Pikivahe kui mõistuse mõõt ja sekundi murdosa kaalukeel

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Pikivahe kui mõistuse mõõt. Accelerista uudistetoimetaja Maarja mõtiskleb sekundi murdosa tegeliku väärtuse üle olukorras, kus kehvade teeoludega ei hoita piisavat pikivahet.

Maarja pikivahe

Hämarduv maantee, veebruarikuise neljapäeva õhtupoolik. Noor perekond – isa roolis, ema kõrval, lapsed tagaistmel, mõistagi nõuetekohaselt oma istmetele kinnitatud – on teel koju. Liiklust veidi on, aga ei midagi häirivat.

Eespool sõidab veoauto ja taga mingit sorti veidi kõrgem auto. See jääb meelde, sest tolle juht kipub liiga lähedale sõitma ja tuledega ebamugavalt peeglisse sattuma. Mööda ta ometi ei lähe. Lapsed hakkavad pärast pikka päeva oma turvatoolides tukkuma jääma ja ema mõte uitab vaikusehetke ära kasutades omasoodu.

Ühtäkki satub veoauto ilmselt niiske nullkraadise ilmaga kergelt tekkivale mustale jääle ja vajub maanteele risti. Minna pole kuhugi – mõlemad sõidusuunad on kinni ja tee kõrval on ühel pool kraav ja teisel pool kohe puud, ainukeseks valikuks on pidurdada. Õnneks on roolisoleva pereisa reaktsioonikiirus ka pärast tööpäeva piisavalt hea, mõtlemiseks aega ei jää, sõidukiirus ei olnud liiga suur ja auto pidurid-rehvid on korras.

Auto peatub oma sõidusuunas, parempoolsed rattad veidi teepervel. Vahejuhtum pole veel õieti autosolnute teadvusessegi jõudnud, kui peatunud autole sõidab sisse taga sõitnud veidi kõrgem auto, mis kippus enne kogu aeg pikivahet eirama.

Kas teate, kuidas mõnikord väga kriitilistel hetkedel liiguks aeg justkui väga aeglaselt, kuid samas väga kiiresti? Kuidas sekundid tunduvad tohutult pikad, jõuab mõelda kõige absurdsematele asjadele, aga midagi teha pole lootustki?

Ülaltoodud lugu oleks pidanud lõppema teisiti. See on päriselt juhtunud, lihtsalt õnneks mitte kellegagi minu tuttavatest. Aga see ei muuda fakti, et see on juhtunud kuskil, kellegagi, päris inimestega ja päris eludega. Kuskil sai keegi heal juhul vaid viga, sest keegi teine ei hoidnud piisavat pikivahet.

Kellegi elu muutus jäädavalt, ja seda vaid sekunditega. Olen tohutult tänulik, et võin vaid ette kujutada, mida tundis roolis olnud pereisa, kui ta uskus lühikeseks hetkeks, et on suutnud oma pere õnnetusest päästa, kuid mõistis, et see siiski ei õnnestunud.

Miks ma seda kirjutan? Sest täna kiiresti pimeneval maanteel oma tavapärast Tallinna-lähedast “sõidan natuke, kuni laps magab”-ringi tehes oli ikka veel ebameeldivalt suur hulk juhte, kes ei suutnud hoida piisavat pikivahet kas siis minu või mõne teise enda ees sõitjaga.

Ja enne, kui igavesed “Raudselt Sa Ise…”-ütlejad isegi alustavad – ei, ma ei veni arvestatava põhjuseta aeglaselt keset teed, jah, taganttulevad hävituslendurid lasen vajadusel mööda ja jah, minu silm on adekvaatne mõõteriist pikivahe ebapiisavuse hindamiseks. Mingist piirist alates pole vaja omada taadeldud silmi, et näha – see on liiga vähe. Me ei räägi siin 90 asemel 85 meetrist või 70 asemel 69 meetrist, vaid ikka märksa väiksematest numbritest, eks.

pikivahe

Mida me saame teha, et end selle eest kaitsta? Suurt midagi. Reaalsus on see, et ma võin seal piduritulesid vilgutada või kulmude peal käia, Sihikindel Stangessõitja ei tee sellest väljagi. Pikemat vahet ta ei jäta. Mööda ta ei lähe. Mul pole samuti kuhugi minna – autoderida on ees, ja isegi kui ei oleks, siis miks ma pean ropult kiirust ületama selleks, et keegi sõiduäss mu “tuules” sõita ei üritaks?

Seega ma teen seda, mida saan – kirjutan, lootuses, et keegi loeb ja järgmine kord enne kellelgi maanteel hammastega tiivas rippumist mõtleb korraks. Saan aru, et selline juht usub, et midagi ei juhtu või kui juhtub, siis küll tema juba reageerib. Aga kui ei reageeri?

Ma näen kõvasti vaeva, et mu igapäevane teekond oleks turvaline, uurin kõige paremaid turvatoole ja valin hoolikalt rehve. Aga teiste liiklejate tegevuse vastu olen ma mingist piirist alates võimetu. Seetõttu ma palun teid viisakalt – palun hoidke pikivahet. Ärge palun muutke minu või kellegi teise elu meelevaldselt, isegi kui te enda omast ei hooli.

Pildid: Accelerista, Pixabay

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.