Ylle Tampere kirjutab äsjasest kogemusest Booking.com Rides lennujaamatransfeeriga Lätis ja on rõõmus, et otsustas seekord Riiga lennata, mitte autoga sõita. Все Буде Україна!

Mõni päev tagasi sain kutse Riiga autonäitusele ja Frankfurdi Automechanika messi tutvustavale üritusele. Oli valida, kas sõidan Läti pealinna ise autoga, lähen bussiga või hoopiski lennukiga. Valisin lennuki: keskpäevaks kohal ja seitsmeks õhtul kodus.

AirBaltic on end hakanud defineerima kui üht kõige kliimasõbralikuma lennupargi käitajaid. Kommenteerida ei tahaks, sest lendamine on igal juhul jõhker keskkonnareostus, kuid proovin oma vastutustundetu käitumise sel korral heastada istutamisega. Aias on koht valmis mõnele lodjapuule – märgilised ja kasulikud ka.

Booking.com Rides lennujaamatransfeerist kuulsin esimest korda, olen välkal pigem rendiauto või äpitaksode kasutaja. Edaspidi oskan Booking`ust majutust valides tellida juurde ka transfeeri.

Tellimussõite teevad lepingulised firmad, hind on odavam kui taksoga sõites ja kallim kui äpitakso kuid äsjase kogemuse põhjal põnev, sest juhid on haritud ja mitmekeelsed ning jutustavad kliendiga meelsasti. Lätis pakutakse teenust uuemate saksa autodega.

Meie fänname Lätit, lätlased Eestit

Lätis on vesinikujaam ja Riia, saldējums ja Ragnar Kond, palju toredaid tolmuteid ja armsaid söögikohti, suuri muuseume ja näitusepaviljone ning sirgjooneline valitsus, mis on suutnud pandeemia tingimusis toime tulla.

Alustasin hommikuse taksojuhiga vestlust just sellest, et me Eestis imetleme ja armastame Lätit ning tore on üle pika aja taas kasvõi pikukese reisida. Tema vastab, et nemad omakorda imetlevad meie peaministrit ja kui tublid oleme olnud Ukraina sõjas Euroopat ühendades.

Ootamatu ja otsekohene avaldus! “Me võtame teist eeskuju, kõikjal räägitakse “aga Eestis tehakse nii,” sõnab Marks. Kiidan vastuseks nende sõjapõgenike vastuvõtmise süsteemi ja küsin, palju neid on tulnud Lätti ja kus koolides-lasteadedades lapsed õpivad, kas läti- või venekeelsetes.

“Eesti piiril on teine süsteem, te “loete” põgenikud üle, on kontroll. Meil seda ei tehta ja päris täpselt ei teagi vist keegi, palju Ukrainast Lätti on tulnud inimesi. Neid on tulnud, aga neid väga ei märkagi. Koolid on Lätis 10 aastat ainult omakeelsed, referendum, kus taheti vene keelt teiseks riigikeeleks, kukkus algatajate jaoks läbi, edasi lõpetas riik venekeelsete koolide toetamise.”

See tuleb üllatusena, sest Lätis on venekeelse elanikkonna osakaal jätkuvalt muljetavaldav, pisut üle 1,8 mln elanikuga riigis on hinnanguliselt veerand etnilisi venelasi. Igapäevase keelena kasutab vene keelt kolmandik.

Marksi sõnul on viimase kümne aastaga toimunud suur muutus keelekeskkonnas: “Noorem põlvkond ei räägi enam vene keelt, suhtlemine käib inglise keeles, ka vene noored räägivad inglise keeles. Keskealistel on vene ja inglise keel ning vanemad suhtlevad vene keeles.”

Send them trucks and jeeps

Vitoldas, leedu kolleeg, kellega autonäitusel kohtume, kallistab ja tõstab mind õhku – me pole üle kahe aasta näinud! Tean, et ta on viimastel kuudel käinud nagu Kopli tramm Ukraina vahet ja viinud sinna nelikveolisi.

“Kokku üle viiekümne sõiduki, aga nüüd on vähem annetajaid, eks hakkavad otsa saama,” tõdeb leedulane ja lisab, et kõik kastikad ja nelikveolised, mis vähegi saadaval, lähevad rindel kohe kasutusse. “Tempo on maas, kui enne tuli nädalaga 20 autot, siis praegu kahe nädalaga oleme leidnud ainult paar… aga Lvivi sõidame ikka, nüüd on fookuses vahendid haiglatele ja ravimid.”

Vitoldas lisab, et neil pole praegu plaani Lvivist kaugemale minna, sest logistika toimib sealtkaudu. Eestlaste aktiivsust annetajate ja abistajatena kiidab, aga soovitab raha annetamise asemel toetada toidu, ravimite ning muude kohapeal vajalike asjade ostmist.

“Teil on tublid organisatsioonid, nende kaudu aidakegi. Põgenikelegi tuleks kohapeal anda sihipärast ainelist abi, raha vastuvõtmine “mitte millegi eest” on ukrainlasele alandav – send them trucks and jeeps!

