XXI Pressiralliks valmistumine algas Accelerista majas juba mitu kuud tagasi, kui Ylle ütles mulle, et juunis on pressiralli, ja mina ütlesin midagi, mis kõlas ilmselt nagu “ahah”. Pingelised ettevalmistused jätkusid, kui mais selgus, et meie võistlusauto on Toyota Prius ja nädal enne rallit ennast, et puudu on tiimi teine liige. Sellise meeliülendava preparatsioonipagasiga sai rallinädalale rahuliku südamega vastu minna.

Tervelt kaks päeva enne starti sain omale tiimikaaslaseks mootorratturist naisterahva, keda ma varem kunagi näinud polnud, majutuse jumal teab kuhu ja kõrgemalt poolt tulnud tungiva soovituse võidukas olla. Osutus ka, et minu algne arusaam kodust väljasõidu ajast oli täiesti, et mitte öelda katastroofiliselt vale – reede hommikul lahkumise asemel pidime sel ajal juba olema stardis… Leedus.

Tore oli näha, et kõik võtsid asja rahulikult. Organiseerisin täiesti ilma paanikata lapsele terve armaada valvureid ja juba oligi käes neljapäeva pärastlõuna, kui ma pakkisin autosse palju asju, mida kordagi vaja ei läinud, ploki vett ja Priuse vaiksel sahinal oma saatusele (ja motomemmele, kelle nimi on muideks Gerli) vastu sõitsin.

13391005_1092544620768577_550907272_n

Õnneks sai kiiresti selgeks, et Gerli on imeline kombinatsioon naiselikkusest ja asjalikkusest ja me saime võhivõõraste inimeste kohta tõepoolest väga kenasti jutule. Peagi kohtusime ka teise Priuse-ekipaažiga, kellega meie teed päris suure osa ajast ühiselt kulgesid. Kella ühe ajal öösel Panevezysesse jõudnuna oli vähe asju, mis magamisest ahvatlevamad tundusid. Sellega lihtsad asjad selle reisi raames piirdusid.

Ja juba saabus stardipäeva hommik ning kell oli miskipärast kuus. Julm ja ebatavaline aeg äratuseks, ent tehniline kontroll, mille ajanimekirjas meid ei olnud ja mis koosnes mitmetest kahtlastest protseduuridest, sealhulgas auto maskeerimine sponsorkleebistega, vajas tegemist. Õnneks on Eesti naine visa ka siis, kui ta end kolmandat korda samale rallile registreerib, ja tehnilise kontrolli läbisime veatult.

20160603_064316
Kleepisime Leedus autot

Stardipaika jõudnuna jäi meil paar hetke aega, et imetleda meile lagipähe lõõskava päikese käes reipalt esinevat puhkpilliorkestrit (iga auto järel), üritada leedukate väljaprinditud stardinimekirja pastaka abil päriseluga vastavusse viia, teha selfiesid (palju) ja mitte üritada ootusi üles kruvida.

Esimesel rajal selgus kiiresti, et me ei saa eriti midagi aru. Selle ürituse omapära näib olevat see, et kes ei tea, see ei saagi midagi aru, ja kes teab, see ei saa aru, kuidas on võimalik sellisest lihtsast asjast mitte aru saada. Mis seal siis ära ei ole – oled õigel ajal kohal, sõidad raja kiiresti läbi, peatud ettenähtud kohtades ja siis teed seda veel korra uuesti. Olnuks väga tore, kui keegi oleks viitsinud selle kuskile selgesõnaliselt kirja ka panna. Osalejatele jaotatud kaardimaterjalidesse näiteks.

Millalgi orienteerumisülesannete esimeses otsas sai taas kinnitust ka vana tõde, et pingeolukorras tasub truuks jääda läbiproovitud vahenditele, ja ma pean silmas navigatsiooniprogramme. Kui kõik muu alt veab või soovitab teha kinnisilmi 10 tiiru ümber vasaku õla ja seejärel hakata minema sinnapoole, kuhu nina näitab, tuleb korraks lülitada sisse kulla hinnaga internet, lasta Waze’il oma tööd teha ja sõita, tolmupilv taga, nagu oleks vanatühi ise kannul. Ja nii iga kord, kui on vaja kuhugi (peaaegu) õigel ajal kohale jõuda.

selfiekollaazzz

Esimese päeva erilise pärlina läks meie jaoks kirja 333 ehk katse kardirajal. Kaardilugejana pidin seal kasutama istmes püsimiseks lihaseid, mille olemasolust mul enne ega pärast seda üritust aimugi polnud. Neil endil ilmselt ka mitte, mis seletaks üsna hädise soorituse.

