Paranoia päevaraamat: sõida nagu oleksid nad kõik hullud!7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Üks hea sõber, kes oli sõna heas mõttes kirglik autoarmastaja, õpetas mind kunagi sõitma: „Sõida nii, nagu oleks iga teine autojuht elus esimest korda roolis, silmini täis, maniakaalne sarimõrvar või lihtsalt kõigest viis ööd magamata ja näeb luulusid. Parimal juhul sa eksid, aga halvimal juhul ei tule see sulle üllatusena.“

Ma arvasin, et ta ehk pisut siiski liialdab, aga elu on näidanud, et mitte eriti. Alati tasub olla valvas. Või väga valvas. Paranoilisest tasemest aga juba enamvähem piisab, et suuremaid jamasid vältida. Siin on vaid mõned mõtted ja kogemused minu 20-aastasest teedenühkimisest ehk paranoia päevaraamatust.

Igas allkirjeldatud olukorras olen ise olnud. Iga kord on paranoia päästnud nii minu kui mu auto ülearustest mõlkidest.

Renault Megane mustvalge kaas

Peateel sõitmine on hägus ja kokkuleppeline termin. Kui näed autot kõrvalteelt tulemas, on reaalsed ka järgmised võimalused:

* ta on täiesti kindel, et peatee on hoopis temal. Eriti tõenäoline on see öösiti. Kogemused „oi, sina ka peateel, saame keskpõrandal kokku“ jaotuvad enamvähem võrdselt öiste linnatänavate ja öiste maarajoonide ristmike vahel.
Autode roolis võivad olla nii üleväsinud tööinimesed, maailmakuninga meeleolus pidutsejad kui lihtsalt väga hajameelsed olendid, kelle side reaalse maailmaga on põgusam kui nende ohutusele tingimata hea oleks. Paranoiline autojuht hoiab silma kõrvalteel sõitja tempol ja jalga piduril.

* ta auto pidurid ei tööta ja ta üritab käiguga pidurdades või siis üldse mitte pidurdades jõuda kas remonditöökotta (ilus mõte…) või siis viinapoodi. Tõenäolisem on sündmus maarajoonides, sagedasem nädalavahetustel.

* ta hindab pidurdusteekonna pikkust valesti ja seda sinu kahjuks. Äärmiselt sage juhtum talvel, siis tasub igal kõrvalteelt peateele liginevat autot kullipilguga jälgida, sest tõenäosus, et ta saab pidama alles siis, kui uudishimulikum osa auto esiosast on peateele libisenud, on üllatavalt suur. Eriti, kui tegemist on väikeste punaste autodega; nende puhul ei ole auto kaalu ja juhi enesehinnangu kombinatsioon füüsikaga sõbrad.

* tal on suurem auto kui sul või ta on Chuck Norris ja siis on peatee arusaadavalt temal. Alati.

Kui peatee staatus on viimase aasta jooksul muutunud, siis liigu seal umbes sama rahulikult nagu pika sabaga kass puukingafestivalil.

* Üllatavalt paljud on hajameelsed kohalikud, kes sõidavad autopiloodi peal ja ei vaata üldse liiklusmärke. Paar kuud tagasi oli liikluskorraldus tõesti hoopis teine, aga see teadmine su peki- ja plekimõlke ei paranda.

* Uued (eriti uued ja väikesed) ringteed on kohad, kus pead valmis olema mõttessevajunud kohalike uljasteks ettesõitudeks ringile. Linna kiirusepiirangust siiski üldjuhul piisab selleks, et kui sa oled selliseks üllatuseks valmis, siis jõuad pidurdada. Mitte just rahulikult, aga jõuad. Espresso raha hoiad ka kokku, vererõhk ei vaja pärast mingit järeleaitamist.

* Ringidega tasub ettevaatlik olla ka siis, kui ringilt keerab maha mitu rada ja sina tahad välja keerata sisemiselt rajalt. Võib juhtuda, et sinust paremal pool sõitev autojuht ei ole päriselt teadvustanud seda, et tema rada pidi saab ainult ringilt maha keerata ja jätkab muretult oma ringisõitu. Selleks tasub väga valmis olla, sest olukord, kus teie teed kipuvad ristuma, juhtub suhteliselt äkki. Signaal ei ole sellises olukorras enam: “Ettevaatust!”, vaid pigem: “Tere tulemast minu autosse!”

Igal autojuhil on oma seisukoht, kas pime nurk eksisteerib või mitte.
Ka neil kunnidel, kes peeglitest kõik 360 kraadi ära katavad, on tervislik teadvustada, et küllalt suure osa jaoks autojuhtidest on pime nurk vähemalt nende oma peas kindlalt olemas ja seetõttu on mõistlik sõites tagumist diagonaalruutu vältida, kui vähese pingutusega teisiti paikneda saab.

* Ma olen äkkpidurdanud ja mururiba mõõtnud olukorras, kus ma jäin vasakpoolsel rajal sõitnud autojuhil ainult hetkeks tema väitel täiesti olemasolevasse pimedasse nurka – ootamatult märkas ta, et tema parempöördekoht jõudis just nüüd kätte ja kiire tegudeinimesena otsustas ta selle parempöörde siis ka realiseerida – keerates mulle järsult risti ette.