Все Буде Україна!

Seda, et Ukrainasse raha saatmise asemel on parem toetada nende üksuste tegevust, kes kohapeal käivad ja ravimeid, toitu, jms viivad, kuulen veelkord ka õhtul mind lennujaama sõidutanud “Batja” käest.

Mees palub, et ma ei kirjutaks temast õige nimega, sest… kohe mõistate, mispärast. See lugu on kuuldutest kõige põnevam ning selle usutavuses ei ole mul selgetel põhjustel vaja kahelda.

Loo algus on koomiline: ootan näituseväljaku servas oma taksot. Telefon heliseb, autojuht helistab. “Kas te vene keelt räägite?” “Ikka räägin.” “Kus te olete?” “Ootan teid õues, mis autoga olete?” “Oodake, tulen teie juurde, umbes 5-7 minutit, jalgsi tulen.”

Ma ei saa aru, kust nii pikk maa (jala) tulla, parkla on siinsamas mu kõrval, aga seisan vaguralt, nina päikeses. Teen paar pilti pisikestest kaselehtedest – Riias on suur kevad, sooja 15 kraadi.

“Kus te olete?” heliseb telefon taas nõudlikult. “Ikka seisan siin õues.” “Kus õues?” “Näituseväljakul.” “Näitus, mis näitus? Tulge taksopeatusse.” “Siin ei ole.” … hakkan taipama, et minu juht on ilmselt lennujaamas. “Kas te olete lennujaamas?” “Jah.” “Aga mina olen näitusel, te peate mind siit lennujaama viima.” “Kas te ei lähegi Jurmalasse?” “Ei, lennukile.”

Jätan vahele veel umbes seitse edasi-tagasi telefonikõnet, mille tulemusena olen valmis käega lööma ja uue takso võtma. Siis helistab juht ja ütleb, et ta on asjad segamini ajanud, aga kui ma olen nõus ootama, ta tuleb. Pisut tõrksalt luban, et ootan, lennukini on mitu tundi.

“Tere Eesti, ma armastan Tartut,” hüüab autojuht mulle sõbralikult kui end Ford Focuse tahaistmele poetan, ja jää meie vahelt on sulanud. Edasi läheb jutt vene keeles. “Vabandust, mul on pea segi, tulin just sõjast.”

Olen hetke nõutult vait. “Mis sõjast?” “Ukrainast ikka.” Olen jälle vagusi ja mõtlen, kuidas ma nüüd siis seda küsin…

“Kummal poolel olite?” (Kui ütleb, et venelaste poolel, siis astun autost välja) “Mis küsimus! Ukraina poolel muidugi,” muheleb ning osutab armatuuril seisvale Ukraina armee peakattele. Ei näinud ma seda tahaistmele ju!

“Ma olen snaiper, läksin esimestel päevadel, ega ei uskunud, et sõjaks läheb, oleks enne läinud,” vuristab juht kiiresti. “Afganistanis olin, edasi välisvägedes, pean venlastele aitäh! ütlema, et sain võrgustiku ja sõbrad üle kogu maailma, Saksamaast Jaapanini.”

Ja jätkab: “Nüüd me kõik (vanamehed) oleme Ukrainas. Korraks tulin koju käima, mõtlesin, et sõidan taksot, seda tööd olen ka eluaeg teinud, 40 aastat kindlasti, taksojuht pole amet vaid liik, aga näe, sain pihta, nüüd ajan segamini oma sõite, ülemus lubas vallandada, muidu oleksin läinud mai keskel tagasi, aga kui vallandab, lähen kohe, mis siis ikka… tulin Irpinist, nüüd Donbassi… Muidu mul on kõik hästi, pere ja lapselapsed.”

Batja räägib nii palju, et mul on raske midagi küsida. Saan siiski südamelt ära: “Snaiper!? Kui palju… seal…” “Ei ma ei loe, pole mõtet, mis see muudab!? Sõda on sõda. “Batja” nime andsid mulle just ukraina noored, hakkasid mind nii kutsuma, sest kui rakette lasti, ma ei viitsinud joosta, istusin, ootasin, tegin suitsu (võtab sahtlist Cameli ja hakkab süütama, siis viskab pilgu peeglisse ja paneb sigareti käest).

“Suitsetage, mind ei sega.” “Aitäh. Mis mul joosta. Kui on määratud et tuleb mulle kaela, siis saab see su igalt poolt kätte. Aga ei tulnud. Korra läks napilt mööda, aga ei olnud minu kord.”

“Kas Ukraina võidab selle sõja?” “Muidugi. Muud võimalust ei ole, aga mul on venelastest isegi kahju, kuidas nad saavad sellega elada? Kakssada aastat maksavad…” Batja võtab järgmise sigareti.

“Nende sõdurid, mida nad seal korda saadavad… ma küsisin vangide käest – kuskilt sügavalt Siberist olid rindele saadetud – miks te tapate tsiviile, sõduril on eetikakoodeks ju. “Komandör lubas kõike teha”…”

Mõnda aega sõidame vaikselt. “Südametunnistuseta elukad. Mitte üheski sõjas pole ma midagi sellist enne näinud, naisi ja lapsi tapetud! Mu ema, kes II maailmasõja üle on elanud, ütles, et sõdurid olid inimesed, ei puutunud tsiviile, kuni siis venelased tulid… siis läks jama lahti… praegu… selle jaoks pole sõna…”

“Mis Putinist saab?” “Eks võetakse maha.” “Kes asemele tuleb, äkki veel hullem?” “Ei, ei tule hullem, seal on paremaid ka, aga sellest ei piisa, terve see rahvas on raskelt haige. Ei tea, mis sellega teha…”

“Paljud üle maailma on Ukrainale appi läinud, Donbass on oluline, kas nüüd oleks rohkem mehi vaja?” “Ei, ei, saatke vajalikke asju, ravimeid, autosid, toitu, mehi on neil palju, polnud ju relvigi kõigile, nüüd on parem. Ja eestlastega ma olin just koos, seal oli… Pärnust, Rakverest, Tartust… toredad poisid.”

“Me oleme ukraina sõjaväele annetanud.” “Rahast parem on saata vajalikke asju, rahaga ei tee seal nii ruttu midagi, süüa on vaja, riideid on vaja, ravimeid… meil on rindel kommunism (naerab), kõik antakse.”

“No aga lennukeid on vaja…” “Ukrainal on 20 MiG-29 ja 30 hävitajaid, nendega katab Donbassi ära. Nad on tugevad partisanisõjas, nüüd on relvad järjest paremad, tähtis, et maa peal oleks varustust piisavalt. Võidab see, kellel on parem tehnika. Näiteks kui on 10 ukrainlast ja 100 venelast, aga ukrainlastel on parem tehnika, siis pole venelastel mingit lootust.”

Rõõmustame, et Euroopa ja USA on ennast kokku võtnud ja saadavad ründetehnikat. Küsin retooriliselt, kas maailm oleks nii abivalmis kui Zelenskyy asemel oleks keegi teine president, “ta on nii karismaatiline, kõik me armastame teda.”

Batja vangutab pead. “Ma ei usu, et see oleks teistmoodi, Zelenskyyl vedas, et Porošenkolt võttis üle – kogu sõjaväeline väljaõpe ja uus süsteem on valmis ehitatud eelmise presidendi ajal. Janukovõtš lammutas nagu Putin käskis, 2014 katastroof oli selle tulemus. Ja ma usun, et aidataks ikka, praegu võitleb Ukraina maailma demokraatia eest.”

Oleme ammu lennujaama ees, aga jääme veel veerandtunniks juttu ajama. Õigemini, Batja räägib ja mina olen üks suur kõrv ja märkmik.

“Kui venelane kaotab Donbassis, mis siis edasi?” “Baltikumi ta ei tule, väikesed ja pole atraktiivne. 9. maiks ei piisa nii väikesest tulemusest. Transnistria ja Moldova võiks olla paari tunni vormistamise küsimus,” arvab ta. “Aga ma ei usu seda ka, arvan, et kui Ukraina veel surub, siis 3-4-nädala pärast tõmbab venelane väed ära ja läheb minema. Putin võetakse “omade” poolt maha ja Venemaast saab must auk.”

Küsin, kuidas me saame aidata siin ja praegu. Batja kordab, et eestlased on olnud väga tublid, aga praegu on vaja anda konkreetset abi.

“Te võite uhked olla oma saavutuste üle, aga puhata ei saa, andke seda, mida vaja. Tartus käisin, naised teevad varjevõrke; toiduabi kogutakse, tublid! Põgenikke aidake, ukrainlane on töökas, hea inimene. Niisama raha saata pole mõtet… ja rindele pole vaja tormata, seal peab teadma mida teed.”

“Nii et te lubate, Ukraina võidab?” küsin lõpetuseks. “Pole teist võimalust, tütreke, pole. Слава Україні!” ning ulatab mulle käe. “Героям слава!” vastan. “Все Буде Україна!” “Все Буде Україна!” naeratab Batja.

Teel tagasi Tallinna vaatan oma kalendrit ja märgin üles päevad, millal saan minna appi varjevõrke punuma – abikäsi on kogu aeg vaja, aga alguses peab lõikuma ja sõlmima juhendaja käe all, muidu pole tööst kasu.

Kel on aega panustada – ja seda aega peab võtma, sest me ei tohi väsida, see on meie sõda – võib siit endale valida meelepärase abistamise viisi. Slava Ukraini MTÜ, Aitan Kaitsta MTÜ, Toomas Roolaid – nemad on minu kangelased.

Ja kui kuskile satute, proovige ära Booking.com Rides taksoteenus, mine tea, ehk veab, ja tulete reisilt tagasi väärt lugude võrra rikkamana.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.