühikeseks: peale ametliku osa lõppu suundun enamasti otsejoones magama, et hommikul vara arvuti lahti lüüa ja mõni lugu kirjutada.

Nüüd siis elustiiliürr, maiäss. Esimesel õhtul meile autot lähemalt ei näidatagi. Söön Tjuvholmenis Oslo ühe nooblima hotelli tärnirestos õhtusöögi ja kobin voodisse. e+ paistab kaugusest, kanali teiselt kaldalt.

Koht ise on üks mu lemmikuid Norras käies. Nii palju arhitektuurirõõmu ja erakordselt mõnusat atmosfääri. Ja lähedal on meri! Ma võiksin siin eladagi.

Teisel hommikul on kanali ääres 2 e+ Leafi ja hotelli ees koguneb aegamisi kirev mitmekeelne nooremapoolne seltskond. Üheksasest algusest jääb asi kaugele, osa mõjuritest magab alles ilu-und. Tunnen end vanaemana – ah, olengi ju!

Tund plaanitust hiljem transporditakse meid öko-Oslo südamesse, kogukondlikult hallatavasse MESH koostöökeskusse. Kuramuse kihvt, nagu Kalamajja oleks sattunud! Autot ei näidata ikka veel.

Kolm tundi ja mitu ettekannet hiljem jagatakse meid paaridesse ja lubatakse Leafiga sõitma. Saan seltsiliseks Soome ökošmökoblogija Noora, Kemikaalicocktail-blogi pidaja. Ja punase 62 kWh Leafi. Ilus!

Jaotame eelseisva kahe päeva sõidutunnid ausalt: Noora on kogu aeg ilus ja kogu aeg räägib, mina istun kogu aeg roolis ja puhkehetkedel teen temast ilusaid pilte. Fair enough. Vähemalt saan autoga sõita. Mida ma ju ometigi oskan.

Kui jätta kõrvale see, et Noora koguaeg räägib, on positiivset palju. Esiteks saan ma vait olla. Teiseks saan ma autoroolis olla. OK, ma päris tasa ka ei saa olla, Noora küsib vahepeal asju Leafi kohta ja teeb instastoorisid minu etteütlemise põhjal.

Ehk siis kolmandaks: ma tundun kellegi silmis täitsa tark (kui on valida ilu või tarkus, siis… las see jääda). Teisel päeval teeb Noora minust mingi suvaka silla all pildi ka.

Pilt teenib kokkuvõttes minu kohta täiesti arvestatava hulga laike instas. Fotol on küll “vana hea” 40 kWh akupakiga Leaf, esimese päeva punasest tegin ise pilte, aga ennast juurde ei märganud suruda. Las jääda.

Oslo ümbrus sootuks teise nurga alt

Tegelikult harjub elustiilitamisega ju täitsa ära: me näeme pika reisi vältel tavatult palju tavatult ägedaid kohti ja saame tuttavaks ürgägedate ökoinimestega. Oslo nimelt pürgib Euroopa kõige rohelisemaks linnaks.

Ronime mööda vana metallitehase asemele sündinud Vulkani linnaosa katuseid ja tutvume linnas mesilaste kasvatamisega. Võtame vahepala Holmenkolleni olümpiaküla kõrgemas tipus. Luusime ümbruskonna külades ja terviseradadel.

Külastame 2-Michelini tärniga pärjatud restorani Kontrast ja mul avaneb võimalus peakokk Mikaeliga (kõlab nagu peaingel, ma tean! Ja ta peaaegu et ongi!) pikemalt juttu ajada.

Võrreldes paari aasta taguse Michelini-Favikeniga on Kontrast tõeliselt muljetavaldav. Võimalik, et Mikaeli ja Ungarist pärit doktorikraadiga teenindaja pärast… inseneeria on mind alati võlunud.

Mis aga puutub suunamudimisse, siis Norra-etapi lõpuks mõistan, et olen oluliselt ökom kui mõnigi kutsutud mudil ning toon mõnegi kõneleja silmisse sära küsimustega, mis puudutavad asja, mitte selle kuju ja värvi.

