Uku Tampere nädala liikluskomm: mis su tegelik probleem on, kihutaja!?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Euroopa püüdleb ohvriteta liikluse poole. On isegi EDWARD (European Day Without A Road Death) ehk liiklussurmade vaba päev, mida tähistatakse septembri kolmandal kolmapäeval. Peamiselt tapab liikluses kiirus. Uku Tampere pakub seekord kihutajatele liikluskommi, ja küsib, millist  puudujääki nad kiirustades varjata püüavad?

Raadio 2 saates “Hommik!” oli teemaks sõidukiirus. Kiiruseületamine on ilmselt üks kõige enam nämmutatud teemasid liikluse valdkonnas ent suuremat tulu see siiski pole andnud – jätkuvalt on liiga suur sõidukiirus üks peamisi liiklusõnnetuste põhjuseid.

Mida tähendab liiga suur sõidukiirus? Liiga suur sõidukiirus on nii see, kui valesti valitud kiiruse tõttu kaotab juht sõiduki üle kontrolli ja sõidab teelt välja. Aga samamoodi on liiga suur sõidukiirus see, kui juht märkab ohtu viimasel hetkel ja ei saa sõidukit enam enne takistust pidama. Tulemus on sama: õnnetus on vältimatu.

Kui lisada kiirusele kõrvalised tegevused roolis ja alkohol või narkootikumid – jah, ka see teema on aktuaalne, sest et pea iga päev tabatakse roolist üks kuni mitu narkouimas tegelast – võimegi rääkida liiklusõnnetuse anatoomiast.

Kõik teavad, kedagi ei huvita

Kõik teavad, et kiirus tapab ja kiirustamine on ohtlik. Samas ei hinda inimesed lubatud sõidukiiruse ületamist oluliseks rikkumiseks. Või täpsemalt: nad on veendunud, et nende “väikene” kiiruseületamine ei põhjusta halbu tagajärgi.

Lubatud sõidukiiruse ületamine +10 km/h tundub tühine ja ilmselt juhtub seda meil kõigil vähemalt kord päevas. Vähem teadvustatakse, et praktikas võib +10 km/h tähendada ei rohkem ega vähem, kui autolt löögi saanud jalakäija elu kaotamist.

Teisisõnu – kui 50 km/h liikunud auto saab äkkpidurdades napilt pidama, siis 60 km/h liikunud auto liigub punktis, kus esimene sõiduk peatus, veel 40 km/h. Auto kaalub ligi 2 tonni. Füüsika on armutu. Statistika samuti – see näitab, et  10 km/h ülekiirus tapab iga kaheksanda jalakäija.

Miks me ikkagi kihutame?

Kihutamise põhjenduseks tuuakse peamiselt kiiret elutempot ja vajadust kuhugi õigeks ajaks jõuda. Aga see ei saa tegelikult olla vabandus, sest sõiduga mujal kaotatud aega tagasi teenida on Eesti mastaabis väga keeruline.

Professionaalseid juhte koolitatakse aega planeerima ette: iga minut, mis on kaotatud enne rooli istumist, ongi kaotatud minut. Seega tuleb teha kõik endast võimalik, et autosse istumisele eelnevad tegevused oleksid tehtud õigel ajal.

Kihutajad võiksid mõelda lihtsatele asjadele. Me kõik sõidame poodi, tööle, koju, vaba aega veetma. See on olme, mitte eneseteostus. Kõigi esimene ja ainus eesmärk peaks olema jõuda elusate ja tervetena punktist A punkti B.

Ma ei tea, mis toimub ühe liiklusdebiiliku peas, kes sõelub liikluses suunda näitamata, kihutab, keerab vahele ja teeb muid sigadusi, et ülejärgmise foori taga koos rohelist tuld oodata. Liikluses liputajad on jätkuvalt meie liikluspildi lahutamatu osa. 

Mis su tegelik probleem on?

Keskmine kiirus on see, mis loeb ja määrab. Kui kihutajale tundubki mingil hetkel, et ta edeneb väga usinalt, siis tegelikkuses määrab ülejäänud liiklus, foorid ja ristmikud tema edasijõudmise kiiruse.

Ja seda on korduvalt eri eksperimentidega tõestatud, et kihutajad ei jõua seaduskuulekatest liiklejatest kuigi palju kiiremini kohale. Tartu-Tallinna otsa peal võib ajavõit olla vaid mõni minut!

Minu küsimus jätkuvalt on, kas liikluses kompenseeritakse koduseid probleeme? Igaüks, kes ületab kiirust, peaks ausalt endasse vaatama ja küsima otse: “mis on mu tegelik probleem, et ma jalga igal võimalikul juhul sirgeks lükkan?”

On veel küsimusi. “Kas see risk on väärt võimalikku vanglakaristust?” “Kas ma olen valmis kedagi vigastama või tapma ja selle teadmisega eluaeg edasi elama?” “Kas ma saan sada protsenti kindel olla, et minuga ei juhtu kunagi?”

Ka mina olen kihutanud

Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Olin ka ise varem see, kes pigem kiiremini sõitis. Tõsi, ma küll oskasin kohta valida – linnas, inimeste ja tiheda liikluse vahel ei ole see normaalne ning seal jälgisin ma seadust.

Tänaseks aga kõnelevad teod. Olen jõudnud selleni, et 90 alas sõidan 90 km/h ja 30 alas 30 km/h. Ja siin pole põhjuseks krõbedad trahvimäärad, raha pole maailmast otsa saanud. Statistika näitab, et liiklushuligaanidest suur osa kuulubki parandamatute kategooriasse – seni kuni midagi saab rahas mõõta, ongi küsimus ainult rahas.

Aga kui sa näed, kui habras on elu, ja kui lihtne on seda kaotada või kelleltki võtta, siis hakkad maailmale teise pilguga vaatama. Mul on liiga palju kaotada.

Ja mul pole suurt midagi tänasel päeval endast välja elada, sest kõik on hästi. Ehk siis – ma ei pea oma puudujääke kompenseerima näiteks kihutamisega. Kui kõik on hästi, on inimene rahul.

Käitumise muutumise põhjuseks minu – ja ilmselt kõigi teiste normaalsete liiklejate puhul – asjade tähtsuse järjekord. Kui kusagil on keegi ootamas, keegi oluline, kelle juurde ma tahan jõuda tervena ja elusana. Minu elus on väärtuslikud inimesed. Et olla nende jaoks olemas ja nendega – see panebki käituma alalhoidlikult.

Sa ei usu ikka veel!?

Ka Accelerista portaalis oleme kiiruse teemat korduvalt põhjalikumalt lahanud. Segadusseajava liiklusülesande lahendamise käigus näitasime Laitse Rallypark’is tehtud katse käigus täpselt ette, mida isegi vähene kiiruse ületamine tähendab. Võita selles mängus ei saa.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.