Toyota uus sportlik kupeemaastur C-HR, mille tootmine algab eeloleval sügisel, hoiab automaailma ärevil. Tootja lennutas äsja peotäie valitud ajakirjanikke Milanosse, et korraks avada uustulnuka uksed ja näidata sõidukit ka seestpoolt. Ainsana Eestist sai kutse Itaaliasse Accelerista ning Yllel, kes meid Milanos esindas, on rõõm värskeid muljeid lugejatega jagada.
On asju, mille nimel tasub ette võtta mitmetunnine vahemaandumistega lend Euroopa teise otsa ja õhtul koju tagasi. Toyota 2016. aasta kuumim uudis, sportik kupeemaastur C-HR on kahtlemata üks neist asjadest, mis väsitavat päeva väärivad. Isegi, kui sulle ainult näidatakse ning sõita veel ei lubata. Isegi, kui suur osa sõust on virtuaalreaalne – sa istud, VR prillid peas ja püüad toimuvast aru saada…. Isegi, kui sa pead nähtut hoidma saladuses senikaua, kuni kõik valitud on saanud oma silmaga vaadata ja näpuga ära katsuda.
C-HR tuleb juba paari kuu pärast, eesmärgiga muuta Toyota (juur)kuvandit. Uuendusmeelsemaks, sportlikumaks, nooruslikumaks. Uudne kupeemaastur on esimene pääsuke uuenevas mudelirivis, mis edaspidi on üha keskkonnasäästlikum ja sihib teiste seas “uusi tulijaid” ehk Y ja Z põlvkonna inimesi. Nähtu põhjal saab pea sajaprotsendilise kindlusega öelda, et Toyota uus tulemine jaapanlastel ka õnnestub. C-HR on tabanud biiti ja hakkab meeldima paljudele.
Väga paljudele! 2017. aastal peaks uus C-segmenti maanduv, moodsalt kupeelike joontega sportlik krossover meeldima vähemalt 100 000-le inimesele sedavõrd, et nad selle auto endale ostavad. Analüütikud on veendunud, et see number ületatakse.
Üksiti sellepärast, et tootja on alahinnanud eurooplannasid, uskudes, et C-HR läheb kaubaks “kuni 45-aastaste naiste seas” ning piirates nii sihtrühma vanuselise ülempiiri. Siin on viga, sest suur osa naistest hakkab 45 aastaselt alles aru saama, kes nad on, ja miks; ja mis see maksab.
(Eestis tahtis keegi tark kõik neljakümneviiesed maha kanda ja Poola koristajateks saata, aga seda öeldes ei mõelnud ta päris kindlasti oma peaga ning vaevalt et sel juhul oma mõtet jaapanlastele verbaalselt ka väljendada suutis.)
45+ naine, vastupidiselt mahakandmismeeleoludele elab täiel rinnal. Partii aksessuaariks sobib isikupärane C-HR enam kui kenasti. Eriti, kui sama autoga vurab vastu kahekümnendates startup-mees. Osas, mis puudutab kambavaimu ja äratundmisrõõmu, on jaapanlased tõenäoliselt täkkesse pannud. Eeldusi, muutuda sotsiaalseks sõidukiks, C-HR-il on.
Eeltellimuste vastuvõtmist alustab Toyota Euroopas 1. septembril, juba praegu on eel-eeltellijad ukse taga järjekorras, olenemata soost, vanusest, nahavärvist. Müügiesindustesse (ka Eestis) jõuavad esimesed autod 2016. aasta lõpus ning need, kel on ette tellitud, saavad koos salongiautodega kätte oma isikliku C-HR-i.
IDEE, MIS ÄRKAS PABERILT PÄRISELLU
Talvel kirjutasime Acceleristas pikemalt Toyota ideeautost ning Genfi näitusel esitletud C-HR versioonist. Arutlesime, milline võiks välja näha sama sõiduk tootmisküpsena. Nagu Milanos kohal olnud Toyota insenerid ilmekalt tõestasid, on C-HR üks väheseid sõidukeid, mis peaaegu sajaprotsendiliselt on paberilt pärisellu realiseerunud.
Uudismudel C-HR platseerub Toyota mudelivalikus RAV4 ja Aurise vahele ning klassifitseerub C-segmendi linnamaasturiks. Kompaktse välimusega auto sisemuses peidab end aga teine, palju suurem sõiduk. Kui võrrelda CH-R mõõtmeid RAV4-ga, siis on need peaaegu identsed, sama lugu on ühe suurima hitiga (ning konkurendiga) pargimaasturite seas – Nissan Qashqaiga.
Kui RAV4 mõjub konservatiivselt, aga siiski moodsalt; siis C-HR köidab pilku märksa rajuma välimusega. Jättes turundusjutu kõrvale – see auto on loodud meeldima väga paljudele. Midagi on selles disainijoones, mis paelub ja jääb meelde.
Sugugi ei tahaks öelda, et see näeb välja nagu Lexus, aga sarnasusi, “mõõga ja teemanti”-teemaga ometigi on. Ja nagu selgub sisse istudes -teemantit on kõikjal. Kõikjal. Isegi salongi laes. Istmemustris. Armatuuril. Uste siseküljel.
Võimalik, et teemantit on isegi natukene liiga palju. Samas, olgem ausad, ka see mõjub rajult. Ja ergonoomiliselt, sest vähemalt kaks sissepressitud teemantimotiivi kuluvad ära päikesesirmide allatõmbamisel sobiva sõrmelohu leidmisel.
[huge_it_gallery id=”179″]
C-HR, PRIUSE POEG
Väljanägemise juurest tõsisemate asjade juurde. C-HR jagab platvormi värskeima Priusega ja on valikus nii esi-kui nelikveolisena. Priusega jagab C-HR ka jõuallikat – Kõikide Hübriidide Emalt tuttavat, särtsakat 1.8 -liitrise hübriidajamit, mil võimsust kuni 122hj ning juurde käib Toyota elektrooniline variaatorkast. Kütusekulu prognoosib tootja hübriidse C-HR puhul vaid 3,7l/100km, heitmekoguseks on märgitud 85g/km kohta.
Hübriidi kõrval pakutakse C-HR-ile Auriselt tuttavat, uut 1.2-liitrist turbomootorit, mil võimsust 85kW/ 116hj ning väänet 185Nm. Selle jõuallika juurde saab valida kas 6-käigulise käsikasti või CVT. Kütusekulu kujuneb tehase andmetel keskmiselt 5.7 liitrit 100 km ning CO2 pääst 128 g/km kohta.
Tarbijauuringute põhjal eelistab tuttuue C-HR kupeemaasturi tulevane ostjaskond kõrgema varustustasemega hübriidajamiga linnamaasturit. Hübriidi müügiosakaaluks prognoositakse Euroopas C-HRile koguni 68%.
Korraks Priuse ja välimuse juurde tagasi põigates – kui ameeriklastele turundati uut Priust kui Lady Gagast inspireeritud rokkivat sõidukit, siis uuele sportkupeele otsa vaadates võib öelda küll, et tegu on Priuse pojaga – suurem, noorem, võimekam, pilkupüüdvam, veelgi nutikam ja turvalisem – nii nagu üks korralik laps olema peab!
MAAILMAGA ÜHENDUSES
C-HR on juhikeskne auto osas, mis puudutab maailmaga ühenduvust – piisab, kui taskus istub kaasaskantav ruuter mahupiiranguta internetipaketiga ja imed hakkavad sündima. Eriti imeline tundub elu neile, kes on harjunud kasutama Windowsi op-süsteemi. See, mis infolustikeskuses toimub, näeb vägagi Windowsi moodi välja; ja on õunamärgi eelistajale suhteliselt hoomamatu ja arusaamatu nagu araabia keel.
Kõik on jõletumalt värviline ning mida kõrgemale varustustase, seda värvilisemaks muutub. High end maalib salongi läbi 9 -kõlarilise süsteemi kontserdisaali helipildi – või no vähemalt seda nad väidavad. Kohapeal ekvalaiseriga manipuleerimine andis tulemuseks bassise panni või pannise bassi, võta mispidi tahad. Ja ma kuulasin klassikalist muusikat!
Kui melomaania kõrvale jätta, tuleb kiita suure 8-tollise puutetundliku ekraani asetust – see paikneb armatuuri keskel kerge, juhi silmade poole suunatud kaldenurgaga ning on ka sõidu ajal mugavalt ja eksitamata vaadeldav. Miks üldse ekraani vahtima peaksi? Kui muusikakanal telefonist või netiraadiost valitud, heli paika timmitud, navi õigesti juhendama puudeldud, saab armatuuri, digitaalsetele näidikutele kuvada kogu olulisema info. Ei mingit distraktsiooni ega kõrvalevaatamist.
Sügisel, kui liinilt veereb valmistoodang, on pilt infolustiväljas tõenäoliselt veelgi parem, moodsam, mugavam ja kasutatavam – lõpuks näidati valitud ajakirjanikele praegu vaid peaaegu valmis lahendusi. Ootame huviga! See, mida lubatakse, on vähemalt sama hea kui Lexuse uudismudelitel kohatud lust ja kast.
MA EI TULE SIIT VÄLJA!
Ajakirjanikele oli ühte esitlusruumi üles seatud virtuaalne lõks. Poleks VR prillid nii raskelt mu silmadele rõhunud, oleksin ma sinna lõksu jäänudki – pööraselt lahe oli kahe meeldiva meesterahva toel, tabureti-suurused prillid peas, 20-ruutmeetrises ruumis ringi tuigerdada ja digikäppa klõpsida ning manada enda ümber maailm soovitud värvides.
Ühe nupuvajutusega sai enda ette või ümber kujustada soovitudd värvi ja varustuses C-HRi, kõndida ümber auto, istuda juhiistmesse ja peaaegu et haarata kinni roolist (käsi rabas muidugi õhku). Ainus “päris asi” ruumis oligi juhiiste ning siis need postid ja seinad (mehed), mille vastu ma komistama kippusin, hooga (virtuaalse) auto ümber puldiga tantsu lüües ja prillijuhtmetesse komistades.
Punane on täiesti olemas kerevärvina, küll keskmises ja mitte kõrgemas (High A, B) varustuses, aga küllap seda saab lisaks tellida, kui valikus olev põnev värvigamma rahuldama ei peaks. Salongis on kõikides varustusastmetes (kokku neli) lisaks nimetatud teemantimotiivile läbivaks ufosinine. Isegi virtuaalmaailmas on aru saada, et C-HR interjööriga on tõesti palju vaeva nähtud – detailid on tähtsad.
[huge_it_gallery id=”180″]
Päris autos oli ikkagi päris palju lahedam istuda. Materjalid on suurepärased. Koostekvaliteet tundub hea. Plastikut on vähe, põnevaid tekstiil-või nahkelemente palju. Läiget parajagu. Rool võiks olla veel kraad moodsama D-kujuga, praegu mõjus see muu elegantsi taustal veidi kobakas.
Ruumi on maa ja ilm, nii kõrgusse kui laiusse, ees- kui ka tagaistmel. Istuma mahub mõnusalt neli, pakiruumi sel juhul igalt 1 suurem kott, aga sõitjaid saab vähendada ja istmeid alla lappida muidugi. Esiistmed on seni kõige paremad (standardistmed) üldse, mida jaapani tootjatelt oma elus kohanud olen.
Miks ma ei imesta – kogu selle ilu ja elu on algusest peale iseenda ja teiste fännide jaoks välja mõelnud 33-aastane andekas insener, Mehmet Fatih Kale. Justnimelt, iseenda jaoks kõigepealt, sest enne pikemat intervjuud ütles ta mulle, et ei jaksa ära oodata, millal saab oma RAV4 hübriidi C-HR -i vastu välja vahetada.
Juhtimise ergonoomikast on esialgu keeruline midagi rääkida, sest rool ja pedaalid ja käigukang küll olid, aga mitte veel kasutatavad. Selle asemel proovisime Kalega järgi, kuidas esiistmed alla käivad. Ühe raksuga ja kohe lamama!
Sellel on – lisaks sellele selgitusele, millele üks osa lugejatest praegu mõtleb – ka päris praktiline seletus: jaapanlased harjunud autos magama ja nende jaoks on istme järk-järguline timmimine vaevanõudev ja ajakulukas ettevõtmine. Ikka korraga, ja kohe!
MATKE MIND KOOS MAJAGA!
Kisub ära “Siin me oleme” radadele, aga tõsi, et paarist tunnist Milanos jäi uudse kupeemaasturiga tutvumiseks väheks. Aeg oli piisav selleks, et pressida välja mitteametlik info hindade kohta. Ja see, täiesti mitteametlik info on, et asi kisub konkurentide jaoks inetuks.
C-HR alustab tasemelt, kus praegu on Honda HR-V odavam ots; aga varustusnimekirja vaadates ei ole nimetatul mingit võimalust. Kõrgem, High A ja B, jäävad võrdluses konkurentidele hinnas pigem alla, aga varustuses jällegi… panevad üle. Toyota tarbijauuring näitab, et tulevased ostjad eelistavad valdavalt kõrgemas varustuses, hübriidajamiga, nelikveolist mudelit.
Nagu öeldud, kõik hinda puudutav on mitteametlik info. Nagu ka see, et edaspidi on moodsamates müügisalongides võimalik omal nahal kogeda virtuaalreaalsust, kus sulle antakse pult, kaks turvameest, taburetisuurune näomask ja juhatatakse tooli peale istuma.
Seal sa siis mudid nuppe ja oled omas mullis: “Matke mind koos (kujutletud) autoga, sest see mäng on lõbusam kui elu. Ja üldse, ma sõidan homme ka jalgrattaga teile siia salongi mängima.” Senikaua sa selle jalgrattaga sõidad, kuni nad a)panevad VR-i päriselt sõitma b)lubavad autoga päris proovisõidule. Kõik on suhteine.
[dropcap] ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Jutt jälle lühike: see on nii teistmoodi Toyota, et andke parem kohe siia ja sõidame! Milano muljed on seekord segamini Inglise-Islandi kaheksandikfinaali mänguga, kus väike tegi suurele kõlavalt pähe, sestap ka – mida loo lõpu poole, seda julgema joonega autor nähtut-kogetut kirjeldab.
Paratamatult kerkib paralleel sel sügisel jõudva C-HRi ja turul mürgeldavate suurte liidritega – te ei aimagi, kuskohast see pauk täpselt tuleb. Aga ta tuleb ära, sest Toyota on uudismudeliga väga täpselt tarbija soove tabanud – suurepärane välimus, viimistletud sisemus, rikkalik varustus, kerge ühenduvus ja tõenäoliselt ka väga hea hind. Andke juba siia, sõidame ja räägime siis C-HR kupeemaasturist rohkem!
Tekst: Ylle Rajasaar, meedia: Toyota
