Reisikiri: 11 päevaga maarotist merekaruks ehk purjetamine, see on imeli(ht)ne!8 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kevadel sain ootamatu ja lakoonilise kutse: tule ja veeda oma puhkus merel, purjede all! 11 päevaga kuunaril Amazon Kielist Turusse – kas nüüd või ei kunagi, võimalus kehastuda maarotist merekaruks! Võtsin kutse vastu ja ei kahetse midagi: purjetamine, see on imeli(ht)ne! Alguses ma seda muidugi ei teadnud. Aga hakkame otsast peale!

Alalhoidlikkus on inimese olemuses sügavalt sees. Ma olen küll seiklusliku meelelaadiga, aga hindan turvatunnet. Nii läks mul paar päeva aega, et oma lõplik “jah”- sõna öelda. Eelseisev merereis tundus üheaegselt nii ahvatlev kui ka hirmutav – ma ju ei teadnud, mismoodi ja milleks!

Tänaseni jääb mulle natukene krüptiliseks, miks, omamata ühtegi praktilist oskust või teadmist meresõidust, otsustasin siiski selle purjereisi ette võtta. Nüüd tean, et andes sõrme, kaotasin ka käe! Käin ringi näljase pilgu ja äraseletatud näoga. Kui antakse võimalus, räägin ma kohe merel olemise võlust, ise igatsevalt kaugusse vaadates…

SEIKLUSED ALGAVAD…LENNUJAAMAS!

Lennukile minnes olid mul saatjaks vaid mälupildid lähedaste nägudest hetkel, mil nad teada said, et kavatsen sel aastal isemoodi puhata. Olin ka valmis võimaluseks, et merel olemine mulle ei istu ning sellest tuleb üks korralik iseloomu kasvatav reis. Stsenaariumit näis kinnitavat ka tõsiasi, et mina ja mu pagas olid valinud erinevad sihtkohad.

Olin õnnelik, et sisemise kahtluse sunnil olin käsipagasisse kaasa pakkinud kahe päeva vahetusriided. Kuid isegi mina oma lennuka fantaasiaga ei suutnud päris täpselt ette kujutada, kuidas taolise varustusega pea kaks nädalat merel toime tulla – see variant tundus reaalne, sest pagas…oli valinud minust erineva sihtkoha.

Ma ei andnud alla vaid jahtisin innukalt oma matkama läinud pagasit. 24 ärevat tundi hiljem, vaid pool tundi enne Kieli rongi väljumist sain oma pagasi kätte! Siltide järgi oli see käinud vahepeal nii Münchenis kui ka Frankfurdis. Saaga lõppedes rongis istudes olin ma reisimisest rohkem kui väsinud ning soov, 11 ööd purjekal veeta, oli minimaalne.

PURJEKALE SATTUNUD KOOSLUS PEAB TOIMIMA

Hirm on meie igapäevane truu kaaslane: mida lähemale Amazonile jõudsin, seda enam hakkas hirm minus ka pead tõstma. Mõistsin, et tegelikult ei tea ega oska ma kohe mitte midagi.

! Siit tuleb merekaru esimene reegel: iga kord merele minnes tee seda nagu esimest korda! Nii on hirme lihtsam ületada, sest sa tead, et ka kõik teised on tulnud sama tundega – ma ei tea mitte midagi!

Amazoni meeskonnas oli koos minuga 12 liiget, sealhulgas 3 alalist – kapten, kokk, reeder. Teiste seas harjutasid praktikal kätt viis merekooli õpilast. Seltskond on rahvusvaheline, ühendav nimetaja on sellistel kooslustel “armastus mere vastu” – kõik on purjetamise entusiastid või sellega tutvuvad indiviidid. Oskused on erinevad, ka merekogemus on erinev.

Meeskond – olgu ta siis milline tahes, on meeskond! See tähendab, et tuleb teha koostööd. Üheskoos peavad kõik meeskonnaliikmed oma erinevate soovide, arusaamade, väärtuste ja iseloomu eripäradega ära mahtuma purjekale, mis on üpris piiratud ala ning kust lahkumine momendil, kui soov tekib, ei ole võimalik.

See kooslus – meeskond – peab toimima, ja hästi toimima! Algne võõristus ning keelebarjäär saab suhteliselt kiiresti ületatud ja selle baasilt tekib väga tugev side ning usaldus küllaltki lühikese aja jooksul. Nendest praktiliselt võõrastest inimestest saavad sinu suurimad sõbrad ning liitlased eelseisvate päevade jooksul.

! Siit ka merekaru teine reegel: meri on väljakutse sinu enda jaoks ja meri on alati suurem kui sina. Võimsa loodusjõuga silmitsi seismine annab asjadele uue perspektiivi. Kogu meeskonna jaoks.

TEHA TULEB SEDA, MIDA ON VAJA TEHA

Pardal anti meile kõigile algatuseks üks lihtne ülesanne: teed, mis on vaja! Kui vaja, seisad vahis. Kui vaja, heiskad hommikul purjed. On vaja purjed rehvida, teed seda. Kui vaja, roolid. Kui vaja, sead otsad puhti.  Korraga oled tekil 6 tundi ja teed seda, mida on vaja teha. Lihtne.

!Merekaru kolmas reegel: kapteni sõna on kapteni sõna. Kui kapten ütleb, võtad rivvi ja teed nagu kapten ütleb.

Tööd, mis tegemist vajavad on iga päev samad. Söök on kindlatel aegadel. Keegi ei räägi rohkem, kui peab. Keegi ei tee tarbetuid liigutusi. Lisaks on loomulik pidev ooteseisund – kui on vahetus, ootad vaba aega; ja kui on vaba aeg, siis ootad vahetust.

Kui juhtub, et meri on plekk, võid lihtsalt jõude istuda. Meeskonnas polnud ühtki, kes oleks tahtnud niisama pöidlaid pihku kasvatada – võitlus käis iga otsa pärast.

Siit tuleb merekaru neljas reegel: kui saad teha, teed! Korralikust kodutööst on purjekal kahtlemata abi, aga hakkama saab ka siis, kui oled valmis asju suure armastuse ja entusiasmiga tegema.

Rahutule hingele nagu mina, jäi alguses tiba tumedaks kogu see võlu ja ilu. Mind isegi hirmutas sõnaahtrus ja üksinduse tunne. Kui harjusin, muutus rütm loomulikuks osaks mu elus. Nii loomulikuks, et oleksin valmis seda rakendama ka oma tavaelus.

OMA HIRMUDEGA SILMITSI JA NENDEST ÜLE

Esimestel öödel võisin magamisest ainult und näha. Iga hääl ja loks tundus nii ütlemata võõras. Kuidas saan kindel olla, et me öösel triivima ei hakka? Kas teised alused meid märkavad? Sarnaseid küsimusi suutsin ühe öö jooksul genereerida sada tuhat tükki.

Merel tuleb mõndagi ette. Ka viltu ehk kreenis olekut. Esimest korda kreenis olles kerkis mulle kurku suur hirmuklomp. Püsti oli raske seista, osa meeskonnakaaslasi öökisid ja toitsid kalu, silmapiiri ei paistnud ja sel kuramuse purjekal polnud ühtki kohta, kus poleks loksutanud või viltu olnud…

Sel momendil oli mul valik, kas lasta hirm lahti või sisendada endale, kui kole õudne ja halb siin ikka on. Fakt, et pääsu polnud nagunii; ainuke, mida sain muuta, oli mu enda suhtumine. Mõeldud, tehtud! Torm on äge! Purjetamine, see on imeli(ht)ne!

Nagu ma selle mõtte mõeldud sain, loksusid minus asjad paika. Järgnenud vabanemise ja vabaduse tunne on väärt, et seda uuesti kogeda. Jah, mitte iial enne pole ma end tundnud nii väikese, tähtsusetu ja üksikuna kui sel kreenis olemise tunnil, aga see tundmus muutus ühel hetkel teadmiseks – ma olen siin, keset suurt ja laia merd, ma ei pääse siit kuskile – miks siis üldse muretseda? Parem nautida oma väiksust suure Looduse sees!

! Merekaru viies reegel: kõik on õpitav, peaaegu. Oluline on olla avatud. Iga päev on võimalik uusi oskusi ning teadmisi omandada, kui vaid soovid. Üks purjetamise õppetunde oligi oskus märgata ning teadvustada oma hirme. Merel pole võimalik nende eest peitu pugeda – tuleb neile otsa vaadata ja üle olla.

KOHTUMINE ISEENDAGA

Mere peal on raske oma tõelist mina peita. Paari nädalaga õpid sa iseennast paremini tundma. Seda lihtsustab tõsiasi, et pikka aega samade inimestega piiratud alal viibimine teeb sind nende eripäradest teadlikumaks kiirkorras – maa peal ei pääse tavaliselt teisele nii lähedale.

Omakorda nemad peegeldavad sulle sind ennast. Seega, kui sulle inimesed väga meeldivad, peaks taoline intensiivne inimeste tundmaõppimise kursus sulle suurepäraselt sobima. Iseasi, kas sa tahad iseendast seda kõike teada, mida sa ühe – taustsüsteemis suhteliselt lühikese – merereisi jooksul teada saad?

Muidugi tahaksin maalida endast pildi kui suurest maailmarändurist ja seiklejast, kuid kardan, et see oleks pisut eksitav. Näiteks ei tahaks ma tunnistada, et vahepeal on merel lausa igav. Igavus tekib rutiinist – sa tead, mida sa pead tegema; sa teed selle ära… ja siis lihtsalt oled. Kuus tundi vahis.

Aga isegi nüüd, mil mu esimesest merereisist on nädalaid möödas, tunnen, et tahan esimesel võimalusel tagasi. Kohe kindlasti ei tohi see purjereis jääda viimaseks. Purjetamine peab saama järjepidevaks tegemiseks ja olemiseks, minu rutiiniks!

On nii vähe vaja, et sütitada armastust meresõidu vastu ning entusiasmi end mõneski asjas ületada. Selleks on vaja vaid head õnne ja veidi vedamist ning pealehakkamist, iseenda hirmudele vastu astuda. Lihtne!

Ah, tegelikult võin selle loo lühidalt kokku võtta, kasutades nähtavasti maailma kuulsaima piraadilaeva kapteni Jack Sparrow mõtet – laev, see ei ole kiil, laevakere, ahtritekk ning purjed. Laev see on vabadus!

MARIA MEREREISI ÜLESTÄHENDUSED EHK SOOVITUSI ALGAJALE MEREKARULE

*Kui sind merele kutsutakse – mine!
*Sul pole kohe kindlasti vaja nii palju asju
*Päikesekreem ja huulepalsam siiski on vajalikud
*Midagi, mis hoiab kuiva ja sooja ka

*Tähtis pole mitte sihtkoht, vaid teekond
*Kõige tähtsam on seltskond
*Arm aitab enam kui hirm
*Peaaegu kõik on õpitav

*Iga purjereis on erinev
*Igal alusel on omad reeglid ja toimimise viisid
*Ära ole sitapea, sest järgmist kutset muidu ei tule

Vaata lisa kuunari Amazon kohta ja registreeri end mereseiklusele!
Loe rahvusvahelise noorte purjetamiskommuuni kohta ja liitu!
Soovitame ka ühte raamatut algajale purjetajale, leiab siit!

Tekst ja pildid: Maria Ruubas. Toimetas: Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!