Igatahes oli selle katse tulemusena kahel kahest autosviibinust süda rohkem või vähem paha, ja vähemalt viiel inimesel hüsteeriliselt naljakas – isegi ajavõtuauto mehed naersid südamest, kui nägid, kuidas me naerupisaraid pühkides finišisse tuiskasime.

333 maarja
333. Süda oli veel natuke paha

Meie jaoks sündis murdepunkt Bikernieki rajal, kui ühtäkki olid kõik mentorid kuskile kadunud, abiotsivalt kellegi poole vaadata ei olnud ning väga sõbralik, ent täiesti umbkeelne rajapoiss kordas täpsustavate küsimuste peale järjekindlalt “Marshall, Marshall” ja vettevisatud kassipoegadena pidime kas uppuma või ujuma. Ja me ujusime! Kaks korda isegi (mis oligi tegelikult see, mida oli vaja teha). Pärast seda käsitlesime end juba kui kogemustega rallihunte, kes legendi ka kinnisilmi ja vasaku käega loevad.

20160603_155913
Bikernieki järjekord

Avapäeva lõpuks olime tagasi koduses Eestis, Jõulumäe keskuses, kus meile avanes täies ilus järgmise päeva esimene ja viimane katse – Iron Balls, mis pisut sündmustest ette rutates vääris oma nime täielikult.

Kahe Raudmuna vahele mahtus veel natuke Auto24ringi, Pärnumaa teid ja Pärnu lennuvälja. Teise päeva katsete juures oli märksa suurem osakaal pikkadel sirgetel, mistõttu meie leivanumber oli seekord pigem täpne ja kiire orienteerumisülesannete läbimine. Kahju, et need ainult aja ja täpsuse peale ei olnud.

20160604_105313
Auto24ring, kus aega jäi isegi selfiesid teha

Tulemuste poolest olime igas arvestuses auväärses tagumises pooles, tihedas kahe naiskonna konkurentsis seekord lausa viimasedki. Auhindamistseremooniale meie ekipaaž kahjuks kodu jõulise kutse tõttu ei jäänud ja koduteest endast mäletan tohutu väsimuse tõttu äärmiselt vähe. Koju me ometi jõudsime, see on fakt. Nagu juba ühes teises loos öeldud, oli mul üks eesmärk – mitte end ära tappa, ja kõik ülejäänu – tulemused ja fun – puhas boonus. Minu jaoks isiklikult sai kinnitust ka see, et väike võimsusvaru autol on olenemata kasutusseminekust alati hea asi.

Meie eriline tänu kuulub kõikidele, kes selle ürituse meie jaoks võimalikuks tegid: legendaarsed Toomas Vabamäe ja Ylle Rajasaar (seletama vist ei pea); Toyota, kes meile oma Priust laenas; teise Priuse meeskond; ja muidugi Henri, kes ootamatult osavõtlikult valvas, et me omadega päris metsa ei läheks, ja kelle ilmumist meie vaatevälja saatsid seetõttu alati äärmiselt soliidsed rõõmukilked. Ei muud, kui hiljemalt järgmisel pressirallil näeme.

13401364_1096313800391659_397067889_n

Tekst: Maarja Kupits, fotod: Gerli Ramler, Veli V. Rajasaar

Lõbutse pööraselt, ära viimaseks jää ehk Priusega elu esimesel rallil

90/10 Peugeot 208 GTi ja leedulannaga ehk Vabamäe kümnes pressiralli

Jaga

Maarja ütleb enda kohta: "Elan ja hingan bensiini, gigabaite ja kõike nendega seotut. Kui ei tea, siis uurin välja ja kui ei oska, siis õpin." Maarja on Accelerista uudistetoimetuse juhataja ning vilunud testisõitja. Kapott avaneb iseenesest ja mootor laotab end Maarja ette vabatahtlikult laiali: ei ühtki saladust, mida Maarja ei teaks!

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.