Kas igapäevaauto peaks olema nelikveoline?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Igapäevaauto valimine võib olla tõeline peavalu, eriti kui peab otsustama, kas piisab ühesillaveost või läheb tarvis nelikvedu. Nelikveol on eeliseid raskete teeoludega, kuid ühtlasi autot kallim osta ja ka hooldada. Rasketes ilmastikuoludes võib nelikveoline juhi valvuse aga sootuks uinutada.

Uue põlvkonna elektroonika annab traditsioonilisele ühe vedava sillaga autole lisatrumpe. Näiteks on Peugeot’l nutikas süsteem nimega Grip Control, tänu millele piisab esiveolisest autost tihtipeale ka raskemates oludes.

Süsteemi toimimise loogika on lihtne: Grip Control tagab elektroonilise stabiilsuskontrolli ESP abil oludes kõige sobivama haardumise, juht saab seejuures keskkonsoolil asuva pöördnupu abil valida sobiva sõidurežiimi.

Standardrežiim on mõeldud tavaoludesse ning esirataste läbilibisemine hoitakse minimaalsena. Lumerežiimile lülitatuna suunatakse rohkem pöördemomenti parema pidamisega rattale.

Porirežiimis lastakse kehvema haardumisega rattal rohkem kaapida, et see jõuaks end kindlale pinnale vedada. Liivarežiim laseb mõlemal vedaval rattal kaapida, et auto ei jääks kinni.

See näiliselt lihtne süsteem on osutunud äärmiselt tõhusaks: sarnase lahendusega on mitmed teised tootjadki välja tulnud. Siit tekibki küsimus, kas me igapäevaautode puhul enam nelikvedu vajamegi?

Linnadžiip annab rohkem vabadust

Aktiivne automatkaja Väino Laisaar mainib, et nõudlust maastikuvõimekamate autode järele peegeldab turg ise – järjest lisandub valikusse linnadžiipe ning maasturitaolised on Eestis juba mitmendat aastat ostuhitid.

Laisaare sõnul valmistavad linnadžiipe tänaseks needki tootjad, kes varasemalt selle segmendiga flirtinud pole, ja on pigem tuntud näiteks sportautode tootjana (Porsche):

„Nüüd on linnadžiibi tootevalikus omamine lausa moeasi, ja autojuht ei pruugi kunagi teadagi, mis moodi autol üks või teine funktsioon töötab, tema ostab ju maasturit,” rääkis matkaguru. Ta usub, et peamise muutuse ongi autoturul kaasa toonud inimeste eluviisi muutus:

„Kunagi vajasid maastikuautosid sõjavägi, eriteenistused, aga uuel ajal tahavad samasuguseid sõidukeid ka nn. tavainimesed,” selgitas ta.

“Inimesed on muutunud sõltumatumaks, liikuvamaks ja reisivad rohkem. Minnakse loodusse, matkama, kaasas jalgrattad ja telgid, käiakse kohtades, mis on raskemini ligipääsetavad. Seal on sellisest sõidukist reaalselt abi.”

Laisaar lisas, et praegusel ajal kogub järjest populaarsust ka näiteks RMK lõkkekohtade külastamine. Nendele lähenemine käib tihtipeale aga põnevaid ja reljeefsemaid teid mööda. Kõrgem auto kulub marjaks ära, tekitab turvatunde.

“Tavalisest kõrgem kliirens ning võimekus pakuvad hingerahu teerajal kasvavate juurikate ja kivide ületamisel ning suuremate ja sügavamate loikude läbimisel,“ lisas Laisaar.

Kõrgema kliirensiga autol on eeliseid ka tavasõidul – näiteks kui on tarvis ühe rattaga tänava äärekivile sõita – ehkki enamasti ei ole seda vaja teha kuid on kohti, kus parkimine on korraldatud nii, et auto peab pooleldi teelt ära olema “tõstetud”.

Kliirens teeb päeva!

Autotootjad, kes märkasid tarbijate eelistuste muutumist, reageerisid kiirelt ja pakuvad laias valikus võimekaid esiveolisi autosid – paljud tänavatel liikuvad linnadžiibid ei ole tegelikult ju nelikveolised.

Asjatundjate kinnitusel on selliste sõidukite puhul endiselt kõige olulisem põhja kõrgus maast. Krossoveritel on see enamasti üle 200 mm. Teiste seas tõusevad esile näiteks Subaru XV (220 mm), Peugeot 3008 (219 mm) ja Volvo XC60 (216 mm).

Laisaare kinnitusel piisabki enamasti kahest vedavast rattast – rohkemat pole tarviski neil juhtidel, kelle sõidud toimuvad enamasti põhiteedel, mida talvel korralikult puhastatakse.

Paljud kaherattaveoga autod on varustatud süsteemiga, mis aeglustab läbilibisevat ratast, suunates veojõudu teisele rattale. See imiteerib diferentsiaalilukku ja parandab läbivust.

Väino Laisaar soovitab autot valides hinnata tingimusi, milles kõige enam sõidetakse. Nelikvedu tähendab tihti ka suuremat kütusekulu ning lisadetailide nagu diferentsiaali ja veovõllide tõttu ka kulukamaid remonte.

Nelikveolised hübriid- ja elektriautod

Eelöeldu kehtib sisepõlemismootoriga autodele. Elektriautode ja laetavate hübriidautode nelikveosüsteemid on lihtsamad.

Paljudel nelikveolistel hübriididel, olgu näitena toodud Volvo XC60 T8, liigutab esimesi rattaid bensinimootor ja tagateljele on paigutatud elektriajam. Sel juhul muudab auto nelikveoliseks kahe mootori kombineerimine.

Kuid ka siin on erandeid: Peugeot 3008 Hybrid4 bensiinimootori jõud suunatakse esiratastele, kuid nii esi- kui ka tagasillal on lisaks eraldi elektrimootor. Sellist hübriidi saab kasutada ka nelikveolise elektriautona.

Ohutus ja sõiduoskused

Küsimusele, kas nelikveolise autoga sõitmine on ohutum kui kaherattaveolisega, ühest vastust ei ole, tõdes OÜ Autosõit juhatuse liige, liiklusekspert Indrek Madar.

„Tõsi, libedaga püsib 4×4 auto stabiilsemalt teel ja ka tema läbivus on parem. Samas hakkab siin rolli mängima see, kui palju juht piire kompab – kas siis teadlikult või tahtmatult. 4×4 auto parema stabiilsuse tõttu ei pruugi juht arugi saada, et tee on libe. Kui astutakse üle piiri, pole nelikveolise eelisest mingit kasu, pigem vastupidi.“

Pildid: Peugeot pressiruum

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.