Võimalus raisata ressursse ilma et oleks vaja muretseda oma heaolu või tuleviku pärast, on alati olnud rikkuse ja võimu märk. Vastutustundetu tarbimine on lihtne: enamasti me ei näe ega huvitu, kus meid köitnud kaup on toodetud ja seda minema visates viiakse prügi kuskile meist eemale. Me raiskame, sest oleme seda väärt!

Mõiste “silmatorkav tarbimine” on pärit norra-ameerika majandusteadlase ja filosoofi Thorstein Vebleni 1899. aastal ilmunud traktaadist “Theory of the Leisure Class“.  Traktaat (ld.k “tractatus”, e.k “käsitlus”) – arhailine vorm teaduslikust tekstist, mis sarnaneb tänapäevase esseega, kus teadlane väljendab isiklikke seisukohti ja arutleb valitud teemal.

1899. aastal ilmunud “Theory of the Leisure Class” arutleb mh selle üle, miks inimene (üle) tarbib ja raiskab ning näeb põhjust jõukate soovis torgata silma, äratada kaaskodanike kiitust, lugupidamist ja tähelepanu.

Kes meist ei tahaks olla jõukas – rikkus tähendab võimu, võimalust osta kõike, mida raha eest saab. Nii toona kui täna võngub jõukate ümber hulk inimesi, kes teevad vähe või ei midagi. Vebleni käsitluses tegelevad need tüübid asendustegevustega, aja raiskamisega ehk “vaba aja veetmisega”, jõukate ümber jagatud võimu ning ringkaitse mulli moodustades.

Kuna ööpäevas on vaid 24 tundi, saab üks inimene, ükskõik kui jõukas või võimas, nautida ainult nii palju vaba aega kui on ööpäevas tunde. Inimese ülemäärase jõukuse tõttu võimalik vaba aja veetmine on eksimatu märk sellest, et inimene on oluline.

Rikkus on võim. Võim vajab püsimiseks ringkaitset. Ringkaitse omakorda sõltub heast läbisaamisest võimuga ja täidab oma elu peamiselt… ressursside raiskamisega, asendustegevusega, näilisuse loomisega. Meil tuleks vaadata otsa mitte ülemusele vaid alluvatele ja alustada muutusi sealt. Paradoksaalne, kas pole!?

Moodsate ettevõtete “must be” mantrad on raiskamise vähendamine, keskkonnasõbralikkus, säästmine ning taaskasutamine – kahjuks enamasti on see näiline, sest teenib “vabaaja klassi” (Veblen) ehk võimueliidi huve, tootes neile asju ja teenuseid, millega täita silmapaistvalt oma vaba aega. Ettevõtete jaoks on see aga müügi kõrval võimalus silma paista… eliidi seas.

Aga mitte ainult. Keskklass tarbib ja raiskab ressursse oma võimaluste piires ja tihti rohkemgi, finantseerides materiaalseid unistusi lühi- ja pikamaalaenudega. Võimalus raisata ressursse, ilma et oleks vaja heaolu või ka tuleviku pärast muretseda, on tänapäeval “normaalse elu” lahutamatu osa.

Vastutustundetu tarbimine, mida saadavad “targad valikud” nn roheliste ja ökotoodete näol on lihtne: kui sul on raha ja pakutav sulle sobib, sa ostad. Seda enam, et tihti tehakse ostukampaaniaid ja tekib petlik tunne, et osa sinu rahast jääb alles, sest hind on odavam.

Tarbides ei muretse me, kus meid köitnud kaup toodetud on vaid usume sertifikaate ja standardeid. Samuti ei ole põhjust pikalt mõtiskleda, mis saab ära tüüdanud või kasutatud asjast edasi: prügi viiakse regulaarselt ära ja ei ole meie silma all. Jutt jäätmete uus- ja taaskasutatavusest on rahustav – meie tarbijana ei saa midagi ju teha ning meilt ka ei nõuta muud kui pidevat tarbimist.

Ka “roheline südametunnistus” on üles ehitatud teadlikule tarbimisele. Selleks, et hoida sotsiaalset staatust, pead sa tarbima tooteid ja teenuseid, mis kvalifitseeruvad “ökoks”, olgu selleks elektrisõiduk, sertifitseeritud mahedad eksootilised puuviljad, ökotekstiilid või midagi muud. Kas kõik lubatu ka tõele vastab, ei ole tähtis – tähtis on sotsiaalne kuuluvus, oma teadlikkuse näitamine ja selle iseendale maha müümine.

Kummardame kiirust, kummardame raiskamist

Elulisi näiteid: järjest vähemaks jääb inimesi, kes mäletavad aega, mil USA maanteedel piirati kiirust 55mph-ni – ja veel vähem neid, kes teavad, miks seda tehti. Põhjuseks oli kütuse säästmine.

Tänapäeval ei tuleks keegi selle pealegi, et kiirteedel või mitmerajalistel kiirusi allapoole tuua, seda säästmise vajalikkusega põhjendades. Ei, kui on hea tee, siis peab saama kihutada.

Linnas reguleeritakse liiklust vaikselt 30 km/h peale ja tuuakse põhjenduseks jalakäijate ning ratturite heaolu ja turvalisust. Autojuhid on marus, see on nende pool minutit, mis raisku läheb!

Kiirus on tänase elu osa, aeg kallis, tööd palju – kas leidub keegi, kes julgeks öelda, et kiirust kummardades kummardame mõttetut raiskamist!?

Kiiruse piiramisega linnades peab aga olema tähelepanelik ning seda arukalt tegema. Niipea kui kuskil läheb tee umbe ja autod jäävad üksteise selga kügelema, on õhk tossust paks. Niisiis piirata kiirust, tuues välja mh kütusesäästu argumendi, aga piirata nii, et vältida ummikute teket. Neid tekib niigi.

Aknad on ressursi raiskamine

Veel üks näide: oli aeg, mil palavatel päevadel otsiti kuumusele leevendust jahedamast kinosaalist, sest väga vähestes kodudes või avalikes hoonetes oli konditsioneer.

Tänapäeval peetakse seal, kus kuumi suvepäevi on rohkem kui paar, ekstsentriliseks või vaeseks igaüht, kelle elukohas pole konditsioneeri. Minimaalse sotsiaalse staatuse säilitamine nõuab, et raiskad energiat selleks et kliimaseadet sees hoida. Nonsenss!

Oleme ehitanud hooneid, mille aknaid ei saa avada. Moodsates hotellides, kontorimajades, ärikeskustes pole “tavalist” õhuvahetust, kasutatakse sundventilatsiooni, soojustagastusega süsteeme, mille efektiivsus kukub kohe kui avada mõni aken. Milleks meile siis üldse aknad!? Eriti laiuskraadil, kus enamuse ajast valitseb spliin ja äng ja ühtlane pimedus!? Aknad ja välisõhk on puhas raiskamine.

Omaette teema on prestiižsed elamurajoonid, milletaolisi ka Eestis luuakse: hiigelsuured kõrgete tubade ning katusest maani klaaspindadega majad, kus elab vaid paar inimest – luuakse privaatsust ja luksust, kuid see ei ole midagi muud kui raiskamine. Suures eramus elamine on sotsiaalse staatuse küsimus.

Eks see olegi asja mõte. Inimesed, kes saavad muretult nii palju ruumi, soojust, valgust, kliimaseadet ja muid ressursse raisata, peavad olema tõeliselt jõukad ja võimsad.

Ühe kcal tootmiseks tuleb raisata 10-14 kcal

Tööstuslik toidu tootmine on metsikult ressurssinõudev ja -raiskav. On välja arvutatud, et näiteks USA-s on 1 kcal tootmiseks vaja kulutada ainuüksi fossiilkütuseid 10-14 kcal jagu.

Samal ajal jõuab USA Toidu- ja Ravimiamet hinnangul rohkem kui kolmandik ehk kuni 40% prügilasse, sest ei meeldinud ostjale, kvaliteet oli kehv, riknes teel või riknes enne kasutamist. Eestis on keskmine toidukadu 36 protsenti, millest omakorda suurema osa moodustab valmistoit.

Märkimisväärne osa toodetest visatakse ära juba enne kui see müüki jõuab, sest see ei näe välja täiuslik kuigi on endiselt värske ja toitev.

Me kummardame bioloogias täiuslikkust, eeldades, et tööstuslik põllumajandus suudab pakkuda tooteid, mis on sama veatud kui tarbeelektroonika säravad pinnad.

Reisimine kui globaalse raiskamise musternäide

Kunagi oli lennukiga lendamine staatuse sümbol: vaid rikkad lendasid. Siis muutus see tavaliseks ja edasi tuli ridamisi odavlennufirmasid, mis tegid maailma jõukohaselt väikeseks pea igaühe jaoks. Ka autoga reisimine ei ole enam midagi erilist. Istud rooli ja sõidad kuhu rattad viivad. Või lendad Vahemere äärde ja rendid jahi. See ei ole ammu enam kättesaamatu luksus.

Eralennukid, luksusautod ja nooblid jahid on jäänud enamasti siiski staatuse sümboliks. Pole midagi “ülemat” kui eralennuk. Kopter igapäevasõitudeks, lennuk pikemateks reisideks, maal vurad noobli elektriautoga ning üle vee viib sind isiklik jaht. Ressurssi muretult raiskav eluviis on võimalik ja jõukohane aina rohkematele – ja uskuge, et üks nende argumente on ajasääst.

Eralennukiga säästab aega, kuigi sellest keskkonnale kahjulikumat (era)sõiduvahendit on raske välja mõelda, ja sellega pääseb kiiresti “privaatsusse”, kus pole inimesi, kellega “nagunii peab iga päev suhtlema”. Ehk siis pääseb kohtadesse, mille omamine või rentimine ei ole enamusele jõukohane.

Raha kummardamine on üks inimese tunnusjooni

Rikkus ei ole häbiasi, küsimus on, kas ja kuidas seda kulutada? Suunamudijate postitustest võib jääda mulje, et muretu raiskamine, kui see on võimalik ja jõukohane, ei ole midagi häbiväärset ega kahjulikku.

Nii püüdlebki “tavaline” inimene aina kõrgemale, kaugemale, lähemale rahale, et elada samamoodi muretult. Ahvatlev on ka võimalus tõusta sotsiaalse staatuse redelil kõrgemale pulgale.

Kellel õnnestub pääseda jõukate lähikonda (ametnike armaada on hea näide), saavad nende eluviisi matkida ja olla tänapäeval “teadlikumad” tarbijad. Kellel ei ole võimalusi, need püüdlevad selle poole. Parem auto on üks võimalus näidata ennast õnnelikumana, jõukamana; peod, kodust väljas einestamised, isegi populaarsed tõuloomad on näide sellest, kuidas me soovime end näidata kõrgemas staatuses olevana.

Näiteid elust enesest on lõpmata palju, need varieeruvad riigiti ja kultuuriti. Thorstein Vebleni traktaat pole ka 123 aastat hiljem minetanud oma aktuaalsust: raha ja rikkuse kummardamine on üks inimese põhijooni.

Sada aastat hiljem oleme olukorras, kus on enneolematult lihtne juurdepääs taastumatutele ressurssidele ja erinevatele vähe töömahukatele võimalustele oma jõukust kasvatada. Raiskamise ulatus on hoomamatu ning jäätmed kenasti meie silma alt ära – kes saab meid keelata “võimaluste piires teadlikumalt” tarbimast kui see kõik on ju olemas, siinsamas, vaid ühe poeskäigu või hiirekliki kaugusel!? Me raiskame, sest väärime seda.

Inspireeritud ja kasutatud põhimaterjalina Kurt Cobbi artiklit Why We Worship Waste

Autori kaanepilt

Jaga

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.