Ühesõnaga, kõik on hästi. Ja Leaf e+ üllatab postiivselt.

Leaf, Norra elektrifitseerimise ema

Norralased rõhutavad korduvalt, et nende elektriautode buumile pani aluse Nissan Leaf, mis 2010. aastal tuli, nägi ja võitis.

“Leaf on siiani ainus elektriauto, millega meil pole kordagi olnud tarneraskusi,” kõneleb Norra Elektriautode Assotsiatsiooni peasekretär Christina Bu.

Linnapildis on esimese generatsiooni Leafe lugematu hulk, uusi siiski vähem. Eks kõik ootasid “kangema kraadiga” isendit.

Christina Bu, Norra Elektriautode Assotsiatsiooni peasekretär

Kas õnn õuel Leafidega ka jätkub, näitab aeg. Hiljuti müüs Nissan oma akutehase AESCle ning uute Leafide ja e-NV 200 kaubikute akud tulevadki nüüd Hiinast. Kohal olnud esindajate sõnul on tarnetega mõnel korral ka hilinetud. Ei tundu hea, aga hoiame sõrmed ristis.

Elektriautode müük Norras buumib: märtsis moodustasid need üle 70% kõikide uute autode müügist ja kuu kuu järel see osakaal tõuseb. Aastal 2025 ei peaks Norras müüdama enam ühtegi elektriajamita uut autot.

Tänavu saab trollide maal alistatud 100 000 elektriauto maagiline piir. Oslos on elektrikaid rohkem kui 40 000 ja neist omakorda kõige enam Nissan Leafe.

Tänavune hitt on, tõsi küll, olnud Tesla Model 3, sest tarne läks lõpuks ometi käima ja 3 aastat oma kallikest oodanud saavad autod järjest kätte.

Uusi tellimusi nii massiliselt peale ei tule, popid on Hyndai Kona EV, Kia Niro EV ja Soul EV. Esmaklassiautode seas on hea tulemuse teinud Audi e-tron.

Kui te küsite, miks elektriautosid mujale ei jagu, siis õige vastus on “Norra”. “Meie saame kõige esimesena uued autod kätte, meile tarnitakse kõige esimesena, me oleme kõige esimesed,” ütleb Bu.

“Tänu hästi läbimõeldud soodustustele saime inimesed elektriautodega kiiresti ära harjutada ning nüüd õpib kogu muu maailm, kuidas asju ajada. Seni marginaalne Norra autoturg on muutunud planeedi olulisimaks ja iga elektriautotootja tahaks just siin oma kaupa testida ja tutvustada.”

Näib, et Nissan Leafil on kõvasti konkurente. Bu ütleb, et konkurents on siiani näiline: tegelikkuses määrab turuolukorra toote saadavus:

“Kõik lubavad, esitlevad…Ma võin pelgalt paberite põhjal öelda, milline tootja on oma tarne käima saanud ja kellel on parasjagu ressursiga häda käes. Nagu öeldud, Leaf on meie tüvimudel ja ma ei näe, et see muutuks niipea.”

Leaf plussiga on tiba ägedam kui ilma plussita

Nissan Leaf e-pluss näeb välja ja üldiselt ka on nagu uue põlvkonna Leaf, millega me toimetus 2018. aasta kevadel isegi Tallinnast Genfi ja tagasi treti tegi.

Aga sel on mõned toredad nüansid, mida “niisama-Leafil” ei ole. Täiustatud ProPilot näiteks, mis erutas oma võimega mõnda aega autot mõõdukal kiirusel veatult ka pimedas tunnelis juhtida Noorat sedavõrd, et ta kohe telfa haaras ja stooritama kukkus.

Ehk: insenerid on seda täiustanud. SAE taseme järgi võiks Leafi hinnata 2.5 peale. Muuhulgas see pargib ise. Kui vaja juhatab uksest ukseni, ehk oma peaga ei pea mõtlema isegi diivani ja auto vahele jääval distantsil.

See pargib täitsa ise. Me proovida küll ei saanud, aga usume teadjamaid

Ka navi on endisest kiirem, telfaga paaritamine ladusam ning infolustiekraan veidi suurem. Kuna ma enamasti sõidu ajal kõrvaliste asjadega ei tegele, siis mind jätab see tingeltangel tegelikult külmaks. Piisab, et töötab ja asi ants.

Na-atukene häirib nii ägedasti toimetava auto juures sõitjateruumi plastjas olek: plastik siin ja plastik seal ja näpu all klõbiseb.

See-eest on e+ heliisolatsiooniga midagi kõvasti ette võetud, auto on reaalselt hiirvaikne. Märksa vaiksem kui noobelklassi I-Pace!

Jah, palju sõltub rehvidest ja teest ning ilmast. Meil satub olema kõik pea ideaalne: soe, sametise briisiga ja päikeseline. Mis sa hing veel tahad!

 

Sõida ja sõida ja sõida ja…

Norras on avalikke kiirlaadimispunkte kerkinud nagu seeni pärast vihma: ettevõtted on mõistnud, et tegu on kasumliku äriga ning magusamate kohtade pärast käib kõva trügimine.

Vulkani kvartalis asub väidetavalt maailma suurim avalike kiirlaadijate maa-alune parkla. Eri standardeid teenidavaid poste on parklas tõepoolest mitukümmend, sealhulgas on nii keskkiireid seinalaadijaid kui 100 kW laadijaid. Üsna pea peaks Ionity jõudma kohale oma superlaadijatega.

Aga meil laadida ei lastagi: pole vaja! 300 ja natuke peale kilomeetrit sõidetud, akut alles 47% – no see ei ole ju normaalne, ega ju!?

Seda enam, et ka 40 kWh akupakiga Leafiga sõitjate näod on päeva lõpus naerul, ei märkigi laadimisvalust. See peab mingi jama olema.

Kahtlustan, et demoautode pakiruumi on peidetud troll, kes salaja elektrit juurde ketrab. Unustan kogu asja sealsamas, sest auto on auto. Isegi kui on elektriauto. Autoga sõidetakse.

Midagi on teistmoodi ka e+ juhikohal, või siis ma lihtsalt enam ei mäleta, mis tunne Leafiga sõita on: rool on täpne ja üldse mitte tuim. Ja e-pedal, kui sellega harjub, on imeline atribuut, mis pidurdab ja samal ajal kogu aeg elektrit juurde toodab.

Kui millegi kallal igiseda, siis ikka see jaapanlaste iste jääb jalgu. Või pigem selga: väsitab ära ega toeta eriti. Aga see pole mingi uudis.

Tahame oma väikest Norrat!

Kui Norras ringi sõita, siis elektriautod üleliia palju silma ei paistagi, Oslos ja selle ümbruses on asi teisiti: siin on tunne nagu oleks supi sisse sattunud. Elektrisupp!

Ja see teeb kadedaks. Tahaks, et Tallinnas ja üldse Eestis oleks meie oma väike Norra. Potentsiaal on metsik, ainult teod ei jõua sõnadele järele. Ja noh, viimasel ajal ei ole neid sõnu ka enam eriti…

Lendasin tagasi ja ei saanud tükil ajal aru, miks peaks keegi Tallinna linnas sisepõlemismootoriga autoga ringi paarutama? Pisike ja kompaktne linn, kuhu just täpselt sobiksid elektriautod.

No aga eks mul ongi mingi vigastus: viimasel ajal ei saa ma aru ka sellest, miks üldse keegi peaks Tallinnas autoga sõitma?

See aga on elektriautode kontekstis täiesti teine jutt: nimelt autostub Norra senisest kiiremini, sest toetuste ja soodustuste abiga on isikliku sõiduvahendi omamine tehtud käepäraseks ka neile, kes seda luksust endale enne lubada ei saanud.

Igal kepil on kaks otsa.

 

Loe Leaf e+ kohta siit juurde

Siit saad valida oma

Pildid: Ylle Tampere, Nissani pressitiim

Jaga

AVALDA ARVAMUST!