Selleks, et nõukogude ajal autoomanikuks saada, pidi olema kas hobuse kannatus või head tutvused. Või pidi ostja olema valmis tõsiseks skeemitamiseks ja hämamiseks, et Moskvitš või Žiguli õuele veeretada.

Nõukogude riigikorra lagunemisest on möödunud paarkümmend aastat. Sõiduautod on juba mõnda aega kättesaadavad kõigile, kes saavad ja soovivad. Nõukogude ajal tuli auto ostmise nimel kõvasti vaeva näha ja skeemitada. Selle privileegi nimel oldi valmis tegema kõike – kui vaja, siis ka üle laipade astuma.

Sõjajärgses Nõukogude Liidus oli mitmeid auto hankimise meetodeid. Mõningad neist on jäänud hästi varjatud saladuseks siiani, ent olid ka laiemalt levinud skeemid. Tuletame teile meelde peamisi neist.

Eriteenete eest kodumaa ees

Venemaal on alati peetud meeles oma kangelasi: ühel ajajärgul neid taga kiusates, teisel aga pead paitades ning autoostuluba pakkudes. Kõige vapramatele ja eesrindlikumatele nõukogude kodanikele kinkisid peasekretärid autosid lausa isiklikult, tasuta.

Sõjaveteranidel ning ordenitega pärjatud kangelastel lubati kord elu jooksul osta sõiduauto eelisjärjekorras. Ning kuna tol ajal üks masin pere kohta oli enam kui piisav, jäid kõik sellega rahule.

Pikki aastaid järjekorras

Kõik ülejäänud, kel polnud kodumaa ees eriteeneid aga pidid ootama. Ooteaeg kestis keskmiselt 7-8 aastat. Ning ka järjekorda ei saanud niisama lihtsalt pääseda – selleks tuli kuuluda mõne ettevõtte koosseisu, olla eesrindlik ametiühingu liige ning koguda usinalt raha.

Näiteks GAZ-21 hind 1970-ndatel oli suurusjärgus 5500-6000 rubla, ent Žiguli eest tuli välja käia koguni 8000 rubla. Üllatav küll, keskmiselt 100-150 rublase kuupalga juures siiski sellised rahad tavalisel nõukogude perel leidusid. Hästi elasid need, kel oma aialapike – see võimaldas lisateenistust.

Aga raha kogunes tasapisi niigi. Esiteks osta niikuinii polnud midagi, teiseks oli ooteaastate jooksul võimalik pere eelarvest igakuiselt panna 100 rubla kõrvale ning seitsme aastaga koguda vajalik summa, kolmandaks aga – kes ei jõudnud omal käel seda summat kokku koguda, sai abi sugulastelt-tuttavatelt.

Ostuprotsess ise oli küllalt alandav. Pärast pikki aastaid autoostu järjekorras tiksumist tuli veel seista mitmes sabas otse autokaupluses, sest selliseid poode oli kogu riigi peale vähe ning ka suurlinnad nagu Moskva ja Leningrad omasid kumbku vaid ühte nõukogude „autosalongi“ .

Muide, poodides endis ei olnudki müüdavaid autosid välja pandud! Ostja sai pihku arve-tõendi, millega ta läks spetsiaalsesse hoiukassasse, kus tuli taas seista järjekorras.

Seejärel vudis kodanik tšekiga tagasi kauplusesse (peale veel ühte sabas seismist), et pääseda lähemale oma palavalt oodatud autole. Nüüd tuli tal sõita lattu, kus oodati uut autolaadungit ning lõpuks sai kodanik omale järjekorranumbrile vastava masina, mille värv oli selline, nagu jumal juhatas. Värv ei mänginud aga enam mingit rolli: auto saamine oli suur õnn.

Kellegi karvane käsi

Autosabas seismine võis aga ka venida arvatust pikemaks tänu tegelastele, kes täiesti arusaamatul moel tekkisid järjekorda. Osta endale koht järjekorras tundus peaaegu et võimatu, sest rahakülluse olukorras sellega kedagi ära ei ostnud, ent läbi tutvuste autokaupluses või parteitegelaste vahendusel oli see lihtne.

Loomulikult ei eksisteerinud mingit elektroonilist järjekorda või järjekorranumbreid, mistõttu oli võimatu järgida autoostu järjekorra seisu ja edenemist. Kõik sõltus järjekorra haldaja suvast ning teatud teenete eest ja tutvusega võis omandanda Nõukogudemaal endale kõike, mida… saada oli.

Kasutatud autod

1978-ndal aastal kirjutas Alla Pugatšova laulu, milles kõlasid ka sellised read: „Lõhkiste esitulede, vanade ustega, aegunud stiiliga – kusagil maakohas ostis isa odavalt auto“. Sellise unistuse täitumine aga paraku oli tegelikkuses võimatu, sest kõik kasutatud autod liikusid uuesti müüki vastavate komisjonikaupluste kaudu.

Komisjonipoed loodi võitluseks spekulantidega, ehkki tegelikkuses sellist võitlust ei eksisteerinud, sest kasutatud autod maksid sama palju kui uued sõidukid.

Käibel olid kõiksugused korruptiivsed skeemid, kui komisjonipoodide töötajad ise altkäemaksu eest justkui kogemata viisid omavahel kokku müüja ja ostja, kes olid juba ammuilma omavahel kõik kokku leppinud.

Komisjoni kaudu ostmine nõudis märgatavalt rohkem kulutusi kui autode hankimine läbi legaalse ent aastatepikkuse järjekorras ootamise. Selle asemel koguti rohkem raha ja mindi autojahile… piiri taha.

Reisid naabervabariikidesse

Autode järel käidi tihti ka naabruses asuvates liiduvabariikides. Näiteks Gruusiat peeti alati nõukogude bandiitluse ja varguse kodumaaks, kus jagus küllaldaselt spekulante, kes meeleldi müüsid auto 4-5 korda riiklikust hinnast kallimalt.

Õnnelik juhus

Esinesid ka täiesti uskumatud lood. Nii näiteks 1983-ndast aastast on teada juhus, mil Nõukoguse Liidu ettevõtetes ilmusid kuulutused, mis lubasid järjekorrata Moskvitše müügiks läbi krediidi.

Ennenägematu skeem üllatas lihttöölisi ja maainimesi, ent see osutus puhtaks tõeks. Selgus, et „tänu“ hävitaja Su-15 poolt alla lastud Lõuna-Korea Boeing reisilennukile pöörasid mitmed lääneriigid protestiks nõukogude autotööstusele selja.

Sel ajal müüdi Moskvitše isegi Iirimaale ja Šotimaale, kusjuures parempoolse rooliga, lisaks kaubeldi Prantsusmaal Moskvitši kabriolettidega. Jubeda vahejuhtumi tagajärjel jäi eksport toppama ning NSVL-s oli korraks aeg, kus  uued autod ummistasid kõik laod. „Tasuta lõunasöök“ aga ei kestnud kaua.

Ja veel veidi vedamist

Kes oleks võinud ette näha sellist vedamist Moskvitšidega? Seda oli raske prognoosida. Seetõttu asusid inimesed agaralt mängima Sportlotot, kus peitus mitu peavõitu Moskvitši näol. Ja mõnel õnnelikul vedaski!

… Tõele au andes, võime me kaua nostalgitseda nõukogude mineviku järele, ent autoomaniku seisukohast eelistan ma siiski tänaseid võimalusi. Olgu siis need sanktsioonid, olgu siis venemaise komplekteerimisega, ükstapuha mis, ent säilib võimalus saada just selle sõidumasina omanikuks, mida hing ihkab!

Allikas: Avtovzgljad.ru, tõlge: Ilona Toots

Jaga

1 kommentaar

KOMMENTEERI SIIN