Sain pidama, sest ma olin selleks valmis, aga ilus see ei olnud. Viisaka inimesena tuli ta pärast küll vabandama, aga kuna mul oli lapsetool tagaistmel, tegin ainult tigedalt turtsuvaid hääli ja kõige artikuleeritum lause oli: „Kus on mõistus?!“

Ettekeeramistega seostub järgmine esivanemate tarkusetera paranoia päevaraamatust: kui su tervis ja mõistus sulle kallid on, ära kunagi täie tõe pähe võta ühtegi suunatuld enne, kui ei ole näha, kas ja kuhu auto pöörama hakkab.

* Eriti kehtib see maarajoonides. Mitte iial ei maksa ristmikule lähenevast autost, kes paremat suunatuld vilgutab, hakata vasakult mööda sõitma. Ootamatult pruugib selguda, et sellel autojuhil oli parema ja vasaku käe äratundmisega juba koolist saati raskusi ja tegelikult ta plaanis ikkagi vasakule pöörata. Ja kui sina oled samal ajal möödasõitu sooritamas, läheb asi piinlikuks. Ma olen sellist “parem-vasak-ah-vahet-pole-ma-vähemalt-kasutan-suunatuld” liiga palju näinud, et tahaks sellele panusele mängida.

* Samamoodi ei ole mõtet riskida, sõites hoogsalt mööda autost, kes keset teed ootamatult pidurdab; loomulikult ilma igasuguse suunatule märguandeta. Eriti valvas tasub olla juhul, kui pidurdaja vahetus läheduses on kasvõi tillukegi rohtukasvanud kõrvaltee. Autos võib olla “hajameelse teejuhi” situatsioon: „Oih, stop-stop, siit peabki keerama, ära mööda sõida!“ ja autojuht sooritab kiiret hädapidur-pööre manöövrit. Suunatule peale lihtsalt ei jõua mõelda.

360 kraadi tasub paranoilise pilguga ära katta ka oludes, kus üks rada väga sujuvalt juurde tekib, teemärgistus puudub (nagu enamasti), nii et autojuhid jagavad tee radadeks silmamõõdu, rattarööbaste ja parimal juhul ka märkide järgi; või kus rajad teevad väikese käänu ja teemärgistust pole (sest nagunii ei ole).

dropcap]* [/dropcap]Sellisel juhul põrutab keskeltläbi üks kahekümnest autost otse edasi ja ei saa arugi, et on kogemata ühest reast teise reastunud.

Ümbritsevate autode sõidustiili tasub koguaeg jälgida ja sellest paranoilisi järeldusi teha. Võimalusel tasub üldse kiigata, kes seal teise auto roolis on, sellest võib abi olla.

* Näiteks väga vanad inimesed sõidavad tihti üsna jäigalt ja märksa aeglasemalt kui võiks. Neisse tuleb suhtuda täie aupaklikkusega ja seda soovitavalt keskmisest suuremalt distantsilt. * Kui juht istub sirgelt, rool peaaegu vastu nina, siis on ta pinges, võib-olla oskamatu, võib-olla väsinud, ja võib käituda ootamatult.

* Telefon-kõrva-ääres juhti karda nagu marutõbist, tal on täiesti teine arusaamine suunatulest, auto gabariitidest ja oma sõiduraja piiridest. Maanteel on autod, mis ühe minuti jooksul vajuvad nii teeserva kui maantee keskjoonele ega suuda stabiilset kiirust hoida, tavaliselt telefoniga rääkiva juhi küüsi sattunud. Sellistest tuleb mööda sõita veel palju paranoilisemalt kui teistest, sest nad ei pruugi möödasõitjat märgata!

Paranoia päevaraamat hull naine roolis

Muidugi ei ole see miskitpidi normaalne, et teedel sõidab vindiseid, prillituid, hajameelseid, oskamatuid-saamatuid, üleväsinud või alajahtunud autojuhte. Paraku on see reaalsus, millega küll ei tohi leppida, kuid milleks tasub valmis olla ja paranoia on sellises olukorras tõeline päästeingel. Lisaks pakub üdini kahtlustav hoiak meeldivaid üllatusi neist juhtidest, kes sõidavad tõesti väga hästi, sest neid on ju õnneks ka olemas.

Siinkohal tahaksin eraldi tervitada kõiki rekkajuhte, kes annavad suunatuledega märku, kas saab või ei saa mööda sõita; kes sõidavad piirkiirusele piisavalt lähedal, khm-khm, nii et tingimata EI PEA neist mööda litsuma; kes 80ga sõites võtavad vahepeal teeserva ja lasevad kolonni mööda, kes… käituvad nagu tõelised maanteede kuningad. Ma olen täiega teie fänn!

Tekst: Katariina Roosipuu
Pildid: Eik E. Sikk

Jaga

AVALDA ARVAMUST!