PĂŒhapĂ€ev, 4. detsember 2022
XXI Pressiralliks valmistumine algas Accelerista majas juba mitu kuud tagasi, kui Ylle ĂŒtles mulle, et juunis on pressiralli, ja mina ĂŒtlesin midagi, mis kĂ”las ilmselt nagu “ahah”. Pingelised ettevalmistused jĂ€tkusid, kui mais selgus, et meie vĂ”istlusauto on Toyota Prius ja nĂ€dal enne rallit ennast, et puudu on tiimi teine liige. Sellise meeliĂŒlendava preparatsioonipagasiga sai rallinĂ€dalale rahuliku sĂŒdamega vastu minna.

Tervelt kaks pĂ€eva enne starti sain omale tiimikaaslaseks mootorratturist naisterahva, keda ma varem kunagi nĂ€inud polnud, majutuse jumal teab kuhu ja kĂ”rgemalt poolt tulnud tungiva soovituse vĂ”idukas olla. Osutus ka, et minu algne arusaam kodust vĂ€ljasĂ”idu ajast oli tĂ€iesti, et mitte öelda katastroofiliselt vale – reede hommikul lahkumise asemel pidime sel ajal juba olema stardis… Leedus.

Tore oli nÀha, et kÔik vÔtsid asja rahulikult. Organiseerisin tÀiesti ilma paanikata lapsele terve armaada valvureid ja juba oligi kÀes neljapÀeva pÀrastlÔuna, kui ma pakkisin autosse palju asju, mida kordagi vaja ei lÀinud, ploki vett ja Priuse vaiksel sahinal oma saatusele (ja motomemmele, kelle nimi on muideks Gerli) vastu sÔitsin.

13391005_1092544620768577_550907272_n

Õnneks sai kiiresti selgeks, et Gerli on imeline kombinatsioon naiselikkusest ja asjalikkusest ja me saime vĂ”hivÔÔraste inimeste kohta tĂ”epoolest vĂ€ga kenasti jutule. Peagi kohtusime ka teise Priuse-ekipaaĆŸiga, kellega meie teed pĂ€ris suure osa ajast ĂŒhiselt kulgesid. Kella ĂŒhe ajal öösel Panevezysesse jĂ”udnuna oli vĂ€he asju, mis magamisest ahvatlevamad tundusid. Sellega lihtsad asjad selle reisi raames piirdusid.

Ja juba saabus stardipĂ€eva hommik ning kell oli miskipĂ€rast kuus. Julm ja ebatavaline aeg Ă€ratuseks, ent tehniline kontroll, mille ajanimekirjas meid ei olnud ja mis koosnes mitmetest kahtlastest protseduuridest, sealhulgas auto maskeerimine sponsorkleebistega, vajas tegemist. Õnneks on Eesti naine visa ka siis, kui ta end kolmandat korda samale rallile registreerib, ja tehnilise kontrolli lĂ€bisime veatult.

20160603_064316
Kleepisime Leedus autot

Stardipaika jĂ”udnuna jĂ€i meil paar hetke aega, et imetleda meile lagipĂ€he lÔÔskava pĂ€ikese kĂ€es reipalt esinevat puhkpilliorkestrit (iga auto jĂ€rel), ĂŒritada leedukate vĂ€ljaprinditud stardinimekirja pastaka abil pĂ€riseluga vastavusse viia, teha selfiesid (palju) ja mitte ĂŒritada ootusi ĂŒles kruvida.

Esimesel rajal selgus kiiresti, et me ei saa eriti midagi aru. Selle ĂŒrituse omapĂ€ra nĂ€ib olevat see, et kes ei tea, see ei saagi midagi aru, ja kes teab, see ei saa aru, kuidas on vĂ”imalik sellisest lihtsast asjast mitte aru saada. Mis seal siis Ă€ra ei ole – oled Ă”igel ajal kohal, sĂ”idad raja kiiresti lĂ€bi, peatud ettenĂ€htud kohtades ja siis teed seda veel korra uuesti. Olnuks vĂ€ga tore, kui keegi oleks viitsinud selle kuskile selgesĂ”naliselt kirja ka panna. Osalejatele jaotatud kaardimaterjalidesse nĂ€iteks.

Millalgi orienteerumisĂŒlesannete esimeses otsas sai taas kinnitust ka vana tĂ”de, et pingeolukorras tasub truuks jÀÀda lĂ€biproovitud vahenditele, ja ma pean silmas navigatsiooniprogramme. Kui kĂ”ik muu alt veab vĂ”i soovitab teha kinnisilmi 10 tiiru ĂŒmber vasaku Ă”la ja seejĂ€rel hakata minema sinnapoole, kuhu nina nĂ€itab, tuleb korraks lĂŒlitada sisse kulla hinnaga internet, lasta Waze’il oma tööd teha ja sĂ”ita, tolmupilv taga, nagu oleks vanatĂŒhi ise kannul. Ja nii iga kord, kui on vaja kuhugi (peaaegu) Ă”igel ajal kohale jĂ”uda.

selfiekollaazzz

Esimese pĂ€eva erilise pĂ€rlina lĂ€ks meie jaoks kirja 333 ehk katse kardirajal. Kaardilugejana pidin seal kasutama istmes pĂŒsimiseks lihaseid, mille olemasolust mul enne ega pĂ€rast seda ĂŒritust aimugi polnud. Neil endil ilmselt ka mitte, mis seletaks ĂŒsna hĂ€dise soorituse.

Igatahes oli selle katse tulemusena kahel kahest autosviibinust sĂŒda rohkem vĂ”i vĂ€hem paha, ja vĂ€hemalt viiel inimesel hĂŒsteeriliselt naljakas – isegi ajavĂ”tuauto mehed naersid sĂŒdamest, kui nĂ€gid, kuidas me naerupisaraid pĂŒhkides finiĆĄisse tuiskasime.

333 maarja
333. SĂŒda oli veel natuke paha

Meie jaoks sĂŒndis murdepunkt Bikernieki rajal, kui ĂŒhtĂ€kki olid kĂ”ik mentorid kuskile kadunud, abiotsivalt kellegi poole vaadata ei olnud ning vĂ€ga sĂ”bralik, ent tĂ€iesti umbkeelne rajapoiss kordas tĂ€psustavate kĂŒsimuste peale jĂ€rjekindlalt “Marshall, Marshall” ja vettevisatud kassipoegadena pidime kas uppuma vĂ”i ujuma. Ja me ujusime! Kaks korda isegi (mis oligi tegelikult see, mida oli vaja teha). PĂ€rast seda kĂ€sitlesime end juba kui kogemustega rallihunte, kes legendi ka kinnisilmi ja vasaku kĂ€ega loevad.

20160603_155913
Bikernieki jÀrjekord

AvapĂ€eva lĂ”puks olime tagasi koduses Eestis, JĂ”ulumĂ€e keskuses, kus meile avanes tĂ€ies ilus jĂ€rgmise pĂ€eva esimene ja viimane katse – Iron Balls, mis pisut sĂŒndmustest ette rutates vÀÀris oma nime tĂ€ielikult.

Kahe Raudmuna vahele mahtus veel natuke Auto24ringi, PĂ€rnumaa teid ja PĂ€rnu lennuvĂ€lja. Teise pĂ€eva katsete juures oli mĂ€rksa suurem osakaal pikkadel sirgetel, mistĂ”ttu meie leivanumber oli seekord pigem tĂ€pne ja kiire orienteerumisĂŒlesannete lĂ€bimine. Kahju, et need ainult aja ja tĂ€psuse peale ei olnud.

20160604_105313
Auto24ring, kus aega jÀi isegi selfiesid teha

Tulemuste poolest olime igas arvestuses auvÀÀrses tagumises pooles, tihedas kahe naiskonna konkurentsis seekord lausa viimasedki. Auhindamistseremooniale meie ekipaaĆŸ kahjuks kodu jĂ”ulise kutse tĂ”ttu ei jÀÀnud ja koduteest endast mĂ€letan tohutu vĂ€simuse tĂ”ttu ÀÀrmiselt vĂ€he. Koju me ometi jĂ”udsime, see on fakt. Nagu juba ĂŒhes teises loos öeldud, oli mul ĂŒks eesmĂ€rk – mitte end Ă€ra tappa, ja kĂ”ik ĂŒlejÀÀnu – tulemused ja fun – puhas boonus. Minu jaoks isiklikult sai kinnitust ka see, et vĂ€ike vĂ”imsusvaru autol on olenemata kasutusseminekust alati hea asi.

Meie eriline tĂ€nu kuulub kĂ”ikidele, kes selle ĂŒrituse meie jaoks vĂ”imalikuks tegid: legendaarsed Toomas VabamĂ€e ja Ylle Rajasaar (seletama vist ei pea); Toyota, kes meile oma Priust laenas; teise Priuse meeskond; ja muidugi Henri, kes ootamatult osavĂ”tlikult valvas, et me omadega pĂ€ris metsa ei lĂ€heks, ja kelle ilmumist meie vaatevĂ€lja saatsid seetĂ”ttu alati ÀÀrmiselt soliidsed rÔÔmukilked. Ei muud, kui hiljemalt jĂ€rgmisel pressirallil nĂ€eme.

13401364_1096313800391659_397067889_n

Tekst: Maarja Kupits, fotod: Gerli Ramler, Veli V. Rajasaar

LÔbutse pööraselt, Àra viimaseks jÀÀ ehk Priusega elu esimesel rallil

90/10 Peugeot 208 GTi ja leedulannaga ehk VabamĂ€e kĂŒmnes pressiralli

Maarja ĂŒtleb enda kohta: "Elan ja hingan bensiini, gigabaite ja kĂ”ike nendega seotut. Kui ei tea, siis uurin vĂ€lja ja kui ei oska, siis Ă”pin." Maarja on Accelerista uudistetoimetuse juhataja ning vilunud testisĂ”itja. Kapott avaneb iseenesest ja mootor laotab end Maarja ette vabatahtlikult laiali: ei ĂŒhtki saladust, mida Maarja ei teaks!